Minu Omaan. Meeli Lepik

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei jää. Täiuslikult istuvat pika seelikuga rätsepakostüümi täiendab lihtne šal, mida ta ikka ja jälle nagu muuseas kohendab. Vaibamaterjalist pajatanud šarmantne mees veab koosolekut meie poolt lauast.

      Araabia ja lääne pool vestlevad sulnilt ja rõhutatud viisakusega mitmetel teemadel, toonitades kahe firma omavahelise koostöö tähtsust ja konfliktide vältimist.

      Kohtumise peaküsimuseks kujuneb siiski tähelepanek Päikeseloojangureisilt: laeva tualettide põrandal lainetab tihti vesi, mida ei jõuta piisavalt kiiresti ära koristada. Kuna moslemid pesevad end enne palvetamist ning päikeseloojanguaeg on just üks viiest palvetamise kellaajast, siis lahmitakse veega korralikult. Eraldi palvetuba laeval pole, selleks kasutatakse tühja autotekki, millest osa on naistele kilekardinaga eraldatud.

      Füüsiku haridusega Anja teeb ettepaneku torudes veesurvet alandada või siis koristamiseks ikkagi eraldi inimene palgata. Küsimus on vaid asja korraldamises, selleks kuluvat raha ei mainita kordagi. Mäletan, kuidas SuperSeaCatil jooksid kõik ettepanekud alati finantside puudumise tõttu liiva. Vastupidine olukord on äärmiselt värskendav – siin mingit majanduskriisi ei ole, õhkan rõõmsalt. Lõpuks lubavad omaanlased koristaja palgata ning üksteist ette ja taha tänades lahkume ministeeriumist.

      „Nii asjalik ja soliidses õhkkonnas peetud koosolek, kas sa ei leia? Ja kui palju asju sai otsustatud!” kommenteerin laeva astudes Anjale hommikupoolikut.

      „Tüüpiline, kõik teevad head nägu ja nagunii mitte midagi ei juhtu − küll sa näed!” vastab ta irooniliselt. Kas tõesti peab kõigesse nii negatiivselt suhtuma, arutlen endamisi, pahandades kolleegi küünilisuse pärast.

      KHASAB ON LIIGA HEA, KUID IKKAGI TÕSI

      „Keegi võiks vähemalt mu juukseid kinni hoida! Ja parem, kui see Khasab ka väärt koht oleks!” mõtlen ahastusega meeskonna WC-s poti ees põlvitades. Kuigi ilm ei ole sugugi halb, annab kaks kuud merelt eemalolekut siiski tugevalt tunda.

      Sõit Khasabi kestab vähemalt viis tundi ja ma kardan, kuidas selle teekonna merehaigena vastu pean. Ma olen nimelt meremees, kel hakkab üpris kergesti sees keerama. Ega see midagi nii ebatavalist olegi, paha ilma korral võib tugevamatelgi iiveldama hakata ja pagunid seda viga ei peida. Nii olen näinud kord ühte kaptenitki oksendamas, pea sillaaknast väljas…

      Inimese organism kohaneb kõigutamisega nagu kõige muugagi pikapeale ära, kuid enne harjumist aitavad täis kõht, veejoomine ja tabletid. Meie katamaraanid on nii ehitatud, et esmatähtis on laeva kiirus – kõik, mis stabiilsust ja meresõidumugavust annaks, on ära jäetud. Tühi autotekk, kerge alumiiniumkere ja suur hoog lasevad igat laineharja jalge all tunda. Nii võrdleb üks tüürimees meie laeva tabavalt vee peal hulpiva pooleks lõigatud õllepurgiga.

      Inimeste pealelaadimine ei erine Päikeseloojangureisist muu poolest, kui nimesid peab kõnekeskusest toodud reisijate nimekirjast kontrollima. Inimesi tuleb saja ringis, soliidsed peredega omaanlased kartlike ja nälginud võõrtöölistega pooleks.

      Väljumine hilineb suurte pagasipakkide pardale tassimise tõttu. „Mida need inimesed küll veavad?” imestan juba lennujaamas nähtud pildi üle. Tundub, et kõike, mida iganes võib eluks vaja minna, – tekkidest datliteni. Suur metallist pakipuur autotekil saab neid täis. Vedelgaasikanistrid jäävad turvanõudeid silmas pidades siiski maha.

      Autosid laev veel peale võtta ei saa, sest sadamas puudub selleks vajalik ramp. Sel puhul räägib keegi mulle naljaka loo.

      Austraalia tehasest olevat Omaani laevafirma juhtkonnale helistatud, et laevad on kohal.

