Minu Omaan. Meeli Lepik

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ juba sadamat ümbritsevatel mägedel.

      Taas üks mõistatuslik soovitus… Kuigi Anja mulle ei meeldi, käsib sisetunne mul ta sõnad meelde jätta.

      Range kapten Andrew on mulle eriliselt südamele pannud laevale saabuvate inimeste loendamise, kuid reisijate nimekirja ei saa ma ka seekord.

      „Ma nagunii tunnen kõiki, väike linn, tead küll!” rahustab paksuke Ramiz mind ja aitab mul külalisi muudest edasi-tagasi sagivatest tegelastest – pakikandjatest, teenritest, autojuhtidest ja agentidest − eraldada.

      Ka stjuardessid Merilin ja Fatima Alima annavad oma parima, et kõik pead loetud saaks. Minu poolt on kõik väljumiseks valmis, kuid kollane tõstuk hilineb, ja seepärast on nõuniku, härra Amiri helesinised silmad tõmbunud pahameelest tumedaks nagu tormieelne meri. Võtan seda paha endena, närveerin niigi kõvasti. Ka on keegi külalistest veel tulemata, nii ei lase ma madrustel tekile köite peale laotatud punaseid vaipu ära võtta.

      „Kui ta hilineb, siis ta ei vääri punaseid vaipu!” teatab härra Amir ärritunult kätega vehkides.

      „Et inimesed ei komistaks, jätaksin siiski vaiba alles, ohutuse pärast,” julgen vastu vaielda. Härra Amir nõustub. Ohutuse mainimine mõjub alati.

      Viimasena saabub Omaani juhtkond. Rahulikult omavahel vesteldes jalutavad bossid laeva, seades ohtu laeva õigel ajal väljumise. Omaani ülemuste ülbus nõuab kaptenilt raudseid närve. Eks sellega ole ka võimupiirid maha pandud: meie laevad, tuleme, millal tahame!

      Väljumine hilineb pea kümme minutit, kuid mu 185 reisijat ei näi esialgu selle üle pahandavat ja fotokaamerate välgud sähvivad nagu tavaliselt. Turvavideo on napilt lõppenud, kui juba näen inimesi tormamas välistekkidele ja punastest köitest kaugele tahapoole, lahtise reelingu äärde. Alati tähelepanelik Fatima Daliyah ei ole ju läbi mikrofoni selleks luba andnud ja madrusedki pole veel kohtadel?

      Aga tundub, et hoopis keegi Omaani juhtkonnast on piirded avanud. Kahtlustan libekeelset härra Amiri, sest juba ta esitlebki uhke moega kellelegi tekilt avanevat vaadet ning kelgib katamaraani kiirusega. Järgmisel hekel nõuab kaptenisild minult aru, miks reisijad õues on. Kõnekeskuse juhi Ramizi kaudu saan ka suurelt ülemuselt härra Saidilt teate, et ta on asjade käigu üle pahane. Ahastan: „No nii, juba jama kui palju ja toiduosa pole veel alanudki!”

      „Hea küll, tüdrukud, alustame!” annan stjuardessidele käsu hakata toitu serveerima. Õnneks teavad nad asjast rohkem kui mina, kuid panen kohe tähele ka vigu, mis eelmisel korral segadust tekitasid. Esiteks on kandikutel liiga vähe suupisteid, nii et tüdrukud peavad mitu korda baari tagasi uue laadungi järele jooksma. Aluseid, kuhu toitu ja kohvi serveeritakse, on selgelt liiga vähe, ka nende pesemiseks ja taaskasutamiseks ei ole aega.

      Kui juba pakkuda kõrgetasemelist teenindust ja viia kõigile söök lauda, peab ettekandjal jääma ka aega selgitada menüüs olevaid valikuid. Serveerimiseks mõeldud aja jooksul pole aga võimalik isegi kõigi juurde jõuda, mis siis veel seitsme käigu tutvustamisest rääkida! Nii juhtubki, et paljud jäävad toidust ilma ja samas on sööki üle. Jõuan järeldusele, et viie stjuardessiga 185 inimesele 40 minutiga seitse käiku toitu lauda serveerida pluss kogu laev ja tööruumid korras hoida on antud töökorralduse juures puhtfüüsiliselt võimatu. See teadmine masendab mind sügavalt. Kuigi ideid mul juba tekib, on sel reisil neid rakendada liiga hilja.

      „Miss Meeli,” kuulen ilusa turundusjuhi Samarah’ vaikset, kuid nõudlikku häält. „Kas sa palun tuleksid minuga kaasa?”

      Järgnen talle tualettide suunas. Appi, need ka veel – olen täiesti unustanud! Vahin piinlikult vett ja paberilaga, mis vetsudes lainetab. Põrandaid katavad kõikjal porised jalajäljed.

