Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest. Peeter Peetsalu
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest - Peeter Peetsalu страница 41
Название: Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest
Автор: Peeter Peetsalu
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Книги о Путешествиях
isbn: 9789949495764
isbn:
Kui sadamavõimudele ei olnud ette näidata sellist meremehepassi, ei pääsenud ükski mehepoeg oma aluse pardale ja merereis jäi sedapuhku vaid unistuseks.
Majakapere kohta on teada, et pärast Villem Mägi lahkumist Virtsu jätkas majakaülemana allohvitser Soots. Tema teenistusaeg kestis arvatavasti kuni juunipöördeni. Veeteede ja sadamate valitsuse meremärkide osakonna juhataja käskkirjaga määrati 1942. aasta 1. septembrist ajutise tööjõuna Pakri tuletorniteenijaks Ants Lehis. Täpselt kuu hiljem sai ametkonna uueks nimeks uute käskijate suva järgi Wasserstrassen und Häfenverwaltung (Veeteede ja sadamate amet) ja kõik tuletorniülevaatajad hakkasid siitpeale kandma Bakenmeister’i ametinimetust, muutudes laevasõidumärkide korraldajateks.344 1943. aasta 5. novembrist alustas Pakril tööd Ella Lehis. Järgmise aasta 4. juunist paigutati senised Naissaare tulepaagivahid Elise ja Osvald Rosenid Pakri saare meremärkide vahtideks. 14. augustist pidi endale aga uut töökohta otsima hakkama senine Pakri saare tulepaagiteenija August Östergrön.345
Teise maailmasõja lahingutegevuse tagajärjel said väga tugevasti viga Pakri sadamalinnaku teenindushooned, elumajad ja tuletorni valgustusseade. Sõjajärgsest perioodist on taas teavet suhteliselt napilt. Pakri tuletornikompleksis rajati viiekümnendate aastate algul spetsialistide perekondadele uhiuued elamud. Siin said endale mõnusa eluaseme ja vastutusrikka majakaülema ametikoha nii Serafim Aristov kui ka Leonid Kuznetsov. Mõlemad mehed olid majakateenistuses mitu aastakümmet järjest. Samast tuletornilinnakust siirdus teenitud puhkusele Pakri tuletorni viimane abikomandant Elmar Kirsipuu.
Siin see tehnika kõik kenasti üheskoos on, näidates inimkonna tehnoloogilise mõtte arengut alates 18. aastasaja algusest. Kõrgel paerinnatisel on kõrvuti vana tuletorn ja nüüdisaegne tuulepark.
Pärast sõda seati töökorda abihoone, kuhu monteeriti tollal kõige ajakohasem tuletornitehnika, mis hoiatas meremehi laevateede läheduses paikneva Pakri poolsaare põhjatipu ohtude eest. 1976. aastal ajalooline tuletorn remonditi ning seda täiendati raadiomajaka KPM-100 ja raadionavigatsioonisüsteemiga Рым. Neli aastat varem oli tuletorn saanud nautofoni ЛИЕЖ-300.
Tehnilistest täiendustest hoolimata tuletab end aeg-ajalt meelde ka kõrge paekalda all võimutsev avameri. Ööl vastu 2. märtsi 2008. aastal varises Pakri panga serv, varingu ulatust hinnati lähiajaloo suurimaks. Uuele kaljuseinale tekkinud meetrilaiune pragu viitab, et järgminegi varing võib tulla üsna pea.346
66 meetri kõrgusel plinkiv Suurupi märktuli juhib meresõitja tähelepanu Naissaare ja mandri vahelise laevatee äärsetele ohtlikele madalatele.
Suurupi sihi ülemine tuletorn
koordinaadid: 59º 27,81’ N
24º 22,82’ E
ehitus- ja rekonstrueerimisaeg: 1760, 1951, 1998
tule nähtavuskaugus: 15/12 M
tuletorni kõrgus alusest: 22 m
tule kõrgus merepinnast: 66 m
Suurupi, mida esmakordselt on kirjalikult mainitud Hollandi meresõitja, kartograafi ja kunstniku Cornelis Anthonisze Läänemere keskaegsete laevasõiduteede kirjeldusi käsitleva mereraamatu lehekülgedel 1566. aastal Surpe nime all, püsib läbi aegade meie merendusloos väärikal kohal.347
Suurupi poolsaar asub Harjumaa rannikul Vääna-Jõesuu ja Rannamõisa vahelisel alal, olles kuni 43 meetri kõrgune Põhja-Eesti paelavamaa osa. Suurupi poolsaare-Naissaare joont loetakse Tallinna lahe läänepiiriks.
