Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest. Peeter Peetsalu

Чтение книги онлайн.

      Päästejaama saavutuste hulka tuleb kindlasti lugeda rohkearvuliste merehädaliste päästmist. See kõik õnnestus tänu omaaegsetele võimekatele liidritele. Sääre päästejaama juhatajatest on teada endine Sääre mõisa rentnik A. Loode, kes varises manalasse 1907. aastal 61 aasta vanuse mehena. Tema tööd jätkas kuni jaama likvideerimiseni 1940. aasta sügisel kohalik kalur Laas Münt (1878–1964), keda kutsuti Sääre paagi päästemeeskonna atamaniks. Sõrulaste kartmatu juhina osutas ta oma vabatahtlike päästekomandoga 37 aasta vältel abi kokku 122 merehädalisele, kes Sääre kuivadel tormi tõttu tõeliselt eluohtlikku olukorda olid sattunud. Siinsetel vetel kipri juhtimisel tegutsenud päästepaadi meeskond koosnes 11 liikmest, kellele lisandus kuus varumeest. Kõik mehed elasid põhiliselt lähiümbruse Sääre ja Maantee külas.

      Päästeoperatsiooni algusest teavitasid tuletornitöötajad suurtükipaugu ja signaallipu heiskamisega. Kipper avas oma võtmetega paadikuuri väravad ja vabastas veesõiduki kattest. Tema korraldusel paigaldati slipi laudvooderdusega soonde paadikiilu libisemist soodustavad rullikud. Tavarõivaste kaitseks riietuti veekindlatesse ülikondadesse, selga kinnitati korkvestid ja mehed panid südvestrid pähe. Paadi veeskamisel istus juba üks osa aerutajaist kindlatel kohtadel, meeskonna teised liikmed toetasid paadi liikumist oma aerupingi kohalt. Enne veepiiri kõlas kipri valjuhäälne korraldus: hopp! Sedamaid hüppasid paati seni püstiasendis hoidvad mehed veesõidukisse ja kui see oli jõudnud vette, haarati pihku aerud. Olenevalt ilmaoludest ja tuulest sõideti õnnetuskohale purje abil või aerude jõul. Sääre päästejaama varustuse hulka mootorpaat ei kuulunud.

      Sõrve merepäästejaama legendaarne kipper Laas Münt pälvis merehädaliste päästmise eest ühtekokku kuus medalit. Sääre paagi päästemeeskonna omaaegse atamani Laasi pojad taastasid Saksa okupatsiooni päevil Sääre merepäästejaama. Ühtlasi õnnestus Kuramaa rannast tagasi tuua jaama päästepaat, mis ka uuendatud päästejaama muu varustuse hulka üle anti.265

      Teise maailmasõja ajal nimetati Sõrve poolsaart Balti Gibraltariks. Tuletorn õhiti 24. novembril 1944. aastal. Juba järgmisel aastal rajati Sõrve poolsaarele ajutine püramiidjas puittuletorn, mis oli käigus 1960. aastani. Pärast seda ehitati Saaremaa lõunatippu praegune kooniline monoliitbetoonist tuletorn.

      Kunagise mereadministratsiooni 1942. aasta tegevuskava sätestas muu hulgas esmatähtsad ülesanded meremärkide hoolduseks: „Paljudel tuletornidel, nii kui Vaindlo, Pakri, Kõpu, Ristna, Sõrve, Ruhno, Viirelaiu ja teistel, on valgustuse sisseseaded purustatud. Nendele tuleb ajutiselt leida valgustuse abinõud, need üles seada ja hakata pikkamisi hoolitsema nende tuletornide originaalvalgustusseadete muretsemiseks. Need on väga kulunud ja nende asendamine on kolme aasta kava. 13 tulepaagist vajavad 6 kapitaalremonti, kuna ülejäänud 7 tarvitavad jooksvat remonti.”266

      Sõjaaegset ahistavat kitsikust võis märgata kroonuametiski. Näitena väljavõte tuletorniala pealiku Feeliks Saarnaki kirjast peavalitsuse abidirektor Sulev Vambolale: „Sõrve 30 m³ lisaks vajas ka veel seitsmeteistkümne majaka pere ühtekokku 692 ruumimeetri jagu küttepuid. Meil tuleb paratamatult veel sel sügisel küttepuid muretseda ja kohale toimetada, vastasel korral tuleb teenijaskonna tuletornidest lahkumisega arvestada.“267

      Tolle perioodi majakameeste kohta on teada, et ajutiselt vormistati tuletorniülevaatajana Sõrve majakasse tööle Konstantin Münt alates 1. septembrist 1942. aastast. Järgmise aasta juunikuu teisest poolest asus tuletorniteenija töökohustusi täitma Joann Münt.268

      Sõrve poolsaare Liivi lahe poolses rannas võeti 1940. aastail rändangerja püüdmiseks kasutusele uudsed süvaveemõrrad. Siinsed rannakalurid olid samuti tublid ja kartmatult osavad hülgekütid.

      Endises NSV Liidus militaarkäsutuses olnud Sõrve tuletorni juures asus üks kolmest imesalajasest BRAS-süsteemi sõjaväelisest raadiomajakast Liivi lahel. See aparatuur võimaldas Nõukogude laevadel ilma kosmoseside vahendeid kasutamata määrata vajalikud koordinaadid kindlaks 12-meetrise täpsusega. Majakalinnaku ahtavõitu kasarmus oli toatäie kaupa militaaraparatuuri, mille operaatoripuldis istus oma öistel valvekordadel ka raadiomajaka töö eest vastutav tuletornivaht. Imesalajase raadiomajaka aparatuuri töösumin ei tohtinud iial lõppeda, samuti ei tohtinud kustuda 52,2 meetri kõrguse Sõrve tuletorni plinktuli, mille nähtavus ulatus 15 miili taha.

      Eelkõige strateegilisest seisukohast lähtudes on Sõrve ümbruse akvatooriumi kaitsmisele alati pühendatud väga suurt tähelepanu. Juba vahetult enne Teist maailmasõda oli kogu tolleaegse Nõukogude Liidu hüdrograafiateenistusele kuulunud 73 spetsiaalsest laevast koguni 24 alust antud Läänemere sõjalaevastiku baasides dislotseerunud mereväeüksuste käsutusse.2691941. СКАЧАТЬ