Minu Omaan. Meeli Lepik
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Minu Omaan - Meeli Lepik страница 4

Название: Minu Omaan

Автор: Meeli Lepik

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Книги о Путешествиях

Серия:

isbn: 9789949479443

isbn:

СКАЧАТЬ Milleks selline kümneid kilomeetreid kattev kaunistus, kui gaasipedaali vajutades keegi ümbrusele nagunii tähelepanu ei pööra? Igal juhul on väga uhke ja ilus sõita ning mulle kui maa esmakordsele külastajale jätab see mulje jõukusest ja ilumeelest. Vaene riik juba seesuguse tulede pillerkaari peale raha ei raiskaks!

      Teine ehitis, mis peagi mu pilku püüab, on hiiglasuur ostukeskus, koketeeriva nimega Lulu. Autosid pungil parkimisplatsi keskel laiutav hoone on kaunistatud nii kirevate plinkivate ja sähvivate värviliste tuledega, et meie maal arvaks igaüks esimese ropsuga, et tegemist on kasiino või ööklubiga. Mida ma aga ei näe, on sihvakad klaasist pilvelõhkujad, mis võiks kuuluda rikka õliriigi linnapanoraami. Kui hotellid välja arvata, siis majad on madalad, mis, nagu hiljem teada saan, on Masqati puhul taotluslik.

      Peagi keerame suuremalt teelt kõrvale ja kuna auto kiirus on nüüd väiksem, saan öist elu detailsemalt jälgida. Hilisest tunnist hoolimata ei näi liiklus ega sebimine tänavatel vaibuvat. Kõikjal on inimesi jalutamas, söömas või sisseoste tegemas. Teede ääres haljasaladel istuvad valgesse riietatud mehed ja mustades hõlstides naised ringis piknikukorvide ümber ning naudivad hilisest tunnist hoolimata koos lastega õues olemist. Möödume suurest pargist, kust läbi tänavamüra kostab muusikat ning laste kilkeid. Kõrged palmid lehvivad tuules vastu tumedat taevast ja roheluse vahelt helkleks nagu atraktsioonide kirevad tuled – tegemist on arvatavasti lõbustuspargiga.

      Kohe, kui lunapargi massiivne müür ja värvilised tuled selja taha jäävad, keerame kottpimedasse kõrvaltänavasse ning minuti pärast peatub auto neljakordse kivist korrusmaja juures. Arhitektuurilt tundub hoone ümbritsevasse keskkonda natuke sobimatu. Igavhall krohvitud fassaad ja ilmetud rõdudega aknad meenutavad pigem 1970. aastate Soome korrusmaju. Sildil seisab: „Asas Oman, Hotel Apartments5.

      Kui autost välja ronin, ootab mind trepil väga laia naeratuse ja suure musta juuksepahmakaga keskealine mees. Ta tänab autojuhti ning meie vahetame esmakohtumisviisakusi, nagu ikka kombeks. Mees tutvustab end Nadimina. Ta kongus nina ja tumedad juuksed ning silmad viitavad lõunamaisele päritolule. Hiljem saan teada, et Nadim on rahvuselt türklane, kes elab Saksamaal, siin Omaanis töötab ta laevafirma kontoris.

      Kui mees sahmerdades mu kohvrit pagasiruumist välja tõmbab, naeratab ta mulle soojalt ja sajatab omaette vihaselt vaheldumisi. Minu kohalolek teeb Nadimi kohmetuks.

      Minu tuppa kolmandale korrusele viib lai kivitrepp, kuid kohvrite pärast tellib Nadim siiski lifti. Korter, mis mu esimeseks elupaigaks saab, tundub tohutult suur. Lahmakas elutoas on toretsevad purpurpunased diivanid-tugitoolid ning akende ees ripuvad rohelised raskepärased hallide rombimotiividega kardinad. Seinad on toonitud lakooniliselt kreemikasvalgeks ja mõjuvad valgustuse tõttu määrdunult. Kõrgel laes rippuva lihtsa lühtri ülesanne pole ruumi kaunistada, vaid lihtsalt pimedust peletada. Sisustuses ei viita esmapilgul miski idamaisele stiilile. Korteri üldmulje on pigem soliidne, mitte koduselt soe. Tekib tunne, otsekui oleksin mingi kõrgemat sorti ametiasutuse külaliste ooteruumis oma audientsi ootamas.

      Diivanitest vasakut kätt jääb avar köök. Siin võiks lausa suure perega elada! Ebakõlana ümbritseva suhtes jääb mulle silma vist algselt söögitoana mõeldud ruumiosa, kus on paar paberivirnadega kaetud lauda ja arvuti. Kas siin elab juba keegi või on see mingi kontor? Kui see mu kodu hakkab olema, siis kellega tuleb mul seda paleed jagada?

      Korraga katkestab terav ja vanaaegne telefonitirin mu mõtisklused. Nadim haarab nobedasti toru.

      „Meeli, see on sulle, helistab eesti tüdruk!”

