Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest. Peeter Peetsalu
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest - Peeter Peetsalu страница 38
Название: Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest
Автор: Peeter Peetsalu
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Книги о Путешествиях
isbn: 9789949495764
isbn:
1644. aastal ilmus Stockholmis Johann Månszoni lootsiraamat „Een Sjö-Book Om Siöfarten i Öster-Siön“ („Mereraamat“). Rootsi kroonulootside esimehe navigatsiooniteos on tähelepanuväärne ainuüksi seetõttu, et trükises on esmakordselt Suur-Pakri saart kujutatud mandrist eraldatuna. Veel leidub andmeid, et lausa Põhjasõja algperioodil kaardistas Soome, Ingeri ja Eesti rannaäärseid merealasid Carl Eldbergh. 1701. aastal huvitus ta Neeva hüdrograafiaoludest, aga neli aastat hiljem mõõdistas juba üksikasjalikumalt Pakri (Paldiski) lahe, Prangli saare lähiümbruse akvatooriumi ning mitmeid Saare- ja Hiiumaa sadamaid. Ühtlasi oli Carl Eldbergh viimane rootslane, kes viibis Paldiski lahe piirkonnas navigatsioonitöödel vahetult enne, kui Tsaari-Venemaa sõjajõud selle hõivasid.310
Kunagise tähelepanuväärse sadamakoha mõjukuse iseloomustamiseks on meie põhjanaabrite sõjaajaloolane Reino Aaltonen märkinud muu hulgas paiga militaarset tähenduslikkust. Rootsimaa rannikult alanud kaitsevööndi eend püsis Hankoniemi-Rogerwieki (Paldiski) sihtjoone kõrgusel.311
Aeg voolas omasoodu. Läänemere valitsejaks pidi saama Venemaa pealinn.312 Väga tabavalt on suurriigi ammused taotlused kokku võtnud Itaalia krahv Francesco Algarotti oma raamatus „Venemaa-reisid“. Õigupoolest on autor siin enam kui paari sajandi eest pannud kirja ajaloolised sõnad: „Questo gran finestrone, diro cosi, novellamente aperto nel Norte, per cui la Russia guarda in Europa“ (see [oli] nii-öelda suur aken, mis oli hiljuti avatud Põhjas, mille kaudu Venemaa vaatab Euroopasse).313
Aerupaatide ja purjelaevade ajajärgul on Paldiski nina ehk Pakerort meresõitjale pakkunud varjulisi ankrupaiku ja turvalist sadamakohta, randumiseks soodsatest platsidest kõnelemata. Asukoht Soome lahe akvatooriumis tegi paigast väga kohase vahejaama meritsi Idateele suunduva vana laevaväila ääres. Sadamast kujunes aegade jooksul välja omamoodi sõlmjaam itta ja läände seilavatele meremeestele, kes peatusid siin üürikeseks puhkuseks, et sobiva tuule saabudes alustel kibekähku edasi pääseda. Soome lahe tujukatesse avarustesse küündivana on Paldiski olnud tormituultes heitlevale laevamehele otsekui päästvaks käesirutuseks.
Esialgu kasutati navigeerimisel enamjaolt Hollandi ja Rootsi merekaarte, kuid oluline oli ka Venemaa enda kartograafiliste mõõdistuste korraldamine. Alates 1715. aastast alustatigi Eesti merealadel tagasihoidlikke meremõõdistuskatseid ning Soome ja Liivi lahe äärsete rannikualade ülesvõtteid. Kõikides ettevõtmistes oli tunda tsaari isiklikku sekkumist. Esimestest kartograafilistest töödest Läänemerel tuleb tingimata mainida kaht merekaarti, mis kandsid ühesugust pealkirja „Размерная карта части вначале Балтийского моря“ („Balti mere mõõdiskaart“). Esimene neist hõlmas mereala Peterburist Eru laheni, teine oli selle jätk, kajastades tollase Soome lahe navigatsiooniteavet kuni Rogerwieki (Paldiski) sadamakohani. Nii planeeris Peeter I meremõõdistuste täpsed tööpiirkonnad ja erijuhtudel koguni kaardistustööde täpse metoodika. 1715. aastast pärineb juhtum, mil tsaar Soome lahe kaardistamisel resoluutselt nõudis oma hüdrograafidelt „et mõõdetaks ristipidi […] ja et võimalikult tihedamini sõidetaks ristisuunas ning nende mõõdistustulemuste põhjal koostataks täpne merekaart.“314
Eesti meremuuseumi fotokogus säilitatav 1899. aastast pärinev joonis tutvustab kunagist Pakri poolsaarel kõrgunud 23-meetrist tuletorni. Arhivaalidest on teada, et see vana meremärk kavatseti uue majaka käikuandmise järel võtta kasutusele semaforina.
17. sajandil ehitasid rootslased Pakri poolsaare lääneranda tagasihoidliku Rogerwieki kindluse. Poolsaare tipus olevat töötanud ka algeline tulepaak. Tollased laevandustegelased teadsid oma meresõidukogemusest, et Rogerwiek on eelkõige jäävaba ankrupaik aluste turvaliseks randumiseks.
