Minu Omaan. Meeli Lepik

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Peagi keerame tsemenditornidest mööda ning buss peatub.

      Sadamas seisva sinivalge katamaraani ninale on kirjutatud Hormuz. See ongi minu laev. Nimi tuleb Hormuze väinast, mis on kitsas, kuid riigile strateegiliselt väga oluline veetee Omaani lahe ja Pärsia lahe vahel, kustkaudu saab kogu laheriikide naftakaubandus pääsu avamerele.

      Sadamas pole ei ooteterminali, piletite registreerimise kassat ega ka liikuvat metallist tuubust, kustkaudu reisijad mugavalt laeva pääseksid. Laevale saab kitsast ja järsust, köitest käsipuudega kaldteest – meremeeste keeles trapist – üles ronides. Mu suureks üllatuseks on mõnel neiul meie laevameeskonnast lausa kõrgete kontsadega kingad jalas, mis pardale jõudmise veelgi keerulisemaks muudab. Imestan omaette, sest kinnised ja madalad jalanõud on üldiselt laeval töötamise üks peanõue…

      Kohe näha, et Hormuz on uhiuus, alles kolm kuud tagasi Omaani toodud laev. Ja uued asjad on ikka ilusad. Ka mul tuleb laeva vaadates uhke tunne sisse – kes see ikka vana roostes paadiga seilata tahab! Laevadel on olnud puhtus ja kord alati pühad asjad, kuid siin võin värsket värvi ja piinlikku puhtust lausa käega tunnetada.

      Lahtise autoteki kriipimata alumiinium helgib päikesekiirtes ning säravvalgel välistekil võib päikeseprillideta lausa silmanägemise kaotada. Salongi pääseb teise ukse kaudu. Teada on, et laevas kasutatakse asjade ja ruumide kohta teisi nimetusi kui maa peal. Nii on korruste asemel tekid, köite ja nööride asemel otsad ja liinid, meeskonna söögiruum on mess, kiirust mõõdetakse sõlmedes, mitte kilomeeter-tundides jne.

      Üksteisele rasket välisust viisakalt lahti hoides siseneme hanereas päikesetekilt iluduse reisijate salongi. Laev ei ole väga suur, kuid mõjub laiema ja avaramana, kui väljast oleks arvata julgenud. Mõlemat külge katvad suured panoraamaknad ning interjööri liivakarva, samblarohelised ja pehmed sinakad toonid loovad üheskoos kõrge ja kerge tunde. Salongi keskel on kaarjas baarilett koos külmkappide ja kogu seina täitva juhtpuldiga. Märkan igal seinal suuri lameda ekraaniga televiisoreid ja arvan õigesti, et värvilisi nuppe täis paneeli näol on tegemist laeva audio- ja videosüsteemi juhtimiskeskusega.

      Kõik teevad tööpäeva alguse ettevalmistusi. Mina proovin esialgu teistele mitte jalgu jääda ja vaatan uudishimulikult ning asjalikku nägu teha üritades ringi.

      Äkki hüppavad kolm neljast tumedate prillidega neiust mulle rõõmsalt ligi, et tutvust teha. Mu amet on neile juba teada. Räägin natuke endast ja saan teada, et tüdrukud ei olegi omaanlased, vaid on pärit Marokost. Minu meelest on neiud kõik ühte nägu ja väga ilusad. Kui küsin nende nimesid, saan lõbusad vastused.

      „Olen Fatima Zahra Daliyah, kuid sa võid kutsuda mind ka Cinnamon Queen’iks – Kaneelikuningannaks!” tutvustab end üks kaunitaridest. Tema veatu nahk näib tõepoolest kaneelivärvi!

      „Minu nimi on ka Fatima Zahra Alima, kuid hüüa mind Fatilicious’iks, see tuleb ingliskeelsest sõnast delicious, mis tähendab maitsvat!” naeratab kavalalt teine, lopsaka figuuri ja punakate läikivate lokkidega neiu.

      Nad juba teavad, et ühesugused nimed tekitavad segadust ning on toreda eristussüsteemi välja mõelnud.

      „Mina olen Hesnaa, meeldiv tutvuda!” saan tuttavaks ka noorima, piitspeenikese marokolannaga.

      Kolmest kaks on Fatima Zahrad. Marokolased ei hiilga nimede poolest just originaalsusega, muigan endamisi. Samas on nii Fatima kui Zahra araabiamaailma ühed lemmiknimed: esimene on prohvet Muhamedi tütre nimi ja teine tähendab valget või ka lille.

      Lustlik meeleolu ei kesta aga kaua. Ilmed tõsinevad ning tüdrukud tõmbuvad eemale, igaüks tagasi oma toimingute juurde. Anja on tagasi ning käsib kõigil minna kaile, et toidukotid üles tassida. On ka teine põhjus, miks sebimine lahti läheb – reisijate söök on saabunud.