      Mulle? Eesti tüdruk? Kes üldse teab, et ma Omaanis olen ja helistab veel nii hilja? Võtan kõheldes toru.

      „No tšau, Merilin siin! Nooh, kohal? Ma teadsin, et sa täna tuled!” räägib reibas hääl koduses keeles. „Kuule, aga tule läbi, lobiseme ja…”

      „Ei tea, on nagu hilja juba, äkki homme…”

      „Eh, muidugi tule täna!”

      Nadim juba teab, milles asi, ja soovitab mul ikkagi korraks läbi hüpata, Merilin olevat juba ammu oodanud. Saan teada, et neiu on alles nädala jagu enne mind Omaani jõudnud ja töötab ka laeval, stjuardessina.

      Samal ajal juhatab Nadim mu ühte mitmest magamistoast. Ruum, mis võiks ruutmeetritelt kogu elamispinna eest olla, on tühjavõitu. Peale ülilaia voodi ning raskest India-pärasest tumedast puidust riidekapi muud mööblit polegi. Põrandavaibast tunnen hirmsasti puudust. Korteri uksekaarti ulatades kokutab Nadim, et ka tema ööbib samas korteris, ning vabandab, kui ma end seetõttu ebamugavalt peaksin tundma.

      Mõtlen, mis vahet seal on, kuid otsin siiski lukuaugust võtit, et vajadusel privaatsust hoida. Õnneks kuulub iga magamistoa juurde ka suur marmorist vanni ja aknaga vannituba, nõnda pole vajadust võõrastega pesemisruumi jagada, mis olekski suhteliselt jube väljavaade.

      Soovin Nadimile head ööd, mille peale mees naeratab taas oma laia ja veidi närvilist naeratust.

      Kui asutan end Merilini poole minema, jahmatab mind õues taas öine soojus – imelik, kuidas iga kord siseruumis olles unustan uue kliima! Vaevalt jõuan uksekella vajutada, kui umbes minuvanune, lühikest kasvu, valkjasblondide õlgadeni ulatuvate juuste ja sportliku kehaehitusega neiu avab ukse ning kutsub rõõmsalt sisse. Korter paistab samuti suur, kuid mitte nii uhke kui minul. Hele nahkmööbel elutoas näitab väsimuse märke ja söögitoas olev laud tunduks nagu plastmassist. Ka siin on põrandad kiviplaatidest, mis vaipade puudumise tõttu ruumi kõledaks muudavad.

      „Nii lahe, et sa tulid! Nüüd vähemalt üks eestlane jälle juures!” Märkan paari tätoveeringut Merilini õlal ja seljal. Minu jaoks on kehakaunistused alati intrigeerivad olnud: eriti tätoveeringuid pean huvitavate või siis vähemalt sisuka mõttemaailmaga inimeste tunnuseks. Osaliselt on see arvamus kindlasti tingitud mu enda suurest valukartlikkusest: mul on tunne, et inimestel peab olema mingi sügavam põhjus, et end värvi täis nõeltega torkida lasta.

      Varsti heliseb köögis telefon. Kuigi ma ei kuula sihilikult kõnet pealt, saan aru, et jutt käib kuhugi minekust, ja isik teisel pool toru ei taha vist hästi vedu võtta. Helistaja on tõenäoliselt meesterahvas, sest puuvillastes lühikestes pükstes ja lihtsas tumedas õlapaeltega topis Merilin kõkutab telefoni otsas magusa häälega.

      Mõtlen, et huvitav, kas meil Meriliniga ka omavahel millestki rääkida on. Mind valdab natuke ebamugav tunne nagu alati, kui lähen uude seltskonda, kus kõik juba tunnevad üksteist, sellal kui mina alles kohmetult ringi vaatan.

      „Tuled ka Rock Bottomisse, eks?” küsib ta särtsakalt.

      Ma olen niigi vilets õhtuti väljas käija ning väljavaade mingist baarist ja võõraste inimestega tutvumisest ei huvita täna kohe karvavõrdki.

      „Kuule… Tänan kutsumast, kuid jätan vahele,” püüan vastu puigelda.

      „See on nii lähedal, saad ka natuke ümbrust näha ja… Anja ja teised ka tahtsid, et sa tuleks.”

      Mis ümbrust siin kottpimedas ikka vahtida?! Kes on Anja? Näib, nagu oleks mu jaoks siin mingi vastuvõtukomisjon kokku aetud.

      Ma ei kannata selliseid olukordi, kus mul nagu ei jäägi valikuvõimalust, kuid ei hakka igaks juhuks enam midagi ütlema. Otsustan end kokku võtta, et mitte kohe esimesel õhtul igavana mõjuda.

      Jõuan Meriliniga lõpuks kokkuleppele, et oleme ainult natukene ja kohe, kui ma tahan, tuleme koos ära.

      Läheme jalgsi. СКАЧАТЬ



<p>5</p>

Hotellikorterid. (inglise k)