Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest. Peeter Peetsalu

Чтение книги онлайн.

      Meie üldise merekultuuriloo seisukohalt pole siinkohal ülearune nimetada meresõitu harrastava rannarahva ammuseid praktilisi tähelepanekuid Sõrve lähiümbruse meremadalike toponüümide tekke kohta. Möldri rannast paarikümne kilomeetri kaugusel läänes varitseb meres Vasikarahu. Nime sünnilugu seostatakse sellega, et omal ajal pääsenud küla Jõppi talust lahti üks vasikas. Too üleannetu jooksis ummisjalu merejääle ja uppus rahu juures sula tagajärjel tekkinud jääauku.

      Liivi lahe üht omaaegset tähtsamat kalapüügipiirkonda lahutab Sõrve rannamaast ligi 40-kilomeetrine veelahe. Kohta tuntakse Veiserahuna. Erialase ajakirja kohaselt on selle meremadaliku moodustanud piklik, kümne sülla laiune ja neli sülda kõrge kivikari. Just siin, alustele endiselt väga ohtliku rahu juures, hukkus kunagi kariloomadega lastitud laev.273 Sedapuhku jääb meil, kõrvalseisjail, üle vaid imetleda ja nautida eestlastest rannameeste seas käibel olnud rahvusliku merefolkloori vaimukust ja leidlikkust.

      Aegade jooksul on saksakeelsel nimel Zerel (seega siis Sääre aadlimõis) olnud mitmeid kujusid: Cerel, Cerl, Czerell, Czerlle, Sere, Zerlle jne.274 Auväärse aadlimehe von Ekesparre kõrge ühiskondlik positsioon võimaldas tal palgata enda teenistusse kõige paremaid asjatundjaid. Kuulsa aadlihõimu sugulaste dokumendid on tallel meie Ajalooarhiivis, kus ühtlasi säilitatakse ka haruldast maamõõdukaarti aastatest 1885–1887. Kaardilt leiab ka toonase Zerelli tuletornimõisa, mille koosseisu kuulus vana meremärk Majake Swalferort.275 Kogu see pärusomandus kuulus aga Oscar Arkadius von Ekesparrele, kelle maavaldused on kaardile talletanud väga mainekas elukutseline maamõõtja Woldemar Lichingen.

      Vahetult Teise maailmasõja järel Rootsis ilmunud mahukas rahvusentsüklopeedia „Svensk uppslagsbook“ sisaldab kõige muu hulgas ka märksõna fyr, see tähendab „tuletorn“.276 Teatmeteose põhjalikus artiklis on lugejale asjatundlikult lahti seletatud kunagi ammu Läänemere randades ja saartel (ka Sõrves ja Ruhnus) algeliste navigatsioonimärkidena toiminud tulekorvide tööpõhimõte. Need ülestõstetava tulega puidust tulepaagid kandsid nimetust vippfyr.

      19. sajandi algupoolel said eestlased ligikaudu 41 000 erikujulist perekonnanime.277 Sel tõsisel tegevusel on aga kõige otsesem side Zerelli vana tuletornimõisaga, mille valdustes kõrgus juba 1646. aastast tulekorv ehk teisisõnu vippfyr. Hulgaliselt arvati toona olevat seda rahvast, kes oli tihedalt seotud selle meresõiduks äärmiselt olulise meremärgiga. Nii saigi praeguse Iide ja Sääre küla vahelise ahtakese maatüki ammuste tulemeeste kogukond endale ametimeeste nimetusest tuleneva eestikeelse perekonnanime Vipp.