Minu Omaan. Meeli Lepik

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tabbouleh ega oska miskit arvata. Hirmsasti tahaks ka käed lõpuks külge panna, kuid ei oskagi nagu kuskilt peale hakata. Võtan lihtsalt ühe kandiku ja piiludes, kuidas teised ees teevad, tõttan tüdrukutele appi.

      See on mu elus esimene kord, kui kliendile lauda toitu serveerin. Käed värisevad ja mitte vähe. Naeratus mu näol on sunnitud ning natuke viril. Kohe järgnevad ka kardetud küsimused toidu kohta. Inglise keelt mõistan ju hästi, kuid ometi ei saa ma selgust, mida mult tahetakse. Ma lihtsalt ei tunne neid toite. Üritan vabandada ja luban järele uurida. Saan aru küll, kui india perekond mult nõudlikult taimetoidu-kevadrulli küsib, kuid mismoodi välimuse järgi vahet teha, millised on kanaga ja millised taimetoidu omad? Appi, kui piinlik! Pakun huupi, kuid lavendlikarva saris naine sülitab kevadrulli pärast suhupanekut salvrätikule tagasi ning vangutab pettumuse ja halvakspanuga pead.

      Mu tuju langeb iga sekundiga ja kahetsen kibedasti, et päikeseloojangu nautimise asemel hoopis menüüga ei tutvunud (kui see üldse saadeti). Kevadrullidega ebaõnnestumise tõttu olen kaotanud vähesegi enesekindluse, nii et paar järgmist peent suupistet lähevad mul juba enne pakkumist serveerimistangide vahel sodiks, kui neid oskamatusest aluselt korralikult kätte ei saa. Olen ka pabistades kandikust ainult ühe poole tühjaks jaganud ja see on tasakaalust väljas. Vaid ime läbi suudan alusele jäänud toidu päästa vaibale prantsatamast. Masendunult otsustan ettevõtmisest loobuda ja siirdun tagasi köögipoolele.

      Baari ust avades jahmatab mind ruumis valitsev segadus. Kõikjal vedeleb pooltühjasid kandikuid, serveerimistange, nõusid ja prügi. Kleenuke stjuardess Hesnaa proovib väikeseid plastikust kohvitassialuseid pühkida, kuid eduta: musti taldrikuid tuleb kolm korda kiiremini juurde ja Hesnaa pobiseb omaette pahaselt. Kuna ülesanne näib mu lüüa saanud ego jaoks piisavalt lihtne, asun talle appi. Teenindajad jooksevad pidevalt edasi-tagasi ja on väga närvilised. Anja üritab kogu selle tohuvabohu keskel midagi seletada ja juhtida, kuid kasutult. Ühe neiuga, kes on ka vist bulgaarlanna, tekib neil terav sõnavahetus. Kõik on väga stressis.

      Korraga on aga kogu kiirustamine läbi. Anja teatab serveerimise lõppemisest ja tüdrukud hakkavad jääke ära panema. Oma üllatuseks näen veel mitut ääreni toitu täis konteinerit, ometigi kuulsin inimesi kaebavat, et neile ei jätkunud. On sulaselge, et korralduses on midagi tõsiselt mäda, kuid mis täpselt?

      Otsustan siiski ainult taldrikute puhastamisele keskenduda, nii on praegu kõige parem. Mina ei vastuta selle reisi eest, ma ju alles õpin. Samas tajun süveneva õudusega, et tõenäoliselt juba järgmisel nädalal tuleb mul endal kogu toitlustamine korraldada. Ainuüksi mõte sellest ajab ihukarvad püsti.

      Laev on vahepeal taas peatunud ja viimaks ligastest nõudest vabanenuna julgen uuesti salongi minna. See on tühi. Kuhu reisijad siis kadusid? Kiikan aknast välja, kontrollimaks, ega me juba sadamasse tagasi pole jõudnud, sest mootoridki on välja lülitatud. Kuid oleme endiselt keset merd. Väga kummaline lugu.

      „Kus kõik on?” küsin imestunult Fatima Daliyah’lt.

      „Helikopteritekil,” vastab ta pilku tõstmata ja jätkab usinalt laua koristamist.

      Haihtunud reisijate jälgi ajades jõuan minagi helikopteritekile, kuhu pääseb läbi kaptenisilla. Seal on rahvast murdu. Peatume lahesopis, kus vastu pimenevat öösinist taevast särab kogu Masqati tuledemeri. Milline imekaunis vaade! Inimesed teevad üksteisest fotosid ega varjagi oma vaimustust ja uhkust kodulinna ilu üle.

      „Oodake nüüd, inimesed tulid siia üles läbi kaptenisilla?” avastan eneselegi üllatuseks tõsiasja. See pole ju lubatud, silda minek, ma mõtlen!

