Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest. Peeter Peetsalu
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest - Peeter Peetsalu страница 30
Название: Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest
Автор: Peeter Peetsalu
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Книги о Путешествиях
isbn: 9789949495764
isbn:
Teisip. 9 VII 57 – 5 30 Saadud raadiogramm, kus nõuti eesrindlikumate majaka tööliste nimesid autasustamiseks ja kiituse avaldamiseks.
Teisip. 18. III. 58 – Saadud posti teel uus probloskov. aparaat. Vana aparaat maha võetud ja uus asemele pandud.
Reede. 20. VI 58 – Puhastatud lintsa, trepid ja ära värvitud elektrimajaka tuleruumi põrand. Ära värvitud atsetaleni aparaat. Puhastatud mootoriruum ja akkumulaatorid.“ 238
„Neljap 12. III 59 – Kell 18 10 maha võetud raadiomajaka mootori radiaator, sest laskis vett läbi niipalju et pole võimalik edasi töötada ja alustatud remonti.
19 50 Raadiogramm panna tööle raadiomajak (töö lõpp teadmatta. 1955 Tööle pandud raadiomajak akude pealt, 2055 akud tühjad. Pealepandud kradjaator, raadiomajaka töö lõpetatud 2130 . 2135 mahavõetud kradjaator tinutatud (pole edaspidiseks remondiks enam kõlbulik) kradijaatori remont lõpetatud 2355 . Antud Riiast teade, et raadiomajaka kuuldavus on nõrk.
Reede 13 III – 03 00 lõpetatud kradijaatori külge montaaž.
Teisip. 17. III. 59 – 19 00 saadud allvee laevalt raadiogramm et raadiomajakal tuleb töötada kuni 2130 .
Pühap. 13 III 60 – 13 00 sõitis vanemelektrik Joh Sutt Pärnusse, parteisse astumiseks.
Reede 20. V. 60 – Pandud maha majakaülemale kartuleid. Lõpetatud kartuli panek.
30. 06. 60 г. – Käis Riiast laevaga rajooni ülem Kolesnitsenko ja toodi majakale bensiini, silikaatkive, 10 akut, seepi-soodat, tsinkplekki ja kaltsu. Viidi ära ülalt majakast üks osa raadioaparaati ja televiisor.” 239
Kroonumeeste purutõsine leivateenistus, sekka aparatuuri rutiinsed sisse- ja väljalülitushetked. Aga meri oli kindlalt valvatuna lukkude taga.
Muuseumiteadur Märt Kapsta täpsustab, et kümme aastat pärast kohaliku ühismajandi sulgemist, siis aastal 1979, oli meretagusel eraldatud majakasaarel ühtekokku pisut üle 30 majapidamise. Saare viiekümne kolme püsiasuka hulka kuulusid teiste hulgas ka majakatehnikud Irja Terehhova ja Gennadi Skromov.240
Aastad möödusid ja 1994. aasta sügisel asendati tuletorni vana toitesüsteem tunduvalt ökonoomsema aparatuuriga. Kolm aastat hiljem ajakohastati saare tuletorn täielikult.
2005. aasta jaanuaritormi järel majakarannast liiva seest leitud vanad tuletornilinnaku varemed.
2005. aasta jaanuaritorm oli niivõrd ulatuslik, et raju räsis lausa üleloomuliku rammuga meie rannikut ja saari. Suvesüdames ilmunud maakonnaleht teavitas lugejaid, et meri tõi ruhnlastele kingituseks mõistatuse – vana majakasaare läänerannal Pärsi kunagise sadamakoha läheduses on torm kaldaliivast välja uhtunud vägevad maakivivundamendid. Kevadest saati on saarerahva huvi köitnud võimsale alusmüürile lisaks veel sealsamas leiduvad keraamilised ornamentidega ahjuehiskivid ja tellisetükid. Nähtavale tulnud varemerusude keskel võib näha ka ammuseid tulekoldeid ja söestunud kive. Oletatavasti on tegu rannavahi kroonumaja aluspõhja säilinud jäänustega. Üsna mitmesuguseid arvamusi on avastatud varemete päritolu kohta. Neid arvatakse Eesti Vabariigi algusaastate aegseks lätlaste kalasuitsutusahjudeks. Ajalehe Meie Maa vahendusel tõdeb kohaliku muuseumi teadur Märt Kapsta, et tegu võib olla ka nõukogude sõjaväe kaitserajatise riismetega. Sama hästi kõlbavad kõnealused varemed rootsiaegse kuningliku admiraliteedi pädevusse kuulunud vana tuletornilinnaku hoonete kivivundamendiks. Hilisem põhjalik uurimistöö peaks aga asjatundjate abil kõigesse senisest märksa enam selgust tooma.241
2005. aasta heinakuu lõpul sai teoks merendusloolaste külaskäik saarele. Huvireis avas jaanuaritormi käigus ilmnenud muudatuste tagamaa. „Esimesest varemest 26 meetrit kirde suunas võis rannavalli ääre alt näha pikema hoone graniitkividest lubimördiga laotud vundamenti. Kuna kohati siledal vundamendil ei olnud säilinud müüri või palkseinte jäänuseid, küll aga vedeles ruumide sisemuses katusekivide ja ahjutelliste jäänuseid, siis võib arvata, et vahetult mererannas seisnud hoone on hilisem rajatis. Ahjuvarede tellised olid markeeritud tähisega W. T. Katusekivide vanust polnud võimalik määrata.
