Minu Omaan. Meeli Lepik

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ otsustan vaid tassi kohviga piirduda: tobe oleks teiste juuresolekul sööma hakata. Kuna kella üheksani on veel aega, püüan ruttu ja märkamatult koos oma tassiga korterist välja hiilida, et tähtsaid vestlusi oma kohaloluga mitte segada. Eelmisel õhtul enne magamaminekut silmasin maja sisehoovis basseini ja tahan seda uudistama minna.

      „Hei, Meeli! Ma tahan sulle kedagi tutvustada,” rikub David mu põgenemisplaani. Keeran kannalt ümber.

      „Palun saage tuttavaks: kapten Andrew – uus teenindusjuht Meeli.”

      „How are you? Very nice to meet you,”10 ulatab mees mulle tervituseks käe.

      „Kapten Andrew saabus ka alles hiljuti Omaani ja te hakkate koos tööle,” jätkab David.

      Silmitsen meest hoolega. Ta on pikka kasvu ja vanuselt arvatavasti kolmekümnendate viimases veerandis. Mehe avala ja noorusliku näoga näivad ta lühikesed vesihallid juuksed veidi vastuolus olevat, kuid lisavad sügavust sama värvi silmadele. Ta tahtejõuline väikese lohukesega lõug ja klassikalised näojooned harmoneeruvad väärika kehahoiakuga, millest siiski ei kiirga üleolekut, vaid enesekindlust ja soojust. Ka mehe riietus pole rõhutatult ametlik, pigem igapäevaselt lihtsamapoolne. Hääle järgi tunnen ära, et just tema ongi see hommikune imestaja, kes mind üles ajas. Kaptenihärra rahvust ei julge ma välja pakkuda, viimistletud ja väga selge intonatsiooniga inglise keel viitaks nagu briti päritolule. David ütleb hiljem, et ta on hoopis belglane, kuid aastaid Inglismaal elanud.

      Kui ma veel SuperSeaCatil töötasin, mõtlesime kolleegidega, et kuskil peab ju ka SuperSeaCat Kaks olema, sest Läänemerel sõitsid SuperSeaCat Kolm, Neli ja ühel suvel ka Üks. Tuleb välja, et Andrew oli kapten just selles puudu olnud laevas, mis sõitis Inglismaa tormistes vetes.

      „Väga meeldiv,” ütlen ja lisan uue tuttava tugevale käepigistusele omalt poolt tagasihoidliku naeratuse. Mul polegi eriti kahju, et ma basseini äärde ei jõudnud…

      Rahvast koguneb veel ja me läheme koosolekule kahe autoga. Davidil on suur hõbehall Toyota Jeep ning teised sõidavad tumesinise seitsmekohalise Mazdaga. Panen tähele, et siinsed sõiduriistad on kõik pirakad nagu traktorid. Aga miks peakski Pärsia lahe riikidele tüüpiliselt odava bensiinihinna (15 eurosenti liitri eest) ja suurte sõidukiiruste juures mugavuse koha pealt järeleandmisi tegema?

      Sedakorda viib tee sadamast teisele poole läbi linnaosa, kus igal sammul on näha jõukuse märke. Villa villa järel uhkeldab keerulise arhitektuuri, lokkava roheluse ja majade ette pargitud hirmkallite luksusautodega. Kuna Omaani kliimas, kus õhutemperatuur kerkib suveperioodil kuni pluss 50ni, ei saa miski õilmitseda ilma kõrgtehnoloogiliste niisutus- ja kastmissüsteemideta, siis on lilleaed ja palmilehtla kindlalt heal järjel olemise tunnused. Talvine lühike vihmaperiood ei jõua tagada kogu aastaks piisavat niiskust.

      Hooned muutuvad järjest uhkemaks ja suursugusemaks ning nüüd pole enam tegemist elumajadega. Iga väikese lossi ees on kõrge aed ja vardas erinevate maade lipud. Oleme jõudnud saatkondade linnaossa.

      „Koosolek toimub rahandusministeeriumis,” teatab David justkui möödaminnes.

      „Ohoh, kohe nii tähtsasse asutusse minek!” imestan.

      Kuulen Davidilt, et meie kompanii laevad Shinas ja Hormuz on ehitatud Austraalias Austali laevatehases. Tegemist on 65-meetriste katamaraanidega ehk kahe rööpse kerega laevaga. Mõlema laeva pardale mahub 208 inimest ja kuni 56 sõiduautot, paar bussi pealekauba. Laevade ligi 35 000-hobujõuline mootor laseb laeva maksimaalkiirusel tõusta kuni 56 sõlmeni, mis teeb maises mõõdukavas 108 km tunnis.

      Kui ma hiljem ise kiirustest räägin, arvavad kogenud mere- karud, et blondiin ajab sõlmed ja kilomeetrid segamini, kuid Hormuz ja Shinas ongi maailma kiireimad reisilaevad.

