Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest. Peeter Peetsalu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ otsustati ikkagi, et just „riigikassa tulude säästlikkuse seisukohalt peetakse otstarbekamaks küttepuude kasutamist põletusvahendina.“ Sugugi pole mõistlik tarvitada põletiseks fašiine (haokubusid). Küünalde tarbimist tornides takistas nende suhteliselt soolane hind.318

Balti sadam

      Sadama juurde ehitatud asula elus oli tähelepanuväärne 1762. aasta. Mitte ainult seetõttu, et 28. juunil tõusis Venemaa troonile Katariina II, vaid ka seepärast, et siinse lahe järgi algse toponüümi saanud Rogerwiek muutus nüüdsest alates asulaks, mis ümbernimetuse järel hakkas kandma nime Balti sadam (vn Балтийский порт, sks Baltischport, pr Port Baltique). Liikvel oli veel teinegi nimeversioon. Sama aastanumbri sees merekindluse ehitustööde ülemaks määratud kindralfeldmarssal Burchard von Münnich pakkus välja lausa lipitsejaliku ettepanekuna Jekaterinenstadt. Viimane nimevorm ei leidnud õnneks küllaldaselt toetajaid.

      Uue asehalduskorra kehtestamisega 1783. aastal nimetati Paldiski linnaks. Juba aasta pärast kinnitati kreisilinnale oma vapp: hõbedasel taustal punane muul torniga ja sinine meri, mida ümbritses vapikiri Siegel der Kreis Stadt Baltisch Port.319

      Venemaa võimuahne keisrinna Katariina II jõupingutustest hoolimata ei edenenud Paldiski kindlustustööd piisaval määral. Võimas rannakaitsekompleks kerkis üsna aeglases tempos, nagu oli seda ette kuulutanud Soome feldmarssal Augustin Ehrensvärd (1710–1772).320 Veel 1790. aasta kevadel oli tulevase merekindluse kaitse sedavõrd nõrk, et Rootsi laevastik ründas Paldiskit, lootes hävitada samas randunud Vene sõjalaevu. 17. märtsil korraldatud fregattide kallaletungi juhtis mereväekapten Olof Rudolf Cederström. Kahe sõjalaeva – Jarramas ja Ulla Fersen – saabumine üllatas kindluse valvemeeskonda, nii et Porkkala merekindlusest alustele ühes võetud kahe kompanii suurune väeüksus suutis bastioni vallutada veretult. Suure viljakoguse ja muu kindlusekraami põletamise järel lahkus võõrväeosa samadel kiiretel sõjalaevadel tagasi üle Soome lahe.321

      Paljude ebaõnnestumiste kiuste jätkus Tsaari-Venemaa loodepiirkonna kroonukindluses tavapärane garnisoniteenistus. Ometi oli midagi lootusetult muutunud. 1798. aastal kustutati Paldiski rannakaitsekompleks keisririigi Admiraliteedi Kolleegiumi merekindluste nimekirjast.

      19. aastasaja algul asus Soome lahe tuletornide ülemana teenistusse teise järgu kapten Leonti Spafarjev, kelle teeneks võib lugeda ka Pakri tuletorni järjekordse tehnilise ajakohastamise. 1808. aastal (teiste andmete järgi juba 1803. aastal) tõsteti paekivitorni paarikümne jala jagu ja Pakri tuletorn sai laternaruumi, kus hakati põletama küünlaid. Moderniseerimise käigus paigaldati meremärgi laternaruumi peagi juba 15 (teistel andmetel 16) hõbetatud sfäärilist peeglit koos samasuguse hulga kanepiõlilampidega.322

      Ühtäkki tunnistas ametkond tolleks ajaks poolteise sajandi vanuse tuletorni avariiohtlikuks objektiks – vaid tühised 17 meetrit lahutasid tuletorni merepinnast pea veerandsaja meetri kõrguse pankranniku ohtlikult murenevast kaldajärsakust.

Strateegiline merekindlus

      Tänaseks on Soome doktorikraadiga kaptenleitnandile Aarni Lehtile pisut paotatud Venemaa Riikliku Merejõudude Arhiivi (РГА ВМФ) seniajani saladuses peetud teatmekogusid. Arhivaalidest selgub, et juhtivatel Vene laevastikuadmiralidel mõlkus ikka meeles Peeter Suure algatatud projekt Paldiskisse ehitatavast sõjasadamast. Vahetult pärast Krimmi sõda asus kindraladmiral Konstantin Nikolajevitši loodud komitee arengujärgus laevastiku jaoks otsima sõjaväebaasi õiget asukohta. Viitseadmiral Panfilov jõudis kindlale seisukohale, et laevastikubaas tuleks rajada just Paldiskisse. Asjakohane raport esitati kindraladmiralile endale. Seepeale kinnitati 24. aprillil 1857. aastal kohe ka 14 000 rubla suurune rahaeraldus pinnaseuuringuteks ja projekteerimistöödeks. Isegi tsaar Aleksander II oli positiivselt häälestatud, ergutades komiteed sellest ettevõtmisest ühtlasi ulatuslikumalt teavitama. Aastateks 1857–1859 visandatud ehituskava eeldas 23 miljoni mahus sihtrahastamist. Veel 1859. aastal peeti kõnealuse kavatsuse teostamist igal juhul hädatarvilikuks. Paraku ei võimaldanud valitsev rahanduspoliitiline olukord seda päratut sihtannetust eraldada. Seega lükkus kogu kava elluviimine edasi, ometi kohustuti tulevikus ehitusplaani päevakorras hoidma.323 Need Vene mereministeeriumi kantseleist pärinevad huvipakkuvad andmed jõuavad käesoleva trükise vahendusel esmakordselt eesti lugejani.

