Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest. Peeter Peetsalu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ käändele vastavat vormi.

      Samavõrd huviväärne peaks kindlasti olema ka Sõrve säär, Sõrve poolsaare ja kogu mereriigi Saaremaa lõunapoolseim neem, vanadel merekaartidel tuntud rootsikeelse nimega Swalferort ja saksakeelsena Zerel.

      Säär ulatub madala seljakuna kaugele merre, jätkudes seal nelja kilomeetri pikkuste laidude (nn maade) ahelana. Järjekorras esimene on 31,2 ha suurune Lombimaa, sellele järgnevad riburada Vesitükk ehk Vesitükimaa (74,1 ha) ja Kuivasaare- ehk Pitkasääremaa (4,3 ha). Veelgi kaugemal väinas asuvad Käära ja Sõrve madal. Sõrve geograafilise asendi tõttu ida-läänesuunalise merekaubanduse ühel tähtsamal neelukohal, Liivi lahe suudmel, on poolsaare rannavetes juba ammustest aegadest liikunud võõraid meresõitjaid. Ennekõike just tormid ja väga halvad ilmastikuolud, pisut vähem aga lootused soodsatele kaubandustehingutele, sundisid välispäritolu aluseid sagedasti pöörduma Sõrve varjulistesse lahesoppidesse ja sadamapaikadesse, et seal oodata meresõiduks sobivate tuulte saabumist.246

      Täna võib oletada, et meresõiduvahendi õiget asukohta sai vanasti määrata sealsamas rannajoonel laevamehele hästi nähtava ehitise abil. Selliseks objektiks võis olla poolsaarele püstitatud Sääre kabel. Legendi kohaselt lasi sakraalehitise ehitada üks rikas hansakaupmees tänutäheks selle eest, et ta pääses õnnelikult laevaõnnetusest Sõrve sääre madalikul.247 Bruno Pao täpsustab ammust olukorda: „Meresõiduohutuse seisukohalt oli Sõrve säärel oluline tähendus juba keskajal. Jälgides Sõrve poolsaarel asustuse arengut, märkame suuremat külade tihedust just läänerannikul ja kariderohke lõunaneeme läheduses. Neeme ligidale Sääre külla tekkis nähtavasti juba 14. sajandil kabel, mis oli ühtaegu meremärgiks ja meresõitjate usuliste rituaalide toimetamise paigaks. Uue, kivist, 35 meetri kõrguse tuletorni ehitamisega sääre tippu 18. sajandi lõpul (1770) kadus kabeli tähtsus ja sajandeid püsinud merekultuuri mälestusmärk kabel lagunes.“

      Ajalooürikuist on teada asjaolu, et 1561. aastal läks tollane Tallinn Rootsi võimude valdusse. Rootslased võtsid väliskaubanduse huvisid arvestades nõuks muuta oma haldusala veeteed ohutumaks ning alustasid 1646. aastal tuletornide rajamist Sõrve ja Ruhnu saarele. Juba 1622. aastal nõustus Rootsi kuningas Gustav II Adolf Tallinna ettepanekuga tollipakti osas, mille järgi anti Venemaaga kauplemisel Tallinna ja Viiburi laoplatsidele taas ainuõigus. Nimetatud tollipakti kohaselt oli kõigil välislaevadel keelatud sissesõit Helsingi, Porvoo, Narva ja Koporje sadamasse. Sissesõit oli lubatud üksnes Viiburisse ja Tallinnasse.

      On teada, et 1645. aastal juhtisid Riiga sõitvad Madalmaade meremehed Liivimaa kindralkuberneri Bengt Gabrielsson Oxenstierna tähelepanu muu hulgas sellelegi, et Sõrve sääre tippu oleks vaja rajada tulepaak. Riiast Saaremaale lähetatud hollandlasest fortifikatsiooniinsener Johan Rodenburi ja tema kaasmaalasest puusepa professionaalsete näpunäidete järgi alustatigi 1646. aasta septembrikuus saare tipust poole miili kaugusel asuval väikesaarel Sõrve tulepaagi ehitustöödega. Meremärgi ehitusel kasutati töölistena Saaremaa kuberneri Anders Erikssoni käsuga ülitähtsale objektile saadetud Kuressaare garnisoni 24 soldatit. Lisaks neile olid ehitusmaterjalide muretsemisel ja veotöödel suureks abiks ka kohalikud talupojad. Sõrve tulepaak valmis oktoobrikuu alguseks, samast ajast maksustati Riiga, Kuressaarde ja Pärnusse kulgevad ning sealt saabuvad laevad tuletornimaksuga – 4 taalrit lasti kohta.

      Vanad merekaardid tunnevad Sõrve säärt ikka rootsikeelse Swalferortina. Saksa meresõitja seevastu kõneles Zereli neemest. Omaaegse maamõõtja kaardil on Zereli mõisa ja Sõrve tulepaagi täpne asukoht.

