Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest. Peeter Peetsalu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tuletorni aparatuur vigastada, mistõttu kogu tuletorn ajutiselt ei töötanud. Inimestega siiski õnnetusi ei juhtunud. Samas ajaleheartiklis rõhutati, et igati suure poolehoiuga omaenda hõimurahva vabadusvõitlust jälgivale Eesti rahvale antud intsident mingit mõju ei avaldanud. Mõisteti väga hästi seda, et kallaletungidel Soome küladele, linnadele, sadamatele ja raudteele kasutati NSV Liidu sõjalennukite ja – laevade täpseks navigeerimiseks just meie territoriaalvetes paiknevat Vaindloo tuletorni.300

      Ennekõike soomlastest lugejaskonnale mõeldud trükis teavitas oma sihtrühma, et Vaindloo ajalooline majakas oli väga oluline meremärk Leningradi ja Tallinna vahelise tähtsa ürgse laevasõidutee ääres. Toonane Eesti valitsus informeeris laia üldsust sellest, et „Soome rahvussümbolite tõttu ära tuntavad sõjalennukid on pommitanud Vaindloo majakat.“301

      Roman Karu on meenutanud üht eriskummalist kohtumist aastate tagant. Kunagine peaminister professor Jüri Uluots ja riigi sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner külastasid teel Oru presidendiresidentsi üht meresideposti. Vahikorramadrusena õnnestus Karul pöörduda Laidoneri poole küsimusega: „Härra ülemjuhataja, kas meie Vaindloo telegrammid Vene laevade piiriterritooriumileppe rikkumistest ikka satuvad Teie kirjutuslauale?“ Uudishimulikule noormehele kostis elukogenud kindral diplomaatlikult, et neutraalsele väikeriigile Eestile on küllap ainuõige sekkumatuspoliitika. See tähendab head läbisaamist kõigi oma naabritega. Just seesugune on meie reageering.302 Tänapäevalgi pole veel päris selge, oli siis õigus tollasel reamadrusel või kindralihärral.

      On teateid sellegi kohta, et Teise maailmasõja ajal vajus Vaindloo tuletorn soomlaste lennurünnakute tagajärjel kaldu, kuid massiivne navigatsioonimärk tõsteti hiljem uuesti oma õigesse püstiasendisse.303

      Ürikutes on Vaindlood tabavalt nimetatud Läänemere lukuks. Saare strateegilist tähtsust kinnitab seegi, et nõukogude ajal töötas sellel 513 meetri pikkusel ja 154 meetri laiusel väikesaarel endise NSV Liidu merepiirivalve radarijaam. Ohutut laevaliiklust tagav malmtuletorn toimis aga radioisotoopidel töötanud toiteseadme abil.

      Siinsamas nägemiskaugusel, Vaindloo ja Suursaare vahel, kohtuvad kolme iseseisva riigi – Eesti, Soome ja Venemaa veed. Strateegiliselt tähtsa asupaigaga Suursaarel, kolme riigi piiride vahetus läheduses paiknevad Venemaa Föderatsiooni sõjaväebaas ja – lennuväli. 1999. aasta jaanipäevaks valmis saarel piirivalve merevaatluspunkti 52 meetri kõrgune metalltorn, mis sügiseks sai ka Taani radariseadmed ja videovalvekaamera. Nendega jälgitakse Soome lahe laevaliiklust ja kõike muud merel toimuvat umbes poolesaja kilomeetrise läbimõõduga ringi ulatuses. Vaindloo mast ühes sinna paigaldatud igati nüüdisaegse raadioaparatuuriga on osa juba lähitulevikus Eesti rannikut katvast mereseiresüsteemist, mida saab kergesti harmoniseerida teiste Läänemere maade mereseiresüsteemidega. Loodava ulatusliku jaamadevõrgu põhiülesandeks on tagada hea kontroll piirkonna üle ning hõlbustada mereotsinguid ja päästeteenistust Läänemerel.

      Kuuskümmend kolm astet keerdtreppi mööda üles ning olemegi laternaruumi ja rõduga ligi 150-aastases malmtarindehitises, Vaindloo tuletornis. Ajaloolise meremärgi nüüdissisuks on igati moodsa päikesepatareiga ühendatud tuletornilamp, mis õhtuti süttib fotosilma signaali korralduse kohaselt. Head teed, ohutut merereisi! Vähemasti rahu ja kindlustunnet sisendab vana Stenskäri tulesilm küll.