      1887. aastal algas järjekordse meremärgi rajamine ning 1889. aasta viinakuu avapäeval süttis Pakri uude tuletorni paigaldatud Fresneli 1. järgu dioptrilises valgustusseadmes tuli. 72,2 meetrit üle merepinna kõrguv paekivist torn püstitati vanast navigatsioonimärgist 80 meetrit eemale. Nüüdsest lahutas sihvakat torni klindi ohtlikust servast 173,5-meetrine maariba. Torni kiviosale monteeriti metallist teenistussektsioon, mille kohal paikneb kuppelkatusega tuleruum. Jalamilt mõõtes 52,3 meetri kõrgune silindrikujuline ehitis on kõrgeim siinsetesse randadesse püstitatud kivituletorn.324 Navigatsiooniteatmike järgi oli sellal Pakri tuletorni tuli 17,7-miilise nähtavusega. Muidugi puudutasid põhjalikud uuendused kogu tuletornikompleksi. Senine torn lõhuti maha kuni esimese korruseni, alles jäänud osa leidis kasutust laohoonena. Samas olid jääkelder, tarastatud teenistushoone, ait ja saun. Meremärgi nigelavõitu udukell jäi helitugevuse poolest napiks ning 1904. aastal ehitati võimsa pneumaatilise udusireeni tarvis eraldi kivihoone. Eesti esimene riiklik looduskaitseinspektor Gustav Vilbaste rõhutas laiale lugejaskonnale Pakri navigatsioonimärgi tähtsust: „Neemel asub kõrge Pakerordi paak, millelt avaneb tore vaade ümbruskonnale ja laiale lagedale merele, kus paistavad Naissaar, Pakri saared ja Osmussaar. Paak hoiatab laevu sattumast iseäranis Sundrahnule (Sundstein), mis suure kivipangana asub Osmussaare ja Põõsaspea (Spithamni) nina vahel, vaevalt 0,6 meetrit veepinnast alamal. Udu ajal teadustab hädaohtu tugev huikvile.“325

      Insener-alampolkovnik Vratnovski projekti järgi tema enda järelevalve all püstitatud tellistorni tippu tõsteti 2500-puudane tuleruum. 1888. aastal valminud F. Barbier & C^IE Constructears valgustusseade hangiti otse Pariisist. Kuni tolle ajani polnud keegi Venemaal suutnud sedavõrd massiivset laternat enam kui 40 meetri kõrgusele upitada. Täpselt samasuguste mõõtmetega tuleruum oli kasutusel Austraalia tuletorniteenistuses, rohkem sellal neid maailmas tarvitusel polnud.326

      Venemaa isevalitseja Nikolai II majesteetlik luksusjaht Štandart.

      Kõrged mereväeohvitserid Venemaa tsaari luksusjahi Štandart pardal 1912. aasta suvel.

      1912. aastal mindi tuletorni valgustamisel üle petrooleumküttele, vana torni hakati kasutama ainult kütteainelaona. Tsaari-Venemaa hüdrograafiateenistusele läks Pakri tuletorn maksma 100 000 kuldrubla, modernne dioptriline valgustusaparatuur pisut vähem kui kolmandiku nimetatud summast.

      Strateegilise merekindluse ja sõjasadama tõttu jäi Rogerwiek tsaaririigi valitseva ladviku huviorbiiti. Imperaatori külaskäikudest on juttu olnud, Jelizaveta Petrovna käis sadamas 1746. aastal, Katariina II külastas seda 18 aasta pärast. Kuu aja vältel seisis Pakri lahe reidil Nikolai II luksusjaht Štandart. 1912. aasta 5. juulil kohtusid meredepartemangule allutatud kindluslinnas Venemaa viimane isevalitseja ning Saksa keiser ja Preisi kuningas Wilhelm II, kes saabus siia oma jahtlaeva Hochenzollern pardal. Selsamal suvel väisas 18-liikmeline auväärne seltskond Nikolai II juhtimisel ühtlasi ka rannikupangal kõrguvat Pakerordi (Pakri) tuletorni.

      Otsekui kuritahtlike jõudude mahitusel sattus toosama keiserlik lõbusõidujaht Štandart Hango-Riilahe faarvaatri keskel vene hüdrograafide poolt avastamata jäänud karile. Paraku juhtus СКАЧАТЬ