      Saan teada, et rahvuslik laevafirma on Omaani valitsuse juurde alles paari kuu eest loodud. Kuna aga selle valla kogemus kohalikel täielikult puudub, palgatakse ühe Saksa kiirlaevafirma kaudu oskajaid eurooplasi. David ise on Saksa firma kohapealne tegevjuht.

      Edasisest jutust mõistan, et laevafirmade koostöö peamine eesmärk on tutvustada mereäärsele rahvale kaubavedamise ja kalastamise kõrval ka reisilaevandust.

      Omaanil on tervelt 1700 kilomeetrit merepiiri ja ainukene reisilaevamarsruut ühendab pealinna Masqatit Khasabiga. Khasab asub Põhja-Omaanis Musandami poolsaarel, mis on ülejäänud Omaani riigist jupi Araabia ühendemiraatidega eraldatud. Maismaatee nõuab sõitjatelt palju aega ja kanna- tust, sest kahekordne piiriületamine ei pruugi alati sujuda. Teise riiki sisenemiseks on vaja viisat ja see protseduur võtab alati aega ja ka raha. Laeva pardale jõudmise ajaks on aga migratsiooniameti nõutavad piiriületusdokumendid juba kor- ras ning üle jääb vaid viis tundi kaunist vaadet ja luksuslikku teenindust nautida.

      Laevad seilavad Omaani lipu all ja siin kehtib samasugune loogika kui välissaatkondade puhul: ka võõrastes vetes jääb laev tükikeseks Omaanist. Kuigi Omaani riigikeel on araabia keel, ei saa pardal seda rakendada ja nii on rahvusvahelisest meeskonnast tingituna kogu firma töökeel nii kõnes kui kirjas inglise keel. Parima klienditeeninduse huvides leidub igas teenindavas tiimis kolm araabia keelt oskavat maroko neiut.

      Sultanaadi seaduste järgi peab riiklikes firmades omaanlaste osakaal olema vähemalt 30 protsenti ning tulevikus võtavad kohalikud kogu tegevuse üle. Siiani aga omaanlasi palgatud ei ole. Omaani juhtkond loodab, et teenindajad asendatakse laevadel kõige varem paari aasta pärast, tehnilise poolega läheb kindlasti kauem. Lisaks heale keeleoskusele nõuab merel töötamine ka rida kutsetunnistusi ja sertifikaate ning sellise kvalifikatsiooniga inimesi on praegu Omaanist raske leida. Seega on Saksa ja Omaani firmade harmooniline läbisaamine koostöö alus ja nii ongi täna plaanis esimene suuremakaliibriline kohtumine.

      Peagi keerame mere äärest kõrvale ja peatume massiivse läikiva kivihoone ees. Oleme üheksakesi, mõni nägu on mulle veel tundmatu. Taas tutvumisviisakusi vahetades täheldan murelikult, et mu kolleegid kannavad soliidseid pükskostüüme, arvutiportfellid käe otsas asjalikkust lisamas. Mina olen valges puuvillaseelikus ja romantilise moega pluusis nagu mingi turist. Keegi just halvustavalt ei vaata, kuid tunnen end siiski ebamugavalt: täna sobiks ametlikum riietus kindlasti paremini.

      Pärast mõningat põletavas kuumuses ootamist siseneme koos relvastatud saatjaga majja ja enne uhketest marmortreppidest ülesminemist tuleb läbida metallidetektor. Suhtleme omavahel poolihääli ja õhkkond on ärev. Kõrgete akende najale kuhjatud lillevanikud voogavad purpurse vaibaga kaetud põrandani, lisades pidulikkust sultani toretsevatele portreedele looduskivist seintel. Rasked puidust kahepoolsed uksed avanevad ja olemegi nõupidamissaalis.

      Ruum on umbes kolmkümmend meetrit pikk ning põrandat katab paks ja pehme vaip.

      „Vean kihla, et see on kaamelikarvadest,” sosistab üks härradest mulle vallatult kõrva.

      „Kas tõesti?” väljendan imestust, kuid tegelikult ma ei imestagi eriti. Hakkan tasapisi kohaliku stiiliga ära harjuma.

      Toa keskel laiutab tohutu suur läikiv puidust laud, mille ääres on nahast tugitoolid, ning igale osalejale on mõeldud mikrofon, sest laua teise otsa polekski inimhäält kuulda. Meil palutakse istuda ja keegi küsib, mida tohib pakkuda. Tahaksin keelduda, kuid Anja kindel kommentaar „Lihtsalt telli, nii on lihtsam!” ning kerge müks vastu käsivart paneb mind meelt muutma.

      Teisel pool lauda võtab istet rida juba eilselt reisilt tuttavate nägudega turbanitega mehi. Minu suureks hämminguks aga juhib koosolekut noor naisterahvas. Olen kuulnud Omaani tavatult avatud seisukohast õrnema sugupoole karjäärivõimaluste suhtes СКАЧАТЬ