      „Millised laevad?” küsib firma direktor hajameelselt.

      „No need, mis te tellisite, need maailma kiireimad.”

      „Aa, hea küll,” tuleb mehele vähehaaval meelde.

      Laevad saabuvad, möödub päevi ja nädalaid, kuid keegi pole reisimisest huvitatud.

      „Äkki peaks kuskil laevadele reklaami tegema?” arutleb juhtkond. Saabki uhke teadaanne ajalehte üles, kuid ikka ei midagi.

      Siis märgatakse, et kuulutuses pole firma kontaktandmeid.

      „Nonii, paneme siis telefoninumbri ka. Pidage, kuid siis on meil ju vaja kedagi, kes telefonile vastaks? Peame looma kõnekeskuse!” avastab keegi.

      Vähehaaval hakkavad inimesed ühendust võtma ja autode üleviimise võimaluse kohta küsima, sest reklaamis sellega ju uhkustati.

      „Loomulikult, meil on suur autotekk,” kinnitab telefonineiu kliendile.

      Sadamas selgub aga, et autoga laevale sõita pole siiski võimalik, kuna ramp on puudu.

      „Pole viga, me ehitame selle paari kuuga valmis,” on omaanlased optimistlikud.

      Mina seda naljajuttu päris lõpuni ei usuks, kuid väike tõepõhi kipub siin all olema siiski. Kui iga Khasabi sõiduga kulub laeval nii palju kütust, et sellega peaks saama autoga kaks korda ümber maailma sõita, kas siis rambi ehitus pole siin vaid köömes? Kindlasti maksab Euroopa välistööjõu palkamine ja ülalpidamine tohutult, aga kas vähemalt autopiletid ei tooks natukenegi seda raha tagasi? Tundub uskumatu, et 60 miljonit dollarit maksvate laevade ost on nõnda ette valmistamata. Need tunduvad olevat küsimused, millele keegi ei püüagi vastust leida.

      Hiljem kirjeldab kapten Andrew mulle värvikalt, mismoodi suvel toimus Masqatis küll vastvalminud autorambi avamispidu, kuid tseremoonia lõppes piinlikult – elektrooniliselt juhitav metallkonstruktsioon jooksis kriginal kokku ja asi jäi sinnapaika. Ka meie sihtkohta Khasabi ehitatakse rampi ja kogunisti uut kaid juba pikemat aega, kuid kummalise ehitusprojekti tõttu pole seda siiamaani võimalik kasutada. Seega randume seal, kus saab, ja tegelikkuses saavad laevad autosid transportida alles pea kolm aastat pärast firma asutamist.

      Euroopa merelaevanduses tunduksid sellised olukorrad absurdsed, kuid araabia maades võtavad asjad aega. Päike paistab ja õli voolab maast välja, nii pole millegagi kiiret. Omaanlased reklaamivad endiselt laeva võimalusi uhkusega ja lubavad optimistlikult kohe-kohe ka rampide valmimist…

      Kuigi eurooplased on tulnud abistama, ei võta kohalikud lõppkokkuvõttes hüva nõu eriti kuulda. Nende maa ja nende laevad! Arvan, et see ongi vist kõige raskem moment meie ja araabia töökultuuri omavahelises sobitumises. Etteruttavalt mainin, et ma ei harjugi sellega ära…

      Kuna Khasabi väikesed hüperkiired mootoriga kalapaadid veavad ka kobakaid maastikuautosid üle mere, käib meie tühi autotekk loomulikult firma au pihta. Korra otsustanudki suur Omaani ülemus: „Halas!11 Hakkame autosid kraanaga laadima!” Mõeldud – tehtud! Katsejäneseks võeti ühe töötaja uhke Mercedes, mille omanik kogu ettevõtmise suhtes nii entusiastlik ei olnud.

      Pärast rahustavat kommentaari „Sul see juba vana ja mitu paremat kodus” ning lubadust, et „kui katki kukub, ma ostan sulle uue”, tehti plaan siiski teoks. Projekt õnnestus ja kõik pildistasid nii ebatavalist nähtust nagu auto autotekil. Mingeid suuremaid aktsioone sellele sündmusele siiski ei järgnenud ja endiselt kasutatakse paika grillimiseks ning squash’i mängimiseks.

      Teenindus laevas meenutab vägagi toidujagamist lennukis: käru käib ringi ja igaüks saab oma karbi. Ka baaris on joogid tasuta, nii puudub igasugune rahaga mehkeldamine, mis mulle meeldib. Saan teenindusjuhi debüüdiga kenasti hakkama.

      Laeva СКАЧАТЬ