Pereettevõtluse käsiraamat. Urmas Arumae

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja kohustustest, muu hulgas taluga seotud lepingutest.

      FIE vastutab oma kohustuste eest kogu oma varaga. FIE-l puudub osadeks jaotatud kapital, millest teised isikud (pere liikmed) saaks omada kontrollpaketti ja seda veel põlvest põlve. Samuti puudub FIE-l äriühingutele seadusega kehtestatud juhtimisstruktuur koos sellest tulenevate õiguste, kohustuste ja vastutusega. Jah, FIE võib võtta oma ettevõttesse tööle pere liikmete hulgast töötajaid nii direktoriks, osakonnajuhatajaks, projektijuhiks kui koristajaks (sõltub tegevusest ja vajadusest), aga FIE-l ei ole seaduse mõttes nõukogu ega juhatust elik juhtimisorganid puuduvad. Seega ei ole FIE-l neid otsustamiskogusid, milles vähemalt kaks kontrollpaki omanike hulka kuuluva pere liiget saaksid tegutseda. Ja veel – FIE surma korral loetakse tema ettevõtlus lõppenuks, mis juhul, kui FIE peaks kvalifitseeruma pereettevõtteks (mida ta autori arvates kohe kuidagi ei ole), tähendaks, et pere on ühe kurva sündmuse tõttu ilma nii pere liikmest kui „pereettevõttest” – põlvkondade vahetus pole siin võimalik.

      Viimasele väitele võib lugeja vastu vaielda ja öelda, et surnud füüsilisest isikust ettevõtja vara võib ju pärida ja seeläbi „pereettevõte” jätkub. Sellega aga ei saa nõustuda, sest esiteks ei pärita äriühingu osasid/aktsiaid, vaid lahkunud pere liikmest ettevõtjale kuulunud vara ja kohustused (sh maksukohustused), nii nagu see füüsilise isiku surma korral ikka toimub. Kui nüüd üks päranduse saajatest soovib lahkunu asemel viimase ettevõtlust jätkata (nt talu puhul üsna loogiline ja põhjendatud soov), tuleb tal esmalt saada teistelt võimalikelt pärijatelt pärandist (surnud FIE-le kuulunud ettevõte) loobumise kinnitus ja seejärel end registreerida uue füüsilisest isikust ettevõtjana äriregistris. Sellisel juhul ei saa lahkunu ettevõtluses kasutatud vara võtta isiklikku tarbimisse.

      Need on formaalsed põhjused, miks FIE-t koos talle kuuluva ettevõttega ei saa Eesti õiguskorra raames nimetada pereettevõtteks. Vastuargument, et paljud FIE-d on ettevõtlusse kaasanud kogu perekonna – abikaasa, lapsed, vanemad ja õed-vennad –, ei tee FIE-st formaalses mõttes pereettevõtet.

      Üldiselt saab väita, et FIE ei kvalifitseeru pereettevõtteks ühegi rahvusvaheliselt tunnustatud pereettevõttele omase tunnuse osas. FIE ei ole pereettevõte, tautoloogiliselt (seega lubamatult) väljendudes: FIE on FIE. Autori sellist kokkuvõtet kinnitab ka Euroopa Komisjoni raportis tõdetu, et füüsilisest isikust ettevõtja ja iseendale tööandja kvalifitseeruvad pereettevõtteks vaid siis, kui neil on juriidiline isik, mida saab järgnevale põlvkonnale üle anda50.

      Kokkuvõtvalt. Kuna FIE puhul ei ole tegemist pereliikmetele kuuluva äriühinguga (pereettevõttega), vaid ühe aktiivse pereliikmest ettevõtjaga, omandust sellele tegevusele ei saa üle anda (nagu saab üle anda osalust äriühingus), seda tegevust ei saa ka ümber kujundada (nt äriühinguks) ega tavamõttes pärida, kuna pärida saab vaid FIE-le kuulunud ettevõtet ja sedagi eritingimustel (võimalikest pärijatest vaid üks saab FIE ettevõtte vastuvõtmiseks ennast FIE-ks registreerida ja teised võimalikud pärijad ei saa sellisel juhul surnud FIE ettevõttest midagi), ei saa FIE-t lugeda pereettevõtteks ja autor seda käesolevas raamatus ka ei tee.

      Vara

      Seadus peab varaks isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogumit.

      Omandi mõistet ei saa samastada vara mõistega – omand on osa varast, st teatud isikule kuuluvate õiguste kogum. Vara ei saa olla aga erinevalt omandist tervikuna käsutamise objektiks, samuti ei ole vara suhtes tervikuna võimalik teostada muid õigusi (Varul, Kull et al. 2014).

