Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest. Peeter Peetsalu
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest - Peeter Peetsalu страница 40
Название: Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest
Автор: Peeter Peetsalu
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Книги о Путешествиях
isbn: 9789949495764
isbn:
Ammune arhiividokument kinnitab, et sel ajal teenis Pakerorti majakalinnakus kuueliikmeline meeskond koosseisus:
26 ERA, f. 1662, n. 1, s. 7. ERA, f. 1091, n. 2, s. 133, lk 55–56.
Esimese maailmasõja päevil dislotseerus tuletornilinnakus ja naabruses suurtükipatarei. Neli aastakümmet siinses tuletornis ka ülemana teeninud V. Mägi meenutab Rahvalehe vahendusel: „Ühel päewal, see oli wist 18. weebruaril 1918. aastal, mil wiimane rong Paldiskist lahkus, ilmusid Wene sõdurid sireenimajasse, toppisid kompressoritesse ja mootoritesse dünamiiti ning lasksid puruks.
Nüüd oli õhkulaskmise kord tuletorni käes. Püssidega hakkasid nad sihtima tuletorni walgustuspea pihta, kuid pauke wälja ei lasknud. Nad arwasid, et see soowitud tagajärgi siiski ei anna, sest kuul wõib wast ainult mõne klaasi purustada ja see on kõik. Sepitseti muid lõhkumisplaane, kuid samal silmapilgul saadeti rüüstajaile Paldiskist sõna, et kell wiis p. l. wiimane rong lahkub ning nad tõttasid jaama. Enne loopisid nad aga oma lõhkeaine-tagawara – dünamiidi kaldalt alla merre. Seda oli küllaldaselt.“ 328
Sõja ajal teavitas Pakri tuletorn laevajuhte rahvusvahelise kaubandussignaalsüsteemi kohaselt jääoludest Paldiski ja Tallinna sadama akvatooriumis. „Öösignaalidega (Morselatern) on warustatud: Ristna, Pakerort, Suurup, Tallinn ja, iseenesest mõista, kõik tulilaewad. Nendest olla Pakerorti latern nii tugew, et wabalt 12 miili peale signaalida wõib.“329 Ajutiselt katsetati samas ka semafori erijuhendite järgi sõjalaevadega sidepidamiseks.
Tõsiselt oldi hooles majakalinnaku ja selle abihoonete korrashoiu pärast. 1923. aasta juulikuu lõpul tehti põhjalik kontroll, et välja selgitada aitade nr 1 ja nr 2 seisukord nende katuste kittimis- ja tõrvamistööde lõpetamise järel. Komisjoni aktis hinnati ehitusettevõtja Stepanovi töö igati kordaläinuks ning loeti üles kogu kasutatud ehitusmaterjali täpne hulk. Riikliku komisjoni akti nr 263/232 kinnitasid allkirjadega Paldiski sadama kapten A. Gnidin, linnapea J. Odres ja Nõukogude Venemaa sadamavõimude esindaja Heilmann.330
Tuletorni tehniline täiuslikkus jättis soovida. Erialane ajakiri Laevandus tuletab meelde üht juhtumit, kui meie märktulede tsaariajast pärinevad „nõrgad“ sektorid osutusid navigatsiooniohutuse tagamisel ebapiisavateks: „Pakri tulitorni „nõrga“ sektori tõttu“ jooksiski 1922. aasta sügisel Suurupi karile inglaste aurik Vasco“.331
Kel on jaksu ja tahtmist, pääseb just sellise keerdtrepi kaudu 52 meetri kõrguse Pakri majakatorni tippu.
