Minu Omaan. Meeli Lepik

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei ole, kuskilt tuleb pahmakas meemaigulist lillelõhna. Ronime maha jäetud ostukeskuse rämpsu täis treppidest üles, seejärel möödume paarist villa tüüpi eramajast ning jõuame tühermaale. Katsun Merilini sabas kivisid vältides edasi koperdada, kui ühtäkki läheb tee väga järsult mäest alla, läbi ohakate ja kohati vööni ulatuva umbrohuvõsastiku. Raske on tasakaalu hoida.

      Sellel tühermaal tunnen, et mul hakkavad vaikselt kõik möödunud päeva sündmused peas kokku jooksma. Hommikune lumisest Tallinnast lahkumine on jäänud kui nädalate taha, lennukisõidust ja kohale jõudmisest näib olevat möödunud päevi ning praegune hetk tundub eriti ebareaalne.

      Lärmakas baaris, mis nagu ei asukski araabia maal, vaid meenutab hoopis Inglise pubi, on pidu hoos ja rahvast palju. „Meie” seltskond istub sigaretisuitsu mattunud pika laua taga keset saali. Keegi ei pane meie saabumist eriti tähele ja mulle see sobibki. Võtame vaikselt istet ning Merilin küsib, mida ma joon. Otsustan alkoholi mitte võtta ning tellin klaasi mahla. Istume mõnda aega omavahel tühjast-tähjast vesteldes. Saan teada, et Merilin on Masqatisse saabunud Kariibi mere luksuslikult kruiisilaevalt ning minust pikema ja kirevama merekarjääriga.

      Järsku märgatakse ka meie kohalolu. Mulle esitletakse rida inimesi, kelle nimed loomulikult kohe meelde ei jää. Isik, kes aga välimuse tõttu mulle kohe silma torkas, ongi Anja, üks mu tulevastest kolleegidest. Anja on varastes kolmekümnendates bulgaarlanna, tohutute, pilvena ta pead ümbritsevate kartulikooreblondide krussis juustega. Ta on juba päris svipsis ja nõuab, et me Meriliniga teravamad joogid võtaks ning pikemalt istuma jääks. Naise järsud näojooned, tugev meik ja terav hääletoon väljendavad kõik seda, et ei-vastus pole tema jaoks mingi argument ning ta pole vastuvaidlemisega harjunud. Näen Merilini kõhklevat, kuid olen otsustanud, et ei taha kauemaks jääda, ning jään kategooriliseks. Lõpuks õnnestub meil siiski minema hiilida ja kokkuvõttes see ei lähegi Anjale korda. Naise agressiivsuse panen seekord vägijoogi arvele.

      Omaanis ju ei pidanud baare ega alkoholi tarbimist olema, mõtlen hämmeldunult. Ja ometi puutun kohe esimesel õhtul napsitamisega kokku! Pea on läbi umbrohuvälja ülesmäge koju tagasi rühkides vastuolulisi mõtteid täis. Kui soovime maja ees Meriliniga teineteisele head ööd, olen surmväsinud.

      Ärkan hommikul koopiamasina ja ametlikul toonil peetava telefonikõne hääle peale. Ma ei julge silmi õieti lahtigi teha… Liiga palju emotsioone oleks nagu magamise ajal osa mälust ära kustutanud ja läheb mitu head minutit, enne kui eelmise päeva sündmused nagu tagasi keritud filmilint uuesti teadvusse jõuavad. Ma olen Omaanis, tuleb meelde.

      Kui oma toast välja astun, selgub, et olen esimese korraga täppi pannud – söögitoana mõeldud ruumiosa on tõepoolest kontorina kasutuses. Mind silmates hüppab eilsest õhtust juba tuttav Nadim oma laua tagant püsti ja tõttab rabistades hommikusööki organiseerima.

      „Tere hommikust, Meeli, ja tere tulemast! Minu nimi on David,” ulatab üks kahest toas olevast meesterahvast mulle tervituseks käe.

      „Oo, ta teab mu nime,” nendin omaette üllatunult. Selline väike pingutus nagu uue töötaja nime meeldejätmine on minus alati tööandja vastu austust tekitanud. David on lühemat kasvu, terava pilgu, kavala naeratuse ja kitsehabemega meesterahvas. Ta tihedad hallisegused juuksed, mis võiksid veidi lühemad olla, seisavad peas sisuliselt püsti. Mehe vanust on raske arvata, kuna hallid juuksed ja habe teevad ta kindlasti vanemaks. Davidi inglise keel on laitmatu, kuid miski ta välimuses laseb aimata idamaist päritolu. Kavala olekuga härra näol on tegemist Omaani riikliku laevakompanii Saksa partnerfirma kohapealse juhtkonna esindajaga.