      Vara kui mõiste jääb pereettevõtlusele kitsaks, sest ei hõlma õiguste ja kohustuste kõrval inimest kui rikkuse allikat, tema emotsionaalset ja intellektuaalset kapitali. Ehk on vähemalt pereettevõtluse paradigmas mõistlik „vara” asemel kasutada mõistet „rikkus”. Jätan selle lugeja otsustada. Joonisel näeb perekonna vara välja selliselt:

      Joonis 12.

      Nagu nähtub, kuulub seaduses varaks määratletu iga pereliikme finantskapitali alla, jättes tähelepanuta intellektuaalse ja emotsionaalse vara.

      Emotsionaalne ja intellektuaalne kapital

      Emotsionaalne ja intellektuaalne kapital on väga erinevad, kuid samas tihedalt seotud – süda ja mõistus on ühe mündi kaks külge. Intellektuaalset kapitali liigitatakse erinevate autorite poolt erinevalt. Nii näiteks jagab Stewart (1998) oma mõjukas teoses „Intellectual Capital” intellektuaalse kapitali kolmeks: inimkapitaliks (human capital), strukturaalseks kapitaliks (structural capital) ja kliendikapitaliks (customer capital).

      Samas on inimkapital vaid üks kontseptsioon, seletamaks kahte unikaalset fenomeni: mida me mõtleme ja mida me tunneme. Thomson (2000) ütleb lihtsalt: intellektuaalne kapital on see, mis on inimeste peas, ja emotsioonid on kütus, mis paneb intellektuaalse kapitali leegina põlema.

      Tõsi ta on, et igal organisatsioonil on eriline vara, millel on jalad all ning mis hommikul saabub tööle ning õhtul taas lahkub – need on töötajad, ettevõtja väärtuste peamised loojad. Ilmselt ükski tööandja (mida teadmuspõhisem, seda enam) ei ela üle olukorda, kus olulise tähtsusega vara lahkub õhtul töölt ilma plaanita hommikul tagasi tulla.

      Intellektuaalne kapital. Intellektuaalne kapital hõlmab küsimusi, millist informatsiooni töötajad valdavad, millised on nende kogemused, kuidas nad teadmisi ja kogemusi uutes olukordades kasutavad ning kui innovaatilised ja pühendunud nad on.

      Üldkategooriatena tuntakse inim- ja struktuurkapitali. Ei mäletagi enam, kust on meelde jäänud ütlemine: inimkapital on see, mille inimesed koju kaasa võtavad, ja struktuurkapital see, mis neist ettevõttesse jääb. Aga hästi öeldud! See haakub ka intellektuaalset kapitali puudutava põhiväitega, et väärtuse looja on inimene, väärtuse loomiskohaks aga struktuur.

      Emotsionaalne kapital. Selleks, et intellektuaalse kapitali varad väärtust looksid, on oluline töötajate pühendumus ja kirg töö vastu. Kui intellektuaalne kapital ei saa kunagi null olla, siis emotsionaalne kapital sõltub inimestest endast ja ettevõtja kultuurist.

      Asjadele võib läheneda erinevalt. Püüan allpool anda lühikäsitluse nii juriidilisest vaatevinklist kui ka ettevõtluse seisukohalt vaadatuna.

      Seadus räägib üldisemalt esemetest, milleks on asjad, õigused ja muud hüved, mis võivad olla õiguse objektiks. Asi on seaduse mõttes kehaline ese. Ka loomadele (nt põllumajandusloomad) kohaldatakse asjade kohta kehtivaid sätteid.

      Asjad jagatakse kinnisasjadeks (maatükk) ja vallasasjadeks. Maatükil on omad olulised osad, mis on maaga püsivalt ühendatud (ehitised, kasvav mets, muud taimed ja koristamata vili, aga ka kinnisasjaga seotud asjaõigused). Siiski ei peeta kinnisasja osaks nt võõrale maale asjaõiguse (nagu hoonestusõigus) alusel püstitatud ja maaga püsivalt ühendatud ehitist ennast. Samas asjaõiguse lõppemisel maatükile jäänud ehitis muutub maatüki oluliseks osaks.

      Kinnisasjal paiknev tehnovõrk või – rajatis, mis on ehitatud kinnisasjale asjaõiguse alusel või mille suhtes kehtib seadusest tulenev talumiskohustus, ei ole samuti kinnisasja osa. Asjade liigitusi on teisigi.

      Eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind).

      Asjadega seoses tuleb käsitleda ka asjaõigusi, milleks on omand (omandiõigus) ja piiratud asjaõigused: servituudid, reaalkoormatised, hoonestusõigus, ostueesõigus ja pandiõigus. Seda СКАЧАТЬ