Minu Omaan. Meeli Lepik

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ komöödias saab naissoost reisijate valjuhäälse pahameele osaliseks: Omaanis peetakse intiimsete asjade avalikult esitamist sündsusetuks.

      Pärast sööki jäävad inimesed vaikseks ja paljud uinuvad. Neil jäävad nägemata rahulikku merd ja päikeseloojangut tervitavad delfiinid, kes purskuvates veevoogudes hüpates laeva saadavad. Esimeste reiside ajal olevat delfiinid kiirust ja müra kartnud, kuid nüüd naudivad nad vahvaid laineid vahel isegi sadade kaupa.

      Khasabi saabume pilkases pimeduses. Sadam on erinevalt Masqati omast lage ja avatud, tühjal kail laiutab vaid kolm suurt angaari. Otsad kinnitatud ja külalistele head aega soovitud, jääme sumedas talveõhtus hotelli viivat bussi ootama.

      Osa reisijaist jalutab kaid mööda terminali, kui laeva agent teistele transpordi organiseerib. Saabuvasse bussi sisenevad esimesena naised ja lapsed. Nimelt pöörab meie firma tähelepanu konservatiivsemate naisterahvaste mugavusele ega sunni neid koos võõraste meestega kõrvuti istuma. Tõepoolest – erinevalt Masqatist on siin mitmed daamid laevast väljudes näole loori ette tõmmanud. Pealinna vabameelsus on jäänud 500 kilomeetri taha.

      Peagi pakivad kõik neliteist meie inimest end koos kompsudega kaheksakohalisse sõiduvahendisse ning sõit algab mööda rannaäärset käänulist teed, nii et kurvides lendame üksteise otsa nagu jahukotid. Aga keegi ei kaeba.

      Golden Tulipi kuurorthotell asub kalju otsas keset suurt tühjust. Datlipalmide ümber väänlevad toredasti valgusvoolikud ning selle piduliku sissesõidu lõpetab lillepeenardega ümbritsetud purskkaev, mille kõrval ongi nelja tuhmunud staatusetärniga tähistatud hotelli sissepääs. Ronime tillukesest bussist välja ja pärast kohvrite jaotamist leiab igaüks väsinult fuajee idamaistel diivanitel koha. Mu kräsupeaga kolleeg Anja tervitab vastuvõtuhärrat kui sõpra ja jagab kiiresti kõigile võtmekaardid.

      „106, võta sa täna see – usun, sulle meeldib! Eks õhtusöögil näeme,” ulatab bulgaarlanna ka mulle kaardi ja juhatab trepist alla, esimesele korrusele.

      Koridor ei ole kõige värskema moega. Silman punakal vaibal plekke, mille päriolu ma teada ei taha. Seintelt koorub kohati värvi. Tundub, et tegu on mingi veekahjustusega, kuid korraliku remondi asemel on paika lihtsalt korduvalt üle võõbatud.

      Pilt muutub täielikult, kui avan oma toa ukse. Pehme valgustusega, avar ja kõrgete lagedega hotellituba näib pärast pikka tööpäeva kui muinasjutt. Rahulikud beežid toonid, maitsekas sisustus ja mis parim: hiiglaslik sulepatjadega voodi. Tundub liiga hea, et olla tõsi. Õrn briis liigutab kergeid tüllkardinaid ja neid veidi eemale lükates lausa hõiskan rõõmust. Nimelt saab mu toast otse türkiissinisesse valgustatud basseinivette hüpata! Taamal ootavad laternate valguses üle veesilma paistva restorani pidulikult kaetud lauad.

      Ma ei suuda seda kõike uskuda. Isegi puhkamas pole ma mitte kunagi nii uhkes kohas käinud ja nüüd tööl olles saada niimoodi koheldud! Kes oleks uskunud, et Tallinn-Helsingi liinil ehitusmeeste higist ja õllest kleepuvate kasiinomüntide lugemine niisuguse luksuse vastu vahetub?

      Õhtusöögilaud rabab aga mu lemmiktoitudega: rohkelt salateid ning sealsamas värskelt grillitud mereannid. Õhusoojus on just sobiv terrassil einestamiseks, õhk tundub siin värskem kui pealinnas ning kuigi on pime, aiman mere lähedust.

      Uinudes tulen mõttele, et oleksin justkui meremeeste paradiisi sattunud. Ja meenutades töökaaslaste rahulolevaid nägusid õhtusöögi ajal, tean, et ma pole ainuke õnnelik. Mu pea vajub kohevasse patja, näol naeratus. Milline elu!

      MINU ESIMENE REIS PÄIKESELOOJANGUSSE

      Iga päev uusi inimesi ja kohti avastades möödub esimene nädal linnulennul ning justkui üleöö on saabunud järjekordse, minus ärevust tekitava Päikeseloojangureisi aeg.