      Nimelt loodi pärast 11. septembri Ameerika terrorirünnakuid rida ohutust tõhustavaid regulatsioone, mille järgi muutusid ka laevade turvanõuded palju rangemaks. Üks ettekirjutus sätestab, et teatud piirkondadele laevas on ligipääs piiratud või hoopis keelatud. Ja sild on üks neist aladest, kuhu reisijad kindlasti oma suva mööda tulla ei tohi.

      Siin aga voorivad ja trügivad nad järsul siniste tulukestega tähistatud trepil edasi-tagasi. Kapten, vanemmehaanik ja tüürimees on kui maskotid, kellega üksteise järel end fotole jäädvustatakse ja keda oma käega katsuda tahetakse.

      On ka selge, et helikopteritekk on mõeldud helikopterile, mitte vaateplatvormiks, sest siin puuduvad reisijate turvalisuse tagamiseks igasugused piirded ja reeling. Triibulised liikluskoonused, neoonkollaste lehvidega köis vahel, peavad vastutama turvalisuse eest koos igas nurgas valvet pidava madrusega. Mehed on valmis appi sööstma, kui mõni lastest äkilisema jooksusammu peaks tegema. Mu meelest on see ikkagi ohtlik! Olen kindel, et kui ilm peaks vähegi tuulisem olema ning merel tekib kergemgi lainetus, keelatakse reisijatel helikopteritekile mineku meelelahutus ära. Aga taas lohutan ennast, et need pole otseselt minu mured – mina pean vaatama, kuidas oma samosa’de ja koristamisega hakkama saan.

      „Kallid daamid ja härrad! Viie minuti pärast suundub laev tagasi Sultan Qaboosi sadamasse. Palume kõikidel helikopteritekilt alla tulla! Tänan!” kuulen kõlaritest korraldust. Reis hakkab läbi saama, õnneks. Kõigest kaks ja pool tundi tundub terve igavikuna. Tahan koju Asas Omani, et päeva seedida ja analüüsida.

      Nagu sadamast väljasõit, nii on ka saabumine äärmiselt kaunis. Lahesoppi ümbritsevad kaljud on lampidega valgustatud, samuti mošeede kuplid. Rannapuiesteed kaunistavad ka siin värvilised tuled, mida lennujaamastki tulles nägin, ning linnasiluett peegeldub klaassiledalt merelt veelgi kaunimana tagasi. Kas see oli tõesti eile, kui saabusin Masqatisse? Uskumatu, mismoodi uus koht ja värsked emotsioonid ajataju pea peale pööravad!

      Kai ääres toob kollane tõstuk trapi õnnelikult tagasi ja kõigest kümne minutiga on see madruspoistel paigale sikutatud. Seisan taas koos Anjaga samas kohas, et reisijaid ära saata. Kõik on vaimustuses ja õnnelikud ning tänavad meid isegi kättpidi. See teeb nii sooja tunde, et mu serveerimisapsakad ei näigi enam fataalse tööõnnetusena.

      Kui rahvas on läinud, lahkume sama mikrobussiga, mis meid hommikul tõi. Aknast märkan sadama kohale kõrguvaid gaasitorne, mis saadavad tumedasse laotusesse hääletuid tulepahvakaid. Muusika bussis enam ei lõuga, küllap on kõik pikast tööpäevast väsinud, kuid linna elu võtab vastu ööd taas tuure üles. Enne maja ees hüvasti jätmist kuulen Merilinilt, et homme sõidame teise sadamasse – Khasabi, linnakesse Araabia poolsaare kirdetipus, mis asub Masqatist 500 kilomeetri kaugusel.

      „Huvitav, miks Anja mulle midagi ei maininud? Ma olen ikkagi tema õpitüdruk?” arutlen. Vaja ka veidi asju kaasa pakkida, sest jääme Khasabi ööseks. Hea, et keegi ikka mu peale mõtleb…

      Olen Merilinile info eest tänulik.

      Üleval korteris kestab kontori tööpäev ikka veel ja nii kohtun taas Davidiga. Viisaka pealiskaudsusega uurib ta mu esimese päeva muljeid. Vastan samamoodi, ülevaatlikult. Toiduga seotud segadust ma loomulikult ei maini.

      „Homme hommikul kell üheksa läheme koosolekule. Pane siis ennast valmis,” teatab David kavalalt silmi vidutades.

      „Aga meil on reis ka, kas jõuan tagasi?” olen eelkõige oma töökohustuste pärast mures.

      „Jõuad küll, me läheme minu autoga ja ma viskan sind pärast laevale ära,” rahustab ta ja silub muhedalt naeratades oma kitsehabet.

      WC-DE KORISTAMISE KOOSOLEK

      „Oh, really?”9 imestab keegi kõrvaltoas, kui hommikul silmad avan. Seda häält ei ole ma varem kuulnud.

      Kontor on varasele tunnile vaatamata rahvast täis. Ametiasutuses elamine ja inimeste sisse-välja voorimine on veidi ebamugav, kuid Anja СКАЧАТЬ