Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest. Peeter Peetsalu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ krooni ülearuseid kulusid tegemata, peab ise endale muretsema ja üleval pidama, saama kokku 2500 riigitaalrit aastas.“ 251

      Eestimaa on avaldanud oma siirast lugupidamist tulepaagiinspektor von Steglingi isiku suhtes: aadliseisuses härrasmees puhkab igavest und Pöide kiriku altariesise põranda paeplaatide alla peidetud hauapaigas. 1876. aasta 7. aprilli saksakeelne nädalaleht Arensburger Wochenblatt teavitas lugejat sellest, et sealse pühakoja seinal paiknes omal ajal tulepaagiinspektor Heinrich von Stegelingi (1608–1676) vappepitaaf. Samas olid kirjas ka tema poja Christophi (1634–1706) andmed, kes oli Liivimaa õuekohtu asepresident.252

Puitpaagist kivitorniks

      Tollast kauget aega iseloomustab asjaolu, et navigatsioonitähiseid tähtsate veeteede äärde ei ehitanud mitte ainult riik, vaid selles ettevõtmises osalesid ka vanade kaubalinnade magistraadid ning eraettevõtjad, ehk teisisõnu – see oli tõepoolest lausa üldrahvalik üritus, loomulikult vastavuses ajastu nõudmistega.

      Pärnu linnamagistraadi arhivaalide hulgas leidub mitmeid tähelepanuväärseid materjale, mida hoitakse tallel meie Rahvusarhiivis Tartus. Teeneka merendusloolase Bruno Pao professionaalne silm on oskuslikult üles leidnud üht-teist huvitavat Eesti tuletorniloost. Näiteks on arhiivimaterjalide hulgas Liivimaa ja ka hilisema Eestimaa kindralkuberneri George Browne 1769. aasta kiri Pärnu bürgermeistrile ja raele, milles palutakse Pärnu linna abi vastavalt lepingule. Üldiselt selgub, et ettevõtja peab oma materjalide ja riskiga kivist tulepaagi igati normikohasesse tööseisundisse viima. Tänaseks on teada seegi fakt, et Sõrve tuletorni järel võeti käsile ka Ruhnu saarel paikneva navigatsioonimärgi renoveerimistööd. Selle tuletorni funktsioneerimisest oli väga huvitatud Pärnu kaupmeeskond. Juba 12. juunil 1770. aastal tõstatab kindralkuberner Browne oma kirjas tuletornide rajamiseks kulunud väljaminekute katmisega seotud küsimusi. Dokumendi põhjal selgub, et massiivne Sõrve kivituletorn ongi valminuna töökorras, Ruhnu oma jälle põhjaliku uuenduskuuri läbi teinud.253

      Niisiis ehitatigi 1770. aastal Sõrve puidust tulepaagi asemele neljatahuline kivitorn, mida veel kord kõrgendati 1807. aastal. Samal ajal asendati lõkke põletamine katoptrilise valgustiga, mis omakorda 1860. aastal vahetati välja juba märksa ajakohasema dioptrilise valgusti vastu. 1854. aastast pärinevas kirjas Pärnu raele teavitatakse ametivõimu sellest, et Sõrve ja Vilsandi tuletornis on meremärgi järelevaataja õigustes asunud tööle keiserliku sõjaväe esindajad Prosorov ja Batšmanov.254

Majakas sõdade ajal

      Sõjaolude tõttu muutus üht-teist ka meremärkide hoolduse osas. Tsaari-Venemaa salajane ringkiri „Moonsundi ja Riia lahe navigatsiooniline teenindamine 1914.–1917. aastate sõjas“ peaks arhiividokumentide abil teemasse pisut selgust tooma. Sõja algupäevil, seega umbes ühe kuu jagu enne sakslaste rünnaku algust (2. juunil 1914), sai tuletorni- ja lootsidirektor laevastikustaabilt range päevakäsu lahingute seisukohalt olulisemate tuletornide valgustusseadmed lahti võtta ja need sedamaid meritsi Revelisse kindlale hoiule toimetada. Käsk hõlmas neljale muule meremärgile lisaks Sõrve, Ristna ja Vilsandi majakat.255 Sõjategevuse lõpul haldas vastane kindlalt kaheksat Läänemere tuletorni. Seevastu Vene laevastikule allunud Sõrve, Kihnu, Sorgu ja Laidunina majaka senised tuleseadmed olid tornist maha võetud ning ülejäänud elutarbeline vara kõrvaldatud. Kahjuks tuli täielikult hävitatute hulka lugeda Roomassaare, Pärnu ja Kärdla meremärgid.256

      Vahepealne strateegiline olukord oli sedavõrd muutunud, et 14. oktoobril 1915. aastal anti käsk alustada ettevalmistusi Sõrve ja Vilsandi tuletorni taaskäivitamiseks. Laevastikuülemuste päevakomandole vastas tuletorni- ja lootsidirektor, et on juba alustatud seadistustöödega Sõrve majakas, torni paigaldati atsetüleenvalgusti sektoritega üle kümne kraadi.257 Sihvakas Sõrve tuletorn oli ülioluline sellegi poolest, et sõjalendurite kurss määratleti Sõrve poolsaare järgi. Majakat kasutati niisiis ühtlasi venelaste tähtsa õhuvaatluspunktina, samuti ka Teises maailmasõjas.