19. novembril 1931. aastal sooritas piirivalve vahilaev Kõu oma järjekordset kontrollreidi. Selle käigus avastati Pakerordi majakast 17,5 miili kaugusel põhja suunas avamerel mootorpaat. Tabamise järel pagesid paadisolijad kabuhirmus ligiduses ankurdatud emalaeva Elba pardale peitu. Meeste veesõidukist kõrvaldati 2560-liitrine kogus salapiiritust. Ehkki tegelikke asjaosalisi ei õnnestunud tuvastada, leidsid ametivõimud kauaste kogemuste varal, et meie põhjanaabritest piiritusekuningad „tunnevad Eesti piirivalve hoiatussignaale ja lasevad endid takistamatult kontrollida, teades, et Eesti vahilaevad neid jälle vabaks lasevad.“ Seetõttu arvati olnud tegu just nimelt eestlastega.332
1939. aasta murrangulised sündmused ei jätnud mõjutamata ka Pakri poolsaare edasist arengulugu. Kolmsada kuuskümmend rannarootslast sunniti lahkuma Pakri saartele rajatud 119 talust. Baaside lepingu lisaprotokollides nenditi, et Eestis paiknevate Nõukogude garnisonide isikkoosseisu arv ei tohi ületada 25 000 meest. 18. oktoobrist alates mehitas Nõukogude Liit täpselt kahe nädalaga oma Eestis asuvad sõjaväebaasid.333 Venemaa tollase Tallinna suursaadiku päevikumärkmete põhjal viibis Paldiskis 30 000 venelast.334
1939. aasta aprillikuu alguse seisuga kuulusid Veeteede Talituse esimese klassi kinnisvarade hulka ka Pakri tuletorn (hinnaga 75 894 Eesti kooni) ning 32 tulepaagi hulgas Paldiski Osti ja Paldiski Westi meremärgid (maksumusega 40 ja 100 krooni).335 2. jaanuaril 1940. aastal kinnitatud nimistu järgi loendati Pakri meresadama vallasvara suuruseks 337 400 ja Väike-Pakri saare sadama hinnaks 5090 Eesti krooni.336 Arhiivitoimikust nähtub, et tollasele teedeministrile lähetatud kirja põhjal on merendusametkonna valdusest idanaabri relvajõududele 10. jaanuari seisuga üle antud seitse kinnistut. Sealhulgas Pakri tuletorni heinamaa, eluruum Pakri majakalinnakus ja eeskojaga eluruum Paldiski meresadamas.337 Aasta varem oli riigikaitseliste sundkoormatise seaduse (RT 1939, 84, 658) alusel antud Nõukogude Liidu rannakaitse väeosade vajaduseks sundkorras 20 373 hektarit maad Suur-Pakri saarel.338 Võimsa laevastikubaasi rajamise tõttu kuulus Paldiski senine elanikkond ümberasustamisele.339 Seda aga, kuivõrd oluliseks strateegiliseks tugipunktiks idanaabri sõjajõududele peeti tervet Pakri poolsaart koos sealse akvatooriumiga, kinnitab veenvalt Nõukogudemaa kõige kõrgemal tasemel vastu võetud tookordne sõjalis-poliitiline otsus. NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu juures asuv Kaitsekomitee määras 20. juunil Paldiski linna Punalipulise Balti Laevastiku sõjanõukogu alaliseks asukohaks.340 Juulikuu algusest laienes suure impeeriumi sõjaväeringkondade süsteem ka Balti riikide territooriumile. Eesti valitsuse otsusega lõpetati Naissaare omavalitsuse tegevus. Üksiti allutati nii Pakri saared kui ka merekindlusega Naissaar juba tervenisti Punaarmee komandöride juhtimisele. Haruldase taimekooslusega väikesaared muutusid pooleks sajandiks kunagise Vastastikuse Majandusabi Nõukogu liikmesriikide merelennuväe polügooniks. Saared tagastati meie riigile alles 16. mail 1994. aastal.
Võimas kivimuul planeeriti ehitada üksnes selleks, et sõjalaevad saaksid rajuilmade korral ohutult tormivarju peitu pugeda – nii otsustas tsaaririigi mereministeerium. Pildil Paldiski sadam 19. sajandi lõpul.
Krüüsel suudab majakalinnaku lähinaabruses põhjaranniku paekalda kaljulõhes anda elu oma poegadele.
Eestile pealesunnitud nn baaside lepingu sätetega anti Paldiski sadam koos Pakri tuletorniga 1939. aasta septembris Balti laevastiku kasutusse. Suletud eriterritooriumiga garnisonilinn varjas paljude muude mereväebaasi ülirangete saladuste kõrval ka normaalmõõtmetes simulaatoritega varustatud allveelaevastiku õppekeskust.
Pakri neemel on ainus krüüsli pesitsuspaik Eestimaal. See arktiline merelind veedab suurema osa oma elust vees. Kuivale maale tuleb tuvisuurune lind vaid pesitsema.
Teise maailmasõja lahingute käigus tekitati purustusi ka tuletornile. Uute okupatsioonivõimude alluvuses tegutsenud Eesti Sadamaehituste Peavalitsuse abidirektor Sulev Vambola saatis remonditöökoja juhatajale 1. oktoobril 1941. aastal kirja, milles on kirjeldatud parandamist vajavaid sõjakahjustusi. Majaka laternaruumi purustatud СКАЧАТЬ
Nautica Fennica 1996. Helsinki 1996, 83–84.
Rahvaleht 1939, 115.
Laevandus 1922, 9, 239.
ERA, f. 1091, n. 1, s. 306, lk 48.
Laevandus 1923, 11–12, 158.
Pullat, Raimo; Pullat, Risto. Viinameri – Salapiiritusevedu Läänemerel kahe sõja vahel. Tallinn 2010, 158.
Eesti ja maailm. XX sajandi kroonika I osa. 1.01.1900-16.06.1940. Tallinn 2002, 472.
Ibid.; 483.
ERA, f. 1091, n. 1, s. 1719, lk 2 ja 4.
ERA, f. 1091, n. 1, s. 1939, lk 4.
ERA, f. 1091, n. 1, s. 1740, lk 5.
Ibid.; lk 12–15, 17 ja 19.
Eesti ja maailm. XX sajandi kroonika I osa. 1.01.1900-16.06.1940. Tallinn 2002, 483.
Eesti ja maailm. XX sajandi kroonika II osa. 17.06.1940-31.10.1961. Tallinn 2004, 10.