Pereettevõtluse käsiraamat. Urmas Arumae
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Pereettevõtluse käsiraamat - Urmas Arumae страница 6
Название: Pereettevõtluse käsiraamat
Автор: Urmas Arumae
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Самосовершенствование
isbn: 9789949963119
isbn:
Nii perekonnal kui äritegevusel on omad vajadused ja eesmärgid, kummalgi on oma elu ja tõekspidamised. Tasub endale ehk tunnistada, et tõhusa perekonna reeglid võivad sattuda vastuollu tõhusa äritegevuse reeglitega. Peres valitsevad võrdsus, valivus ja hoolivus, samas kui äritegevuses valitsevad meritokraatia15, selektiivsus ja kriitiline analüüs. Need fundamentaalsed erinevused loovad võimalusi konfliktideks töötajate valiku, kompensatsioonide maksmise, perekondliku päritolu arvessevõtmise, kasumi reinvesteerimise jms üle otsustamisel. Kas sellised otsused teenivad perekonna või pereettevõtte heaolu? (Kenyon-Rouvinez ja Ward 2005).
Miettinen ja Teder (2006) on kokkuvõtlikult ära toonud pereettevõtte erinevate definitsioonide põhivõimalused ja rõhutanud, et ei saa öelda, et üks neist on ainuõige ja teised valed. Autor toob need siinkohal veidi kohendatuna ära:
• äriühing, mida täielikult või valdavalt omavad ja kontrollivad ühe perekonna liikmed. Hajutatud omanikeringiga pereettevõtte puhul võib vajalik osakaal kapitalis olla ka alla 50 % selleks, et ühe perekonna häältega siiski otsustada pereettevõtte käekäigu üle (nt otsustada, keda valida ettevõtte juhtideks)16;
• äriühing, mille omandus on ühe perekonna liikmete kontrolli all ja vähemalt kaks perekonna liiget töötavad selles ettevõttes või on seda varem teinud;
• äriühing, mille omandus on ühe perekonna liikmete kontrolli all ja sellele lisaks domineerivad pereliikmed selle ettevõtte juhtimises ja tegevuses17;
• börsil noteeritud pereettevõte, mille puhul vähemalt 25 % hääleõigusega aktsiatest on ühe perekonna kontrolli all (kasutusel nt USA börsiettevõtjate puhul).
Miettinen ja Teder (2006) täpsustavad, et eelnimetatud definitsioonidest esimene on levinuim.
Autor möönab, et nii võib tõesti asju vaadata, kuid kui tutvuda erinevate allikatega, kohtab ka teistsuguseid seisukohti, mis panevad mõtte tööle ja võimaldavad seeläbi küsimust analüüsida ja oma järeldusi teha.
Pereettevõtte määratlemisel tuleb eristada passiivset ja aktiivset perekonna osalemist ning otsest ja vahendatud pereettevõtlust. Nii saame eristada pereettevõtluse kolme esinemisvormi (neljas, mis alljärgneval joonisel samuti ära toodud, ei ole pereettevõtluse esinemise vorm, vaid peaaegu pereettevõtlus).
• Otsene pereettevõtlus tähendab selget olukorda, kus osalus pereettevõttes kuulub pereliikmetele ja nad osalevad ka ettevõtte valitsemises ja/või juhtimises.
Kui pereliikmed on pereettevõttes (olgugi et enamuses) vaid passiivsed omanikud ja selle valitsemises ja/või juhtimises ei osale (seega puuduvad ka pere ühtne visioon, strateegia, väärtused ja perekonna vastavad mitteformaalsed pereettevõtluse otsustuskogud nagu perekoosolek, perenõukogu, perekontor vms), pole tegemist pereettevõtlusega pereliikmete omanduses oleva ettevõtja suhtes, vaid pereliikmetele kuuluva omandusega – osaluse või investeeringuga. Sellisel juhul võib iga omaniku/investori ettevõtluseks olla talle kuuluvate investeeringute juhtimine. Eeldab ju mõiste „ettevõtlus” aktiivset tegutsemist tulu saamiseks kauba tootmise ja teenuste osutamise teel. Nii võidakse olla omanik väga erinevates äriühingutes, kuid kõigi pereliikmetest omanike omanduses olevate erinevate äriühingute osade ja aktsiate summat ei saa nimetada pereettevõtluseks.
• Kui pereliikmed on omanduse/osaluse erinevates pereettevõtetes koondanud selleks spetsiaalselt asutatud ja nende omanduses olevasse valdusettevõtjasse, olles viimases aktiivsed omanikud (st osalevad valitsemises ja juhtimises), saame rääkida teatud struktuuriga pereettevõtlusest, kus valdusettevõtjale kuuluvate pereettevõtete puhul tuleks kasutada mõistet struktureeritud pereettevõtlus.