      1883. aastal ühendati Sõrve tuletorn telegraafiliini pidi Kuressaarega ja üle Irbe väina Kolka majaka ning sealse telegraafijaamaga. Viis aastat hiljem seati sisse telefoniühendus Kuressaarega.

      Pärast Esimest maailmasõda töötas majakaülevaatajana senini tuletornide parandustöökojas ametit pidanud Artur Rondik. Teenijatena abistasid teda majakatöös Aleksander Truuvart, Aleksander Viidas ja Priido Põdder.258 Needsamad mehed nägid vaeva, et lõplikult kõrvaldada sõjakahjustused ja hoida majakas igati töökorras.259

      Äärmiselt olulise strateegilise asendi tõttu on Sõrve poolsaar ikka olnud raskete lahingute tanner. Esimese maailmasõja aastatel süttis Sõrve tuletorn ja sellest jäid varemetena püsti vaid kiviseinad. Sõjakahjustusi kirjeldab merendusalase ajakirja Laewandus 1920. aasta teine number selliselt: „Sõrwe tuletorn oli täiesti tühjaks põlenud, ainult neli seina seisid nagu wana lubjaahi. Ka wäljaspoolt olid suurtüki kuulid nurkadest mõne kubiksülla müüri maha wõtnud. Kaua sai kaewata ja kärutada enne kui kõik riismed torni seest ja ümbert ärakoristatud olid, et paranduse töö algust wõimaldada. Eluhooned olid rüüstatud ja kaewud ära roojastatud.”260

      Omaaegne perioodika peaks kohalikke olusid kõige täpsemalt iseloomustama, mistõttu sirvimegi nüüd vana väljaande haaravat lugemismaterjali. 1935. aasta Saaremaa päevaleht Meie Maa kirjeldab oma veergudel avaldatud ülevaates muu hulgas üsna ebainimlikku ja karmi olustikku ka pöördelisest sõjasügisest Sõrves: „Nagu oleks tuli püssirohuwaati karanud, nii mõjus 1917. a. sügisel paljude sõrulaste peale teade, et sakslased maale on tulnud. Oodati suuri häwitawaid lahinguid wenelaste ja sakslaste wahel, seda enam, et Wene sõjawäge olid siin kõik kohad täis ja pealegi oli siin kaks tugewat kindlust. […]

      Eriti suur oli paanika Wenelaste seas […], sest „nemetski“ oli ju tulemas. […] Kui mõnele neist juhtus küla perenaine wastu, siis muudkui: „Ah, mamka! Sertse palit.“ Perenaine wasta: „Mes asja see paalitab, wõtke natuke peewat ning oort karasso!“ (Tõestisündinud juhtum).“

      Põletamisega loodeti võimalikult vähem saarel paiknevat kinnisvara vaenlase käsutusse jätta. Ajalehesõnum täpsustab: „Tulekahju oli tulekahju peale. Sääre ümbruses põletati ära suured kasarmud, mõisa ja õhulaewade kuurid. Tuletorn walati seest õliga üle ja pisteti põlema.““261

      1940. aasta juunipööre ja sellele eelnenud poliitilised sündmused mõjutasid kahtlemata ka mereadministratsiooni argitoimetusi. Riigi teedeministeeriumi toonase Veeteede Talituse varaloetelusse kuulus 1939. aasta arhiiviandmeil muu hulgas 30 tuletorni üldmaksumusega 1 262 241 Eesti krooni. Seejuures oli Sõrve oma 124 736-kroonise hinnaga Kõpu järel (148 570 Eesti krooni) esimese klassi varade nimistus kindlalt teisel kohal.262 1941. aasta jaanuari seisuga võrdus 1 rubla 0,80 Eesti krooniga. „ENSV Teataja“ 1940. aasta 31. oktoobri määruse nr 36 järgi kohustas ENSV Rahvakomissaride Nõukogu otsus üle andma NSVL Merelaevastiku Rahvakomissariaadi alluvusse senise Veeteede Talituse kõik kinnisvarad (kaasa arvatud tuletornid) ja laevastiku.263

Sõrve merepäästejaamast

      Merepäästejaama tarvis ehitati arhitektuurselt väljapaistev kivist hoone. Missuguse paadiga see alguses varustatud oli, pole kahjuks teada. Andmeid on leitud ainult neeme idaküljel paiknenud päästeluubi väikese sadama kohta. Saaremaa Merekultuuri СКАЧАТЬ