Pereettevõtluse käsiraamat. Urmas Arumae

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tähtsust ja ülesandeid hakati nägema teistmoodi kui seni, üha enam hakati väärtustama kodukesksust ja intiimsust, üha rohkem hakati tähelepanu pöörama järeltulijate kasvatamisele.

      Suurenes ka riigi huvi perekonna vastu, perekonnas hakati nägema põhijõudu ühiskonna kõlbelisuse kasvatajana. Teadlased hakkasid rõhutama seda, et perekonna ülesanne on ühiskonna stabiilsuse säilitamine heade ja kasulike inimeste tootmise abil. Paljud praegugi kehtivad ettekujutused sellest, milline on ideaalne perekond, kujunesid just sel ajajärgul. Nii kujunes perekond, mida me tänapäeval nimetame traditsiooniliseks. (Kullassepp, Kraav ja Kagadze 2007).

      XX sajand oli kiirete muutuste, moderniseerumise, postmoderniseerumise ja globaliseerumise ehk üleilmastumise aeg. Maailm on XX sajandil üle elanud kaks maailmasõda ning idabloki kujunemise ja lagunemise. Eesti kuulus sajandi algul veel Tsaari-Venemaa koosseisu. Sellesse sajandisse mahtus meiegi jaoks kaks suurt sõda, aastakümned võõrvõimu, oma riigi loomine ja kiire areng nii sõja eel kui ka pärast taasvabanemist. Nii suured muutused riigi ja rahva elus ei saa jätta mõju avaldamata perekonnale.

      Võiks väita, et tuumperekonnad on perevormide mitmekesisuse kasvades vähemusse jäänud. Statistika alusel on see siiski tänapäevalgi viljakas eas (25–44-aastaste) meeste ja naiste puhul kõige levinum leibkonnatüüp, sellises perekonnas elab ka Eesti lastest kõige suurem osa. Seega veedab enamik lastest oma lapsepõlve kahe vanemaga perekonnas, ehkki teine vanematest võib olla kasuvanem. Kui lapsed täiskasvanuks saades jätkavad elu vanematekodus, võib rääkida kahe täiskasvanute põlvkonnaga leibkonnast.

      Laiendatud perekond, kus koos elab üle kahe põlvkonna, on Eestis suhteliselt haruldane. Kesk- ja vanemaealised eelistavad elada omaette, suheldes sageli aktiivselt laste ja lapselastega ning toetades neid vajaduse korral. (Kullassepp, Kraav ja Kagadze 2007).

      Perekonnatüüpidest võib eristada peamiselt kaht, millel on omakorda alaliike.

      Tuumperekondon perekond, mille moodustavad kas abikaasad või abikaasad ja nende üks või mitu alaealist last. Sünonüümidena kasutatakse nimetusi tuumikpere, nukleaarpere, ka põhiperekond. Tuumperekonna alatüübi moodustab mittetäielik tuumperekond, mis koosneb ühest vanemast koos alaealise lapse või alaealiste lastega. Seega koosneb tuumpere vanemast (vanematest) ja lapsest (lastest), kusjuures tegemist on mitte rohkema kui kahe sugupõlvega. Tuumperekonna mõiste ei ole seotud vanemate abielusuhte olemasolu või puudumisega.

      Laiendatud perekonda kuulub lisaks tuumperekonnale veel täiendavaid liikmeid, kes kõik on omavahel lähisugulus-, partnerlus- või hõimlussuhteis. Sageli kuulub laiendatud perekonda rohkem kui kahe sugupõlve liikmeid, aga võimalik on ka õdede-vendade perekondade elu ühise leibkonnana.

      Üsna tavaline on tänapäeval ka mittetäielik perekond ehk üksikvanemapere. See on ühe vanemaga perekond, mis koosneb kas isast või emast lapsega/lastega. Üksikvanem võib olla lesk, vallaline, lahutatud või vabaabielu lõpetanud. See peretüüp on kõige tundlikum sise- ja välismõjude suhtes, sest kahe lapsevanema kohustused on jäänud ühe kanda.

      Uuspere on peretüüp, mille vähemalt ühel liikmel on olnud oma tuumperekond, st ta on enne korduskooselu olnud abielus/vabaabielus. Niisugune korduskooselu võib olla ka vabaabielu.

      Võib eristada traditsioonilist uusperet – ajaloost tuntud vormi, kus pere koosneb eri soost täiskasvanutest, kel on lapsi, aga kõik lapsed pole ühised, täiskasvanuist üks on lesk või mõlemad on lesed. Modernne uuspere tekib enamasti eelmiste perekondade lagunemise tõttu. Uus on asjaolu, et üks lapse vanemaist elab väljaspool perekonda, võimalik on mitme ema või isa olemasolu. Uuspere täiskasvanud liikmed võtavad korraga vastu nii abikaasa kui ka lapsevanema rolli, vähemalt üks vanematest saab kasuvanemaks.