      Tõenäoliselt on lapsed taas mõnuga voolikutega mänginud, lisaks palvepesemised. Vesi kipub juba koridori valguma ning teeb põrandad libedaks. Kelle ma siia korda looma saadan? Juba ainult hügieeninõuete pärast ei saa ma kedagi tüdrukutest toidu juurest vetsusid küürima panna.

      „Miks nad siis seda koristajat ei saatnud, nagu ministeeriumis kokku sai lepitud?” mõtlen vihaga, kuid kohe meenub ka Anja sarkastiline kommentaar kohaliku asjaajamise kohta.

      Otsustan ise lapi kätte võtta ja veidi vett kokku lükata. Ma isegi ei julge mõelda, mis toidujagamisel toimub, pean lihtsalt oma tüdrukuid usaldama. Vaevalt olen paar korda lapiga üle põranda tõmmanud, kui näen Saksa ülemust Davidit seda kõike murelikult pealt vaatamas.

      „Meeli, härra Amir palus edasi öelda, et neile ei meeldi, kui teenindusjuht ise koristab. Sinu ülesanne on olla esinduslik, käia ringi, suhelda klientidega ja mis peamine – naeratada,” annab ta mulle Omaani laevakompanii seisukoha teada. Silmad üllatusest pärani, vahin talle otsa.

      Meenub, et ühele mu Dubais turunduse alal töötanud tuttavale, kes tavatses hommikuti tervitada üldruume koristavaid indialasi, tehti märkus, et tema positsiooni juures ei ole paslik musta töö tegijaid tähele panna. Imestasin tookord väga. Paraku näen kuuldu ja praeguse loo vahel selget seost. Mäletan elavalt, kuidas SuperSeaCatil ei sallitud selliseid pursereid, kes ainult kohvitassiga ringi patseerisid ning raadiosaatja-antenniga tegemata töödele osutasid, ise kunagi kätt külge panemata. Kas siin on siis tõesti vastupidi?

      „Aga kui pole piisavalt inimesi ja töö tahab tegemist?” üritan selgitada ilmselget.

      „Tule ära, las ta olla,” vaatab David mulle tungivalt otsa. Panen põrandalapi kõrvale ja lasen käed lootusetusest rippu vajuda.

      Vaevalt jõuan paar sammu eemale astuda, kui mind taas segatakse.

      „Anna mulle võti!” nõuab äkki keegi kärsitult mu selja taga. Vaatan pikka kõhetut omaani noormeest ja ei tea, kellega on tegu.

      „Milline võti?” küsin segadusses.

      „VIP-võti, noh!”

      Lisaks sellele, et laeval on võimalik valida turistiklassi ja äriklassi vahel, on vööris olemas ka VIP- ehk Sultaniruum, kuhu lihtsurelikul pääsu ei ole. Eksklusiivsest helebeežides toonides kaheksa nahktugitooliga salongist avaneb suurepärane vaade merele ning eraldi tualetid ja spetsiaalne helitehnika lisavad privaatsust. Üldjuhul seal toitu ei serveerita ja stjuardessid võtavad ruumi koristades kingadki jalast. Ülirangelt on paika pandud viis isikut, kelle loal võib VIP-ruumi avada. Nagu oleks tegu mõne pühakojaga! Võti on küll minu taskus, kuid saan seda kasutada vaid tegevjuht Saidi, nõunik Amiri, preili Samarah’ või Fariqi loal. Ruumi avamist nõudev noormees ei ole keegi nimetatud tegelastest.

      „Vabandust, ma ei saa seda teha. Mul on selged korraldused,” jään endale kindlaks. Olen juba õppinud, et suuri bosse pahandada ei tasu ja nende sõna on seadus. Noormees ilmselt ei oodanud vastuseisu ja peab mind jultunuks, kuid ütleb siiski: „Hästi. Härra Said on sillas. Ma tõestan sulle, et mul on volitused!”

      Kaptenisild on laevas privaattsoon, kuhu on õigus minna vaid valitutel ja hea kombe kohaselt pärast kaptenilt loa saamist. Praegu on see ebatüüpiliselt rahvast pungil. Noormees selgitab aupaklikult härra Saidile olukorda, mispeale viimane muheleb, olles ilmselgelt rahul, et tema korraldustest kinni peetakse.

      „Aga, Meeli, see on ju Fariq! Kas sa siis ei mäleta?” naerab härra Said. No muidugi, nüüd mäletan! Muudest tegemistest ähmi täis olles ei seostanud ma seda klähvivat nokamütsi ja dressipluusiga noormeest kuidagi kõhna Fariqiga turundusest. Olin meest varem vaid dišdaša’s ja turbaniga näinud ning ei tundnud teda ära. Jään mõlema ees lolliks ja tahan piinlikkusest sealsamas maa alla vajuda. Punastades ulatan palutud võtme ning põgenen alla salongi.

      Tunnen, СКАЧАТЬ