      Kogu tiim näib teadvat, mis tuleb teha, kuhu mida panna, ning seda on hea pealt vaadata. Söök tuuakse Oman Airi lennu-firmast. Kui tahan toidukonteinerite kandmisel abistada, teeb mees, keda näo ja nahavärvi järgi indialaseks pean, mulle sõbraliku rangusega selgeks, et see pole naiste töö. Võtan teadmiseks ja tõmbun tagasi.

      Kui söök on sorteeritud, hakkab Anja mind õhinal tulevaste tööülesannetega kurssi viima, kuid loobub peagi.

      „Raske on kohe kõigest ülevaadet anda, eks parem on kõrvalt töö käiku vaadates ise tähelepanekuid teha,” annab ta nõu.

      Tundub, et kõigil on reisi ettevalmistustega suhteliselt kiireks läinud ning ma tunnen isegi kergendust, et saan vaikselt kõike jälgida ning ei pea veel sekkuma. Nii ei sega ma ka kedagi.

      Anja toimetab mingite dokumentidega sülearvuti taga, Fatima Daliyah puhastab seintelt viimaseid sõrmejälgi ja viib välistekile pehmed punasest sametist ja kullatud otstega köied, millega takistatakse ligipääs osale piirkondadele laevas. Panen tähele neiu töökust ja meeldivaid suhtlemismaneere. Fatima Alima jändab baaris mingi joogiga, mida ta läbi marliriide ühest termosest teise kurnab.

      „Mis see on?” uudistan.

      „See on Omaani kohv ehk kahwa. Kahwa on värsketest ubadest jahvatatud ja kardemonipulbriga segatud kange kohv, mida mõru maitse leevendamiseks serveeritakse koos küpsete datlite või halwa’ga. Viimane omakorda on pruunist suhkrust, munadest, jahust ning meest koosnev, roosivee ja vürtsidega maitsestatud imal ja kleepuv maius ega maitse üldse meile ammusest ajast tuttava kirbemagusa hallikaspruuni massi moodi.

      Kuna kahwa on omaani külalislahkuse alustala, pakume ka meie kõikidele laeva saabujatele tillukese tassikese kanget kohvi. „Kahwa’t on kombekas serveerida nii, et kaks kõrvata tassi on üksteise peal, ja külaline võtab pealmise tassi,” selgitab Fatima Alima lahkelt. Kogu laev saab jõule meenutavat kohvilõhna täis.

      Märkan, et Merilin viib paar prügikotti alla autotekile ning väljas kuivatavad madrused viimaseid veepiisku äsja pestud akendelt. Kõik toimib kui õlitatult.

      Veel viimane kerge põrandapesu ning televiisorid lülitatakse sisse. Sulnis muusika mängib kaunitele Omaani looduspiltidele taustaks ja meeskonna erariided on vahetunud veinipunaste vormirõivaste vastu. Juuksed on siledad, silmad säravad ja naeratused lihvitud. Kõik on reisijate pealevõtmiseks valmis. Minul vormi ei ole, kannan lihtsaid kodust kaasa võetud musti pükse ja valget särki.

      Kell on kolm pärastlõunal. Täna, nagu igal neljapäeval, toimub kolmetunnine Päikeseloojangureis mööda Masqati kaunist rannajoont.

      Kohe-kohe ongi inimesed laevale tulemas ning ma sätin end mitte enam nii turtsus Anja kõrvale trepi juurde seisma, et esimesena reisijaid tervitada. Rahvast tuuakse samasuguste mikrobussidega, millega meiegi tööle sõitsime, kuid osa reisijaid saabub ka luksuslike autodega, mis kenasti veidi eemale ritta pargitakse. Samal ajal voorivad inimeste ja busside ning eraautode vahel lakkamatult hiiglaslikud tsemendiveokid.

      „Kas siis tõesti ei ole tunniks võimalik liiklust nii korraldada, et inimesed vähemalt ohutult laevale pääseksid?” mõtlen endamisi imestades. Aga ma tundun olevat ainuke, kes olukorda kummaliseks peab, teistele näib tsisternautode vahel manööverdamine täiesti normaalsena.

      Kõik tervitavad üksteist viisakalt ja näib, et Anja tunneb paljusid külalisi ka isiklikult. Nimelt sosistab ta tihtilugu mulle kõrva võõrapäraseid nimesid, selgitades, miks see või teine isik tähtis on, ja lisab ka teinekord omapoolse negatiivse või positiivse kommentaari. Kuulan ja noogutan tähendusrikkalt. Ma ei tee valgetes ja kreemikates rüüdes härradel vahet, nimede meeldejätmisest rääkimata – eks iga asi omal ajal, otsustan.

      Välimuse СКАЧАТЬ