      Bulgaaria kolleegist Anjast on mul olnud sisseelamisel palju abi, hoolimata sellest, et ta mind sageli kui alluvat kohtleb. Kuigi pean inventuure tegema ja kogu aeg tal sabas sörkides käsu peale vait olema, on tal paberimajandus eeskujulikult korras ning tüdrukud käivad kui nööri mööda. Kas see just austusest on, kahtlen – pigem hirmust. Tugeva iseloomuga naise järsud maneerid ja käskiv hääletoon ei loo väga harmoonilist töökeskkonda.

      Isiklikust kogemusest tean, et uutesse inimestesse suhtumise kujundamisega tasub olla väga ettevaatlik. Fakt, et värske kolleeg veel kõigega täpselt kursis pole, ei anna mingit alust arvata, et ta üldse midagi ei tea. Võib-olla on uue töötaja kogemused ja oskused vanade olijate omadest palju suuremad?! Aga see selleks: ma neelan kõik alla, ainult sadu pisikesi soola- ja piprapakke ei loe ma üle ning teatan talle, et see on liig ja tarbetu.

      Nädalaga olen ka mitme olulise omaanlase nimed ja näod selgeks saanud. Seda suuresti tänu Saksa firma ülemusele Davidile, kes endale iseloomulikult oma kitsehabet silitades mulle uusi inimesi on tutvustanud. Seekord tervitan ka mina laevale saabujaid juba nimepidi. Panen tähele, et kui tegemist on vähegi tähtsama tegelasega, tuleb alati lisada nimele tiitlel mister ehk härra. Seega lubage tutvustada:

      Härra Said Al Taruq – Omaani laevafirma asutaja ja tegevjuht. Lühikest kasvu, sõbraliku oleku, kindla käepigistuse, ümarate prillidega ja sooja silmavaatega mees. Ta lemmiktervitus on kõigile „Hello boss12, kuidas läheb?”. Omaanlastele meeldib, kui neid ülemuseks peetakse. Kuigi härra Said on lahke ja abivalmis, pelgavad ja austavad seda pisikest prillidega meest kõik, ning kui ta ütleb: „Hüppa!”, on õige vastus: „Kui kõrgele?”.

      Härra Amir Al Yusuf – firma nõunik ja härra Saidi parem käsi. Selle koguka, libeda ja alati flirtiva olekuga mehe eripära on omaanlasele tavatud helesinised silmad, mis ta jumeka naha taustal ebaloomulikuna mõjuvad. Vestlused härra Amiriga on väga intrigeerivad: mees on aastaid ülikoolis psühholoogiat õppinud ja huvitub ka esoteerikast. Mul tekib temaga teatav klapp, kuid ma ei tunne tema vastu põrmugi usaldust.

      Kus iganes on härra Said või härra Amir, seal tiirleb nende ümber laia naeratusega paksuke Ramiz, kes nagu ei suudaks ära otsustada, mismoodi ülemustele kõige paremini heameelt valmistada. Ramiz on laevafirma kõnekeskuse ülem ning vastutab broneeringute ja reisijate laevale jõudmise eest.

      Preili Samarah’ga turundusest kohtusin juba ministeeriumis koosolekul. Tema assistent on poisiohtu Fariq, suurte pruunide silmadega, ülimalt kõhn, kuid sümpaatne noormees.

      Väga raske on kohalike vanust pakkuda. Teadagi küpsevad lõunamaa rahvad varem ning habemed teevad mehed omakorda vanemaks. Usun, et härra Said, härra Amir ning Ramiz käivad varaseid neljakümnendaid ja Fariq on kolmekümne ringis.

      Muide, omaanlased ei ütle kunagi ise oma vanust, vaid tahavad, et see ära arvataks – puhtast edevusest. Meeste puhul on mul ea pakkumine isegi paarikümne aastaga nihu läinud, nii ei kipu ma spetsialistina esinema.

      Mida lähemale uus neljapäev jõuab, seda murelikumaks ma muutun. Mõte järjekordsest Päikeseloojangureisist teeb rahutuks, sest mälestused eelmisest segadusest pole kaugeltki kustunud.

      Mu paariline Anja enam reisile kaasa ei tule, pärast merel veedetud nelja kuud on tal lõpuks kojulennupilet taskus. Enne lahkumist jagab ta mulle õpetussõnu kaasa.

      „Meeli, on üks asi, mis ma tahaksin, et sa endale meelde jätad,” alustab ta ootamatult usalduslikult. Sigaretti süüdates liigub ta mulle lähemale. Tunnen värske tubaka lõhna ja mõtlen, et suitsuhais peab kindlasti ta lopsakatele juustele külge jääma.

      „Mitte kunagi ära lase oma positsiooni käest,” ütleb ta ja vaatab kinnitust otsides mulle teravalt СКАЧАТЬ