      Tuletorni isikkoosseisu argipäev oli nõukogude ajal täpsete tehnoeeskirjadega rangelt korraldatud.

      2,3-tonnise aatomigeneraatori ИЭУ-1 mahamonteerimine ja äraviimine Vaindloolt 1994. aasta augustis nõudis väga kogenud majakameeste ametioskusi ja sitket musklirammu.

      „Siia saagu sõjalaevade sadam!“ Tsaar Peeter I ajaloolise otsuse põhjal sai jäävabast sadamapaigast Pakri suure impeeriumi tähtis laevastikukants. 1718. aastal heitis ülemjuhataja pidulike auavalduste saatel merevoogudesse kivi, millega märgistati tulevase sõjasadama täpne asupaik. Fotol tuletorn 19. sajandist.

      Pakri tuletorn

      koordinaadid: 59º 23,24’ N

      24º 02,26’ E

      ehitus- ja rekonstrueerimisaeg: 1724, 1760, 1808, 1889, 1903, 1920, 1941, 1950, 1983, 2001

      tule nähtavuskaugus: 12 M

      tuletorni kõrgus alusest: 52 m

      tule kõrgus merepinnast: 73 m

      Paldiski, väike maanurk Pakri poolsaare maalilisel pankrannikul, on meile aegade vältel olnud otsekui terra incognita – tundmatu maa. Üks ajalookogumik tutvustab seda eraldatud paika niimoodi: „Pakri ehk Paldiski abajas Soome lahe suudmesopis on laevnikke ammust ajast ligi meelitanud. Võib-olla olid need viikingite pikaaerulised lohelaevad, mis piki Soome lahe lõunarannikut itta sõudes lahesopis vahepeatuse tegid? Võimalik, kes teab. Kuid on võimalik, et seda abajat külastati varemgi. Suhteliselt tuulevarjuline ja jäävaba lahesopp oli sadamapaigaks otsekui loodud. Muinassadam Laiduse oli lahekurgus, küllap seal, kus laiub Kurkse ja Laoküla vaheline luht. Rand oli liivane ja laugjas. Laevad võisid oma käilad rahumeeli kaldasse kinnitada, kartmata vaenuväe kallaletungi. […] Möödusid aastasajad. Läänemerel seilasid hansakoged ja teisedki kogukad purjelaevad. Laht hakkas huvitama rootslasi, seejärel venelasi. Laiduse asemel kujunes uus sadamapaik ja selle ümber väike asundus, elanikeks kohalikud eestlastest kalurid, sekka mõni rannarootslane. Rootsi päritolu kalurid ja hülgekütid tõmbusid seks ajaks juba Pakri saartele.“304

      Uppsala Ülikooli doktor Wolter Ehn on uurinud Läänemerd kultuurikontaktide vastastikuse mõjustajana.305 Ajaloost on teada, et praeguse Paldiski asupaika rajasid rootslased koguni 13. sajandil Rockerwicki küla, samasse kohta sadama rajamise katse 1296. aastal kahjuks luhtus.306

      August Wilhelm Hupel. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland, 1774. Paldiski sadama erikaart, millel on kujutatud1721. aastal valminud Pakri tuletorn.

      Eesti keeleteadlased kinnitavad, et „oma kodusaari ei kutsunud rootslased ametliku nime järgi, vaid kasutasid enamasti apellatiivseid nimetusi tähendusega ’saar’. Pakri saari nimetasid eestirootslased Aiana, Äiana – ’saared’, saarerahvas ise ka Austr-äi – ’idasaar’, Västr-äi – ’läänesaar’. Samuti on Pakri saared lähedaste mandrieestlaste suus (Risti, Harju-Madise) olnud ikka saared. Saare kohaliku nimetusena kasutasid osmussaarlased ja pakrilased mõnikord veel apellatiivi Backan – ’küngas, mägi, nõlv’.”307 Sedasama kinnitab hiljutine ülevaateteos „Nasva ajalugu“, mille autori väitel seonduvat Pakri saarte nimi ühtlasi ka pika rannalähedase liivamadaliku joome saksakeelse vastega Backen.308 Huvitava täiendusena saan siinkohal esitada veel ühe nimeversiooni: Eesti põhjaranniku kihelkondade elanike oma murdekeelses kõnepruugis oli Pakri kohta kunagi käibel samuti toponüüm Rogissaar.СКАЧАТЬ