Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest. Peeter Peetsalu

Чтение книги онлайн.

      Eesti põhjanaabrite koostatud tuletornilugu võimaldab meil täna pisut põhjalikumalt tagasi vaadata kaugete aegade taha, et Soome lahe avaosa ammustest meremärkidest üht-teist täpsemalt teada saada. Tsaaririigile oli ohutu navigeerimine tõepoolest eluliselt tähtis, seda kinnitavad ka 1726. aastast pärinevad esmateated Vaindloo naabruses paikneva Suursaare, ka Kõrgesaare (sm Suursaari, rts Hoglandi, vn Гогланд) tuletorni kohta. „Mereleksikoni“ andmeil töötas sel kõrgel kaljusaarel algeline tuletorn juba koguni 1719. aastast alates.281 Soome lahe meresõitu käsitlevast uurimusest on selgunud, et kroonulaevade navigeerimise hõlbustamiseks lähetati 1727. aastal Kroonlinnast soldateid, kes pidid Suursaarel valvama sealsete märktulede valgustust seniajani, kuni keisririigi sõjalaevad saabuvad tagasi koduvetesse Schleswig-Holsteini basseinist. Teatavasti hoiti tollal kroonule alluvaid tuletorne töökorras üksnes sõjalaevade liikumise puhul. Seda kõike nõudis Peeter I korraldus navigatsioonitulede süütamise kohta pimedal ajal. Seega pidi tõepoolest saarel juba siis kõrguma tegutsev tuletorn, mille püstitamise oli 1726. aastal omakorda kinnitanud Admiraliteedi Kolleegium.282 Augustikuu keskpaigast kuni novembri alguseni vastutasid üks allohvitser ja kaheksa sõdurit selle eest, et igal öösel oleks nähtav tähtsat mereteed tähistav tuletornituli.

      Vähem oluline ei olnud ka Stenskäri tulesilm, mille märguanne teavitas mööduvaid laevamehi Läänemerel varitsevatest ohtudest. Tuletorniteenistus hõlmas mitmete muude igapäevaste kohustuste kõrval veel hoolitsemist akvatooriumi laevateede reimarite ja muude meremärkide korrashoiu eest. Kevadeti nähti tihtilugu Vaindloo lähiümbruse vetes oma tööreisidel kurseerimas keiserliku mereministeeriumi poilaeva, mida Suursaare elanikud aluse põhitööd silmas pidades hellitavalt sutimuiku’ks (tõlkes pintslirääbiseks) kutsusid. Halbade ilmastikuolude korral otsis vene hüdrograafiateenistuse poilaev mitme nädala jooksul tormivarju Soome lahe väikesaarte tuulealuse ranniku lähedalt. Tsaaririigi tuletorni- ja hüdrograafiaalast süsteemsust iseloomustab huvitav fakt, et impeeriumi tähtsatel tuletornidel oli regulaarne ühendus kubermangulinnadega. Laevasõiduohutust aitas tagada juba üle-eelmisest sajandivahetusest toimiv tuletornide omavaheline alaline telefoniühendus. Naaberkubermangus paikneva Suursaare tuletornil oli aga sisse seatud telegraafiside meie kubermangukeskuse Weisenbergiga, mida täna tuntakse Rakverena.283

      Admiraliteedi Kolleegiumi 1726. aasta otsus nägi ette tuletorni rajamise Soome lahe kõige idapoolsemale väikesaarele Seiskarile. Neid kaht kroonutuletorni, millel neil aegadel avatuld põletati, nimetati väga tabavalt „Tsaari puuriitadeks“. Igati teravmeelse hellitusnime kasutamine autoriteetses merendusringkonnas oli tõepoolest õigustatud: nii Suursaare kui ka Seiskari tuletorn neelasid aasta jooksul põletusmaterjalina kumbki 250 sülda kvaliteetseid halupuid ja ligikaudu 1500 puuda ehk umbes veerandsaja tonni jagu sütt.284

      Pärast seda, kui 1805. aastal läks kogu tuletornide süsteemi üldjuhtimine Admiraliteedi Departemangu pädevusse, koostati eelarve ja otsustati ehitada päevamärgid mitmele saarele ja neemele tähtsate veeteede äärde Läänemerel, teiste hulgas ka Vaindloole (Stenskärile). Ühe vanaaegse lootsiraamatu järgi paiknes saare idaküljel randumiskoht sõudepaatidele ja pargastele.285 Seda fakti on oma noorusmeenutustes kinnitanud ka Eesti mereväeveteran Roman Karu (1915–2006), kes oli nekrutipõlves ajateenijana kroonuametis Vaindloo meresidepostis. Meie aupiirivalvur Karu teeneid on hinnatud sedavõrd, et postuumselt omistati talle kui ühele viimasele merejõudude kunagisele ajateenijale kaitseväe eriteeneterist. Endine madruspoiss mäletas, et Vaindloo idapoolse külje väikese paadikuuri ees paiknes väga vana sadamakoht. Samas maabumissilla juures varitsesid mehi kolm ohtlikku veealust kivimürakat. Ometi oskasid merekogenud madrused tuletornisaare mootorpaadiga otse silla äärde randuda. Tollastele teadmistele lisaks võidi siis toetuda ka omamaise lootsiraamatu tarkusele, et maabumine osutub võimalikuks üksnes ida- või läänetuulega.286

      Peasaarega külgnes põhjas kaks kivist väikesaart, millel tookord paiknes torn.287 See võis olla üsna algeline meremärk, mille täpset väliskuju pole enam võimalik kindlaks määrata. 19. sajandi algul ehitati saarele 59 jala kõrgune tüvipüramiidjas musta katusega puitpaak. See triibulise kilplaudisega pealistatud punase ülaosaga puitpäevamärk oli nähtav üheksa miili kaugusele merele. Ometigi kavatseti ammuse lootsiraamatu teatel siinse puitmärgi asemele püstitada tuletorn.288 Rajatavaid torne pidi eristama Soome lahes teineteisest nende iseäraline kujutis, koloriit ja navigatsioonimärkide eripärane tornikiiver.289

      Põhjasõja järel kuulus Vaindloo Tsaari-Venemaa võimkonda ja ikkagi lükkus aasta-aastalt edasi nii kõnealusele kui ka tänasele Venemaa majakasaarele Rodšerile (ajavahemikul 1920–1939 tuntud Ruuskeri nime all) statsionaarse tuletorni ehitamine. Vastutava ametikandjana nõudis Leonti Spafarjev Vaindloole tuletorni püstitamist „mitte ainult saare enese tähistamiseks, vaid ka selleks, et kui kunagi öisel ajal peaks alustega juhtuma mereõnnetus, СКАЧАТЬ