      Ent sügistormid näitasid väga kujukalt seda, et rängalt oldi eksitud tulepaagi asukoha valikuga. Veetaseme tõusu korral ujutas meri väikesaare iga kord üle, tehes võimatuks paagimehe eluaseme rajamise. Seetõttu demonteeriti puitpaak 1646. aasta novembris ja teisaldati Sõrve sääre tippu, kuhu püstitati ka küttepuu- ja kivisöeladu koos tulepaagi ülevaataja elamuga.

      Tähtsa laevatee äärde rajatud uut, meresõiduohutuse seisukohalt väga olulist navigatsioonimärki pandi rahvusvahelises ulatuses kohe tähele. 1650. aastal koostasid Rootsi kartograafid Saaremaa lõunatipus paiknevast, juba tollal meresõitjaile tuntud-teatud vanast Swalferordi (Sõrve) sadamakoha akvatooriumist merekaardi. Sel kaardil võib täheldada, et samasse paika joonistatud tulepaagil lõõmab leek.248

Kes oli Henrik Stegling?

      Olukorrast täielikuma ülevaate saamiseks pole põrmugi üleliigne uurida, mida on arvanud tolle kauge aja kohta rootslased, Läänemere omaaegsed peremehed. Hea võimaluse selleks pakub Dan Thunmani põhjalik „Sveriges fyrplatser“, „Rootsi tuletornilinnakud“), mille on 2000. aastal välja andnud Rootsi Mereadministratsioon.

      „1646 väljastas Liivimaa kindralkuberner Gabriel Oxenstierna väliraamatupidaja Henrik Steglingile (sündinud Saaremaal) kirja, mis tegi temast Balti tuletornide inspektori, kelle haldusse kuulusid Ruhnu ja Saaremaa lõunatipu Svalferorti tuletorn.

      P. Gedda ja W. Rosenfeldti mereatlas, 1646. Sõrve sadama erikaart, millel esmakordselt on märgitud 1646. aastal valminud Sõrve tuletorn.

      Teenete eest navigatsioonialaste ülesannete edukal täitmisel ülendati Henrik Stegling 1663. aastal aadliseisusesse, misjärel ta võttis endale perekonnanimeks von Stegling. 1660. aastate keskpaigast alates omandas ta aga õiguse nõuda Sõrvest mööduvatelt laevadelt kindla suurusega paagimaksu. Henrik von Stegling suri 1677. aastal, oma isa privileegid päris tema poeg Joakim von Stegling.“249

      Torontos ilmunud „Saaremaa raamatust“ ilmneb aga kohalike talupoegade õigustatud meelepaha oma valitsejate ülbe käitumise suhtes. Eriti tõsiseid etteheiteid esitati just Torgu mõisa rentniku Heinrich (Henrik) Steg(e)lingi aadressil, kes oli oma mõisa talupoegi liigselt koormanud põletuspuude ja kiviveoga tulepaakide juurde ning lisaks veel väga suurel määral laastanud kohalikke metsamassiive põletuspuude raiumisega tulepaakide tarbeks. Juhul kui talupojad ei suutnud sellise ülemäärase kurnamise tõttu mõisale korralikult kohustuslikke makse tasuda, võttis mõisahärra von Stegling alamailt nende veohärjad ja lehmad, laostades mõisa.250

      Eesti meresõiduajaloo uurija Ilmar Arensi (1912–1994) vahendusel on võimalus esmakordselt lugejani tuua Rootsi Riigiarhiivi hinnaline materjal Sõrve ja Ruhnu tulepaagiinspektori von Steglingi lepingust sealt kaugelt aastasadade tagant.

      Kuressaare saksakeelne ajaleht avaldas aeg-ajalt mitmesugust teavet ka maakonnas paiknevate meremärkide ja laevateedel varitsevate ohtude kohta.

      1646. aasta septembris algas Liivimaa kindralkuberneri Oxenstierna eestvõttel ülestõstetava koldega tulekorvi – vippfyr’i – ehitus. Sõrve esmase tulepaagi eeskujuks valiti Ruhnu samalaadne algeline tuletorn.

      „Meresõit rootsiaegsel Saaremaal – leping tulepaakide kohta – 1649 –

      Eesti, Saaremaa

      (Sõrve ja Ruhnu)

      § 6. Kuna laevad ja kutrid igal juhul Ruhnu lähedal mugavalt peatuda saavad, ja Sõrve juures Saaremaal, kus üks tulepaak on üles seatud, endale hea sadama leiavad, kus laevad isegi merehäda korral varju pääsevad, ja ka muidu seal peatuda ja seista saavad. [Seepärast] peab Henrich Steglingile igasugune äri ja kaubandus kõige kõvemini keelatud olema. Seevastu oleme meie Kuningliku СКАЧАТЬ