      Lasteta abielupaar – paar, kes pole veel lapsi soovinud või saanud või kelle lapsed on juba kodunt lahkunud.

      Lasteta abielupaar on Eestis peretüüpidest esinemissageduselt kolmandal kohal, Soomes veelgi sagedasem.

      Perekondi võiks liigitada ka laste arvu järgi – ühelapseline pere, kahelapseline pere jne. Üha sagedamini kohtame Euroopas perekondi, kus kasvab lapsendatud laps/lapsi. Sama tendents näib olevat ka Eestis. (Kullassepp, Kraav ja Kagadze 2007).

      Rääkides abielulisest suhtest eri kultuurides, pole õige kujutleda, et see on tingimata paarisuhe, kus abiellunud on üks mees ühe naisega. Minevikus on esinenud ja praegugi kohtab mitmeid variante, mille jaoks on kasutusel ka vastavad terminid. Monogaamia ehk ainuabielu – ühe mehe ja ühe naise vaheline abielu (valitsenud Euroopas sajandeid). Bigaamia ehk kaksikabi-elu – ühe mehe samaaegne abielu kahe naisega / ühe naise samaaegne abielu kahe mehega. Polüandria ehk mitmemehepidamine – ühe naise samaaegne abielu mitme mehega. Polügüünia ehk mitmenaisepidamine – ühe mehe samaaegne abielu mitme naisega. Polügaamia ehk mitmikabielu – mehe või naise samaaegne abielu mitme vastassoost isikuga (Kullassepp, Kraav ja Kagadze 2007).

      Joonis 5.

      Sugulussuhted ehk põlvnemissuhted ehk veresugulus ehk geneetilised suhted on vikipeedia35 järgi organismide järglaste ja eellaste vahelised suhted. Sugulussuhete hulgast tähistatakse või peetakse oluliseks eri kultuurides erinevaid suhteid. Eesti kultuuriruumis on inimeste sugulussuhete tähistamisel kasutusel järgmised nimetused: 1) esimese astme sugulus: isa ja ema – koos vanemad ning poeg ja tütar – koos lapsed; 2) teise astme sugulus: vend ja õde, poolvend ja poolõde – kõik koos õved, vanaisa (isa või ema isa) ja vanaema (isa või ema ema) – koos vanavanemad, lapselaps (pojapoeg, pojatütar, tütrepoeg, tütretütar); 3) kolmanda astme sugulus: onu (isa või ema vend – ka lell, kes on isa vend), tädi (isa või ema õde – ka sõtse, kes on isa õde),vanavanaisa (vanaisa või vanaema isa), vanavanaema (vanaisa või vanaema ema), lapselapselaps, õepoeg, õetütar, vennapoeg, vennatütar; 4) neljanda astme sugulus: nõbu (onu, lelle, tädi või sõtse laps, nagu: onupoeg, onutütar, tädipoeg, täditütar); 5) viienda astme sugulus: vaarisa (vanavanemate meessoost eellane), vaarema (vanavanemate naissoost eellane), kõuk (eellane).

      Pere (samuti klassikalise käsitluse järgi) tähendab ühte leibkonda kuuluvate, ühises majapidamises elavate inimeste kogumit, kelle hulka kuuluvad perekonnaliikmed ja teised iseseisva majapidamiseta isikud (varem nt teenijad, keda tänapäeval nimetatakse koduabilisteks). Ka talu (koos selle elanikega, sh sulastega) on pere.

      Erinevate allikate põhjal võib öelda, et eristatakse erinevaid pere liike nagu 1) lihtpere (üks perekond); 2) laiendatud pere (perekond koos üksiksugulastega); 3) liitpere (koosneb mitmest koos elavast perekonnast), aga ka 4) üksikisik (kui on teised pereliikmed üle elanud) ning 5) kooselurühm (õed-vennad elavad mingitel põhjustel koos)36.

      Joonis 6.

      Mis on suurpere (ka laiendatud pere)? Lihtsalt öeldes sugulussuhtes olevate perede ühendus koos hõimlastega. Mõnikord nimetatakse suurpereks lihtsalt ka suurt peret, kus on palju lapsi, kuid autor sellist lähenemist raamatus ei kasuta.

      Hõimusuhete all mõistetakse abiellumise kaudu tekkivaid suhteid, mis ei ole veresuguluse suhted. Öeldakse ka, et tegemist on abiellumise kaudu tekkinud sugulusega.

      Hõimusuhete tähistamiseks on eesti keeles vikipeediaСКАЧАТЬ