Hoone laiuseks oli algselt kolm sülda ja pikkuseks 11 sülda ning see koosnes kolmest vaheseinaga ruumist, milles igaühes oli oma tellisahi. Tõenäoliselt on tegemist rannavahtide kasarmu või isegi kabelisarnase rannamajaga.
Hoopis vanemaks osutus aga kolmas, väikese lahe suudme rannal paikneva, põhiplaanilt väiksema (3 x 3 sülda) hoone vundament, milles avanesid paekivist ahju ja mantelkorstna aluse jäänused.“242
Meremärgi püstitamise vajadusest Sõrve poolsaare tippu kõnelesid juba 1645. aastal meritsi Riiga seilavad Madalmaade meresõitjad. Pildil Sõrve vana massiivne tuletorn.
Sõrve tuletorn
koordinaadid: 57º 54,59’ N
22º 03,32’ E
ehitus- ja rekonstrueerimisaeg: 1646, 1770, 1960, 1994, 2000
tule nähtavuskaugus: 15 M
tuletorni kõrgus alusest: 52 m
tule kõrgus merepinnast: 53 m
„Sõrvemaa on üks Saaremaast alla rippuv tolk ehk händ, mis ennast Salme sillast Kura kurgu poole laiali ulatab. Ühel pool on Riia laht, teisel pool suur meri, nende kahe vahel Sõrve ja sõrulased. Sõrulastel ep ole pead, vaid ainult pee, meres elavad koledad loomad – ouvid – ja ka angerid on nähtud. Peatoiduks on sõrulastel tuhlid, mõni söövat ka kardulist.“243 Nii kirjeldab oma kodusaare kivirihvast ja kadakalist Sõrvemaad Tartu Ülikooli tudengite murdepraktikat juhendanud, Uuemõisast pärit akadeemik Juhan Peegel.
Merede keskel paikneva Sõrve poolsaare inimasustuse kohta on arheoloogiliste väljakaevamiste andmed juba 1. aastatuhandest eKr. Huviväärsed on ka poolsaarel asuvad Eesti vanimad kalmeehitised Lülle küla laevkalmed, mis pärinevad 8. sajandist eKr. Sõrve (Sworve) poolsaare esmamaining pärineb 1234. aastast, ent sõrulaste kui kangete meresõitjate kuulsus ulatub tagasi muinasaega.244
Saaremaa lõunatippu ümbritsevad veed on ikka silma paistnud helde kalaloomuse poolest. Kohalikud vanataadid kuivatavad vabeaedadel võrke ja seavad töökorda tormidest räsitud püüniseid.
Kohanimeõpetus võib anda huvitavaid vastuseid sõnade algupära lahtiseletamisel. Nii nagu jõed olid saksa keeles enamasti naissoost, niisamuti „järvede, saarte, väiksemate maakohtade, aasade ja soode nimede ette pandi pea alati naissugu tähistav artikkel. Veel meie kaasajal СКАЧАТЬ
Ruhnu tuletorni vahižurnaal. 28.6.1956–1.7.1958, 1–85.
Ruhnu tuletorni vahižurnaal. 1.1.1959–1.7.1960, 1–97.
Saaremaa muuseum. Kaheaastaraamat 2003-2004. Koostaja ja toimetaja Olavi Pesti. Kuressaare 2005, 227.
Meie Maa 2005, 139.
Ibid.; 167.
Saaremaast Sajaanideni ja kaugemalegi. Tallinn 1970, 12.
Saaremaa. Peatoimetaja Artur Luha. Tartu 1934, 444.