      Meie tööpäev algab meremehele harjumatult alles kell üksteist, kuid esimesel Omaani-hommikul liigub aeg kiiresti. Nadim kutsub mind kööki ja loeb, pea hoolitsevalt viltu, mu suutäisi, nagu kontrollides, kas tema lauale valmis pandud maisihelbed ikka maitsevad mulle. Ebamugavast olukorrast pääsemiseks kugistan söögi kiiresti alla ning ruttan õue.

      Osa laeva meeskonnaliikmetest kükitab tänavasillutise äärel puu all, mis nüüd juba kõrvetava kuumuse eest varju pakub. Tervitan viisakalt ja tunnen, kuidas uudishimulikud pilgud mind selja pealt kõditavad.

      Paarikümne istekohaga minibuss jääb natukene hiljaks. Anja, kes näib vastutavat bussi õigeaegse saabumise eest, teeb kuhugi kiire kõne. Ta kannab tumedaid prille ning on vaikselt tõre. Küllap annab eileõhtune istumine tunda.

      Buss saabub ja igaüks leiab koha. Kuna me ei liigu ikka veel, on ilmselt keegi puudu. Hetke pärast hüppavadki viimasena bussi neli tumedapäist neiut, kõigil kõrvaklapid peas ja poolt nägu katvad tumedad päikeseprillid ees. Nad pobisevad kiiresti „Sorry!”6 ning sõit võib alata.

      IMELIK JA IMELINE ESIMENE MERESÕIT

      Rütmikas araabia muusika, elav võõrkeelne vestlus ja uue töökoha nägemise põnevus täidavad mind rõõmsa ärevusega ning mu näole tekib suur soe naeratus.

      Tunnen osaliselt ära samad kohad, kust eile õhtul mööda sõitsime. Nüüd, kui väljas on valge, näib kõik erinev. Teistmoodi on võrreldes eelmise õhtuga ka see, et tänavad on pea inimtühjad. Vaid mõni nälginud kass lösutab veel suletud kebabikioskite varjus ja paar erksinistes tunkedes mustanahalist ehitusmeest on teepervel palmi all siestat pidamas.

      Tee sadamasse on käänuline, piirnedes kord järsu kiviseina, kord sügava oruga, kus külg külje kõrval asetsevad erevalged karpmajad, mis hommikupäikeses sunnivad lausa silmi kissitama. Jõulised liivakivist administratiivhooned meenutavad mulle aga laste mererannale ehitatud liivalosse, mis esimese laine või suurema vihmaga ära uhutakse.

      Krässus juustega noormees sõidab kui hull. Mõnes kurvis ja möödasõidul tuleb päris hirm peale ja nagu hiljem teada saan, põhjusega. Nimelt on Omaan liikluses hukkasaanute pingereas maailmas esirinnas.

      „Abdul! Lulu, please7!” käsib Anja bussijuhil paremale keerata ning järgneb ohtlik pööre eilsest juba tuttava Lulu supermarketi sissepääsu juurde. Vähemalt võtsime kiirust maha, rahunen veidi. Anja ja üks tumedate prillidega tüdrukutest astuvad bussist välja. Nad lähevad laevale toitu ostma.

      Edasi viib tee meid mäest alla ja läbi käsitsi maalitud mereteemaliste piltidega liivakarva väravate, mis moodustavad kolme graatsilise kaarena üle tänava silla. Ka siin kaunistab teeäärt ereroosade lillede katkematu kett, mis kohalikule kliimale sobimatu lopsakusega üle piirete ripub.

      Peagi vilksatab kaljude vahelt meri. Veel poolkuukujuline käänak ringteel ning olemegi sadamas. Suurtelt kivist väravatelt võib lugeda kirja „Port Sultan Qaboos” ehk „Sultan Qaboosi nimeline sadam”.

      Enne väravat palub Merilin mul vagusi istuda ning tähelepanu mitte äratada. Nimelt on osal meeskonnaliikmetest sissesõiduload puudu ja peab lootma heale õnnele, et piirivalve liiga nõudlik ei ole. Mulle meenub soovitus lennujaamas oma töölevõtmise pabereid mitte näidata ja hakkan vaikselt aru saama, et dokumentidega pole siin maal asjad nii läbipaistvad, kui peaks. Teen muidugi, kuis kästud.

      Sadamaesine suur plats on täis ühesuguseid valgeid, keskelt laia oranži triibuga taksosid ja veidi eemal nende äravahetamiseni sarnaseid, säravvalgete ürpide ja tillukeste mütsikestega juhte, kes omavahel häälekalt vestlevad. Meeste vahel liigub kaltsudes vanamees, roostes labidas rinna kohal püsti – nagu madrused räägivad, on see kohalik külahull, keda piirivalve ega taksojuhid märkamagi ei tee.

      Väravasse jõudes keerab Abdul muusika kinni ja teeb bussiuksed lahti, et lasta sisse piirivalveametnik, kes nõuab näha kõigi dokumente. Viimasena bussi tulnud tüdrukud räägivad araabia keelt ja suudavad mehe СКАЧАТЬ