• Kui pereettevõtluseks ongi pereliikmetele kuuluva äriühingu – investeerimisühingu – kaudu investeeringute tegemine teistesse/erinevatesse äriühingutesse, on pereettevõtlusena käsitatav ja käsitletav omandus ja tegutsemine nimetatud investeerimisühingus. Kui nimetatud investeerimisühingus osaletakse ka selle valitsemises ja juhtimises, on tegemist klassikalise pereettevõttega.
Kui investeerimisühingu omanduses olevad pereettevõtte osad ja aktsiad on pereliikmete kaudses omanduses, on see kaudne pereettevõtlus. Kaudseks pereettevõtluseks kvalifitseerub autori hinnangul ka olukord, kus otsene omandus on küll pereettevõttes, kuid see on passiivne – osaluse omanik ei osale pereettevõtte valitsemises/juhtimises ega ka perekonna vastavates struktuurides (perekoosolek, perenõukogu vms), sest selliseid pole rakendatud. Sisuliselt on tegemist passiivsete investoritega.
• Tihti nimetatakse pereettevõtteks ka FIE-t. FIE pereettevõtteks kvalifitseerumist käsitlen raamatu lk-del 67–69 – siinkohal väidan lühidalt, et FIE ei kvalifitseeru pereettevõtteks. Küll võib olla tegemist n-ö kvaasipereettevõttega ehk siis esimese etapiga pereettevõtluse teele asumisel.
Illustreerin seda mõttekäiku joonisega nr 3:
Kokkuvõtvalt on autor seisukohal, et
• otsese (klassikalise) pereettevõtluse puhul on pereettevõtte otsene omandus ühe perekonna liikmete kontrolli all ja vähemalt kaks kontrolliva perekonna liiget osalevad pereettevõtte valitsemises ja/või juhtimises;
• struktureeritud pereettevõtlust iseloomustab olukord, kus ühe perekonna omanduses olevate pereettevõtete osad ja aktsiad antakse üle pereliikmetest omanike otseses omanduses olevale valdusettevõtjale, mille valitsemises ja juhtimises aktiivse osalemise kaudu suunatakse valdusettevõtja omanduses olevate pereettevõtete tegevust. Siin ei välistata pereliikmete osalemist valdusettevõtja omanduses olevate pereettevõtete valitsemises ja juhtimises;
• kaudse pereettevõtlusega on tegemist, kui ettevõtlusesse passiivselt suhtuvatel pereliikmetel on otse või investeerimisettevõtja kaudu osalus pereettevõttes, kuid nad ei osale investeerimisettevõtja ega pereettevõtte valitsemises ja juhtimises. Sisuliselt on tegemist passiivsete investoritega, kellel ei peaks olema vahet, kas investeering on tehtud pereettevõttesse või tavalisse äriühingusse. Samuti on kaudse pereettevõtlusega tegemist kaudse omanduse (trust, sihtasutus vms, millest on juttu raamatu lk-l 133) vormide puhul.
• kvaasipereettevõtluse puhul ei ole võimalik täita (päris) pereettevõtteks kvalifitseerumise eeldusi nagu pereliikmetele kuuluv omandus ning ühingu valitsemine ja juhtimine. Tegemist võib olla esimese sammuga pereettevõtluse teel, mis peale n-ö käivitusfaasi vormistatakse äriühinguks (st asutatakse pereettevõte).
Ettevõtluse tähtsusest räägitakse palju, kuid seadusandja mõistet „ettevõtlus” ei tunnista. Sellist mõistet ei leia nt majandustegevuse seadustiku üldosa seadusest (MsüS)18, tsiviilseadustiku üldosa seadusest (TsÜS), kaubandustegevuse seadusest (KaubTS) ega ka ÄS-ist19 – mujalt ei peaks vast otsimagi. Seega pole mõiste „ettevõtlus” puhul tegemist õigusmõistega, mistõttu saab sellega vabamalt ringi käia.
Eesti keele seletav sõnaraamat (EKSS) pakub selgituseks, et ettevõtlus tähendab majandustegevust, mille eesmärgiks on tulu saamine kauba tootmise ja teenuste osutamise teel. Siia tuleb СКАЧАТЬ
Meritokraatia ehk talentide valitsus on pereettevõtluse kontekstis kord, kus pereettevõtte valitsemisel ja juhtimisel on vastavate isikute valimisel aluseks võimed ja oskused ning pere liikmelisus ei tähenda midagi. Tavaliselt eeldab selline valik võistlemist. Meritokraatlik organisatsioon peab oluliseks haridust, talenti ja kompetentsust.
Siin tuleb nimetada n-ö eri liiki aktsiate instituuti (
Enam-vähem selliselt selgitatakse pereettevõtte mõistet ka gümnaasiumiõpikus (Eamets
Tõele au andes on mõistet „ettevõtlus” liitsõna vormis selles seaduses siiski kasutatud, kuid mitte eriti meeldivas kontekstis – nimelt „ettevõtluskeelu” tähistamiseks.
Ka selles seaduses on mõistet „ettevõtlus” kasutatud üksnes „ettevõtluskeelu” tähistamiseks.