Koltunud ajalooürikud kinnitavad, et tsaarivalitsus pühendas Soome lahe akvatooriumile olulisel määral tähelepanu eelkõige seepärast, et sealses piirkonnas liikus tsaaririigi laevastik. Selleks, et Venemaa laevadele oleks tagatud ohutu navigeerimine Läänemerel, rajati Eestimaa rannikualadele mitmesuguseid meremärke ja ehitati tuletorne.
1759. aastal esines Admiraliteedi Kolleegiumil väga põhjaliku ettekandega üks nimekamaid tollaseid mereväeohvitsere, Vene hüdrograaf kontradmiral Semjon Mordvinov (1701–1777). Kontradmiral juhtis Admiraliteedi Kolleegiumi tähelepanu asjaolule, et Soome lahes on liialt vähe tuletorne ja piirkonnas, kus liigub hulgaliselt laevu, on palju saari, mis, nagu Odinsholm (Osmussaar), pole kahjuks isegi päevasel ajal hästi nähtavad. Ettekandes rõhutati sedagi, et nii meres kui ka saarte läheduses leidub palju madalikke. Öösiti on tormi puhkedes sealne piirkond eskaadrile või kaubalaevadele navigeerimiseks eriti ohtlik, sest puudub igasugune võimalus minna tormivarju kas Tallinna või siis Naissaare ja Suurupi vahele. Kõike eespool öeldut arvestades tegi kontradmiral Semjon Mordvinov ettepaneku ehitada Suurupi poolsaarele ja Osmussaarele tuletorn. Admiraliteedi Kolleegium nõustus Mordvinovi esitatud igati professionaalse projektiga, muutes seda üksnes vähesel määral. Kroonlinna sadama peakomandöri kontorit kohustati ehitama Suurupi tuletorn ning Rogerwieki ehituskontori ülesandeks jäi Osmussaare asemel hoopiski Suur-Pakri saarele tuletorni püstitamine.348
August Wilhelm Hupel. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland, 1774. Hupeli Tallinna lahe kaart, millel on märgitud 1760. aastal valminud Suurupi ülemine tuletorn.
2001. aastal Peterburis ilmunud Venemaa majakate põhjalik ajalooline ülevaade osutab admiral Aleksei Nagajevi ammusele trükiteosele „Лоция или морской путеводитель“ („Lootsiraamat ehk meresõidu juht“). Selles naviteabealases raamatus on vihje juba 1751. aastal Suurupi maaninal kõrgunud algelisest tulega meremärgist. 1789. aasta väljaanne ei kirjelda majaka väliskuju, ent vene eriteadlaste oletusel põletatud siiski hädatarvilikel juhtudel vaagna- või korvitaolistel restidel tavalist lõkketuld. Metallist või kividest kokku seatud tuleasemeid kasutati tuleohutust silmas pidades. Kumerate servadega rest takistas mingil määral lahtise lõkke sädemete hajalivalgumist.349
1760. aastal valmis Suurupi poolsaarel asuva Orava küla lavamaa kõrgele nukile 15,5 meetri kõrgune kivimajakas, tule kõrgusega üle merepinna 40,8 meetrit. Vana navigatsiooniteatmiku järgi oli tuletorni ohutuli esialgu nähtav 13,3 miili kaugusele.350
Täpsematest ümberehitustest on nüüdseks teada sedagi, et 1812. aastal seati paekivist Suurupi tuletornile laternaruum ühes 15 lambist koosneva katoptrilise valgustiga. Selle ülemise tuletorni terasest laternaruum toetub neljakorruselisele kivist tüvikoonusele. Tuletorni kiviosa kõrgus on 16,4 meetrit, sokli läbimõõt 10 ja ülemisel osal 9 meetrit. Sihttuletornide ülemine valge varjutav tuli paistab 15/12 meremiili kaugusele. Ka torni laternaruumi on aastate jooksul jõutud mitu korda ümber ehitada.
Suurupi СКАЧАТЬ
ERA, f. R-983, n. 1, s. 103.
ERA, f. R-66, n. 1, s. 1500, lk 2.
ERA, f. R-983, n. 1, s. 106, lk 37.
ERA, f. R-983, n. 1, s. 13, lk 5, 64p ja 67.
ERA, f. R-983, n. 1, s. 14, lk 6, 88 ja 103.
Õhtuleht 2008, 12, 27.
EE 9. Tallinn 1996, 49.
Башмаков, П. И. Маячное дело… Ленинград 1925, 190.
Комарицын, А. А.;… Маяки России… Санкт-Петербург 2001, 266.
Описаніе… Санкт-Петербургъ 1904, 294–295.