Oma lähikondlaselt, kindraladmiral krahv Fjodor Apraksinilt saadud kirjade mõjul külastas Peeter I südasuvel 1715. aastal Revelist 48 versta kaugusel läänes paiknevat huviväärset sadamapaika. Kohapeal sündis tsaari vääramatu otsus: „Siia saagu sõjalaevade sadam!“ 23. juunil 1718. aastal oli nurgakivipanekule kogunenud auväärne seltskond – tsarinna, kõrgem vaimulikkond, nende saatjad ja kogu lipuehtes laevastik. Tsaar heitis pidulike auavalduste saatel vette kivi, millega märgistati tulevase sõjasadama asukoht. Nimeks sai see lähiümbruses elanud eestirootslaste kohanime järgi Rogerwiek. Kindluse esialgsed joonised pärinevad tsaari enda sulest, detailplaanid koostas insener-polkovnik Ludwig Luberas. Rajatise keskseks osaks pidi saama Väike-Pakrit mandriga ühendav kahe ja poole kilomeetrine muul, millega loodeti merevärav kindlustada. Tööjõuna kasutati soldateid ja sunnitöölisi. 1722. aasta käsu kohaselt suunati sõjasadama ehitustöödele ka kõik kinninabitud vanausulised, kes ei olnud nõustunud loobuma oma habemest.
Tulevane tugevasti kindlustatud esmaklassiline sõjasadam nõudis määratul hulgal ehitusmaterjali. Nii vedasid kõige mahukamad transportalused 1721. aasta suvekuudel palke Soomest otse Pakri poolsaare ehitustandrile. Eestimaaltki toimetati sadama tarvis kohale hulgaliselt abivahendeid. Dotsent Leo Tiik teab lisada, et nii Paldiski kui ka Tallinna sadamarajatiste püstitamiseks „veeti Hiiumaalt välja tohutul hulgal metsamaterjali ning juba sajandi keskel leidus napilt palgimetsa veel ainult Kõpu poolsaarel. Nähtavasti ulatus tookordses hoogtöös kirve alla ka laidude ala. Hanikatsi laiul oli ilusat tammemetsa. Seevastu Salinõmme, Saarnaki ja Kaevatsi olid tollal metsast täiesti lagedad. Nii paistabki teravasti silma Hanikatsi tammemets.“315
Sadamakompleks peab olema kõigiti turvaline laevade navigeerimiseks. Pakri poolsaare neemetippu, veerandsaja meetri kõrgusele paelavale ehitati tsaari käsul paekivist 12-meetrine tuletorn. Varasema meremärgi kohta on ehitusinsener Armas Luige kunagi märkinud, et nähtavasti oli rootsiaegne torn muutunud 1724. aastaks kasutamiskõlbmatuks. Uus meremärk rajati vana tulepaagi kohale. Ehitusmaterjalina kulus umbes paarsada kantmeetrit kohalikku paekivi ja ligi poolteistsada tonni lupja. Pakri tuletorni valmimist kinnitab dokumentaalselt sealses sõjasadamas 1724. aastal evitatud objektide nimistu, mis mustvalgel tõendab neemetipu kivitorni (majaka) olemasolu. Esialgu hooldas tuletorni sõjaväelastest komplekteeritud meeskond, kelle ülesandeks oli ohutule läitmine puude abil. Aastaks arvestati algse lõkketule tarvis enam kui 800 kantmeetrit korralikke põletuspuid, mille hankimine osutus meestele äärmiselt vaevaliseks lisakohustuseks. Seetõttu sai tuletorn 300-rublase aastarendi eest varsti eraisikute näol uue kuraatori.316
Ehkki sõjasadama rajamine jätkus, jäi hoogne ehitustegevus 1725. aastal imperaatori surma tõttu Pakri poolsaarel soiku.
1759. aastal laekus Admiraliteedi Kolleegiumi kantseleisse mahukas postisaadetis, mis sisaldas põhjalikku ettekannet kogu Soome lahe tuletornivõrgu kohta. Selle üksikasjaliku esildise autor oli professionaalne vene hüdrograaf kontradmiral Semjon Mordvinov. Kontradmiral tõi ühe põhilisema ebakohana välja Soome lahe tuletornide vähesuse. Oma eriala tundjana pakkus ta samas ka probleemile praktilisi lahendusi. Kõnealust puudust lootis mees osaliselt korvata tuletornide püstitamisega Osmussaarde ja Suurupisse. Mereväeohvitseri esitatud projekti kohaselt kohustati Rogerwiegi ehituskontorit rajama tuletorni Osmussaare asemel hoopiski Suur-Pakrile. Mitmete ebakõlade tõttu käskis Admiraliteedi Kolleegium Suur-Pakri asemel ehitada lõpuks Pakerordi (Pakri neeme) paeplatool kõrgunud senise torni asemele 48 jala kõrguse paekivitorni. Ühtedel andmetel võis siiski tegu olla pelgalt sama torni ümberehitusega. Vastse tuletorni laternas katsetati sedapuhku valgusallikana küünlaid. Tallinnast kroonuülemustele läkitatud ettekandes juhiti sellele uudsele asjaolule tähelepanu, kuid tõdeti, et riiklikust seisukohast lähtudes oleks otstarbekam ja majanduslikult kasulikum siiski puude põletamine. СКАЧАТЬ
Ehrensvärd, Ulla; Kokkonen, Pellervo; Nurminen, Juha. Mare Balticum. 2000 vuotta Itämeren historiaa. Keuruu 1997, 182-183.
Aaltonen, Reino. Hangon vanha linnoitus. Hanko 1969, 14.
Sørensen, Søren. Läänemere saared enne ja nüüd. Tallinn 1999, 125.
Algarotti, Francesco. Viaggi di Russia del conte. Livorno 1784, 67.
История… Том I. Санкт-Петербург 1997, 127.
Nõukogude Hiiumaa 1970, 118.
Комарицын, А. А.;… Маяки России… Санкт-Петербург 2001, 241