Minu Omaan. Meeli Lepik

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ külalised nagu malenupud mustadeks ja valgeteks. Peaaegu eranditult ja vanusest sõltumata kannavad naisterahvad mustades toonides abaaja’t, mis on araabia maades kõige tüüpilisem kehakate. See kujutab endast maani ulatuvat pikkade käistega rüüd, millega harmoneerub samas stiilis pearätt ehk šal. Näokatet ei näe ma kellelgi. Olgugi riietuse põhitoon rangelt must, näivad läikivad ja värvilised kaunistused lubatud olevat. Nagu ka ametnikul lennujaamas, on naiste näod ülitugevalt ja Eesti mõttes väga julgete ja erksate toonidega meigitud.

      Teatavasti tõmbab must värv rohkem kuuma ligi kui hele ja minu meelest on kliimat arvestades meestel riietumises naiste suhtes ebaõiglaselt suured eelised. Omaani meessoo igapäevariietus on heledates toonides, pikkade käiste ja kederluudeni ulatuv kehakate dišdaša. Lihtsalõikelise dišdaša kaeluse ümber jookseb poole rinnani tikand, mis on üldjuhul kangaga sama tooni. Lõua alt on kraenurgad tagasi keeratud ja need lõppevad narmastest tutiga, millele piserdatakse parfüümi. See, mismoodi tikand ja tutike välja näevad, võib reeta kandja päritolu või siis lihtsalt hetkemoodi.

      Piinlikult puhast ja värskelt triigitud kriiskavvalget dišdaša’t koos turbaniga võib võrrelda läänemaailma lipsu ja tumeda ülikonnaga. Lisaks klassikaliselt valgetele dišdaša’dele võib tänavail märgata ka riideeseme pastelsetes toonides variatsioone ning trenditeadlikumad eelistavad mokapruuni, oliivirohelist või isegi tibukollast kehakatet, koos hoolikalt sobitatud peaaksessuaaridega. Väike tikitud ja pilutamistehnikas valmistatud mütsike kimah keset pealage või ametlikuma loomuga turban mussar kaitseb pead päikesekiirte eest. Turbani all on üldjuhul alati ka keeruliste mustritega kimah, et pearätt turbanina paigal püsiks. Mõlemaid peakatteid on võimalik soetada vaid paarisaja baiza eest, kuid soliidsete härrade valik on ülipeen käsitöö, mille valmistamiseks on kasutatud parimat siidiniiti ja villast lõnga. Mõistagi maksavad need esemed terve varanduse.

      Lasteriietuses piirangud puuduvad, kuigi paljast ihu, kui nägu ja käelabad välja arvata, eriti silma ei hakka. Lasteriiete stiil kisub meilgi omal ajal müügil olnud Poolast toodud turukaupade kanti ja hea maitse kuldreegel – vähem on rohkem – pole siin kindlasti pädev. On kulda, karda, värve, sädelust ja aksessuaare – mida külluslikumalt, seda uhkem, ja ikka mitu asja üksteise otsa!

      Indialaste garderoob on vikerkaarevärviliselt kirev ja elurõõmus. Vanemate naiste hoolikalt seatud saridele lisab väärikust õliga viimistletud ja kuklasse seatud juuksekrunn või seljal vöökohani rippuv raske punupats. Nooremate naiste riietus on vabam ja rohkem mugavusele suunatud. Teksadele peale tõmmatud tuunika laseb arvata moodsama elustiili pooldamist. Värvilaik tilaka laubal ja tagasihoidlikud nina- ja kõrvarõngad on daamide ainukesed ehted. Väikesed india poisid ja tüdrukud püüavad taas oma omaanlastest eakaaslasi kostüümidega üle trumbata.

      Heleda nahavärviga külalistel on kõigil vähemalt õlad ja põlved kaetud, väljendades nii austust araabia kultuuri vastu. Lääne naiste katmata juuksed, retuusid, lahtised kingad ja lühikeste käistega suvekleidid annavad siiski tunnistust Omaani ühiskonna suhtelisest tolerantsusest teiste religioonide ja kultuuride suhtes.

      Reisijate käitumist iseloomustab väärikus ja vastastikune viisakus. Naised lubatakse rivis ette ning lapsi ja vanureid aidatakse. Araabiamaailmas on levinud komme, et mees, kes uksest sisenedes teisele eesõigust pakub, demonstreerib selle kaudu oma võimu. Erinevalt meie kultuurist ei tähenda antud žest viisakust: „Mine sa enne, saad kiiremini!”, vaid pigem üleolekut: „Mu positsioon lubab mul olla nii armastuväärne, et võin sind esimesena lasta!”. Nii juhtubki, et mõni härra ei suuda otsustada, kumb neist tähtsam on, ja kogu laevale pürgijate järjekord jääb nende taha toppama. Anja julgustab lahkelt külalisi edasi minema, et kergest metallist trapp inimeste raskuse all ei murduks.

      Mis mind aga hämmastab, on asjaolu, et inimesed sagivad edasi-tagasi, keegi ei kontrolli nende nimesid, pileteid ega dokumente. Mõnigi tuleb laeva ja siis läheb jälle maha: nii on ju absoluutselt võimatu arvet pidada, kui palju rahvast lõpuks peale jääb! Tean suurepäraselt, et rahvusvaheliste meresõidunõuete järgi ei tohi laev kai äärest lahkuda enne, kui on täpselt teada reisijate arv, kuid esmapilgul tundub taas, et keegi sellepärast oma pead liigselt ei murra, ammuks siis mina…

      Viimasena saabub keegi eriti tähtis härra ning seejärel teatab Anja läbi raadiosaatja kaptenisilda reisijate arvu. Mis süsteemiga tal õnnestus kõik pead kokku lugeda, jääb mulle mõistatuseks. Pardale võtmine on lõpetatud ning reis võib alata.

      Enne on vaja laevalt trapp maha võtta. Nii ohtlikku ettevõtmist ei ole ma vist küll varem pealt näinud. Trapi juurde sõidab kollane tõstuk, üritades kuidagi labasid trapi alla sättida. See ei taha aga üldse õnnestuda ning metallkolakas ähvardab tõstuki labade pealt pidevalt ära libiseda. Teised asjapulgad, kai peal ringi jooksvad lohaka välimusega mehed, kes peaksid vist olema sadamatöölised, karjuvad ja vehivad kätega, igaüks eri suunda, kuid hoiavad targu eemale – nimelt on juba enam-vähem ära tõstetud trapp neile peaaegu pähe sadamas.

      Kui kellelgi pead lõhki ei löödagi, võib kallis vara ka lihtsalt asfaldile katki kukkuda, merre pudeneda või Hormuzele endale viga teha! Isegi tsemendiautod on ohtu tunnetades seisma jäänud ja ootavad platsi vabanemist. Asi näib üpris lootusetu, kuid pika, pea kümneminutilise pusimise peale vabastatakse laev trapist ning tõstukijuhil õnnestub see kahju tekitamata eemale toimetada. Ma hingan kergendatult. Mu esimene merereis on alanud.

      Turvavideo vaatamise ajaks paluvad stjuardessid reisijatel istet võtta. See on raske ülesanne, kuna just sadamast väljasõit huvitab inimesi väga. Rannaäärne rahvas küll, kuid enamus pole tõenäoliselt kodulinna eales mere pealt näinud. Seetõttu seisavad kõik püsti, ninad vastu klaasi, ning pildistavad vahetpidamata ega pööra püüdlikult päästevesti demonstreerivatele stjuardessidele üldse tähelepanu. Südikamad tükivad ka õue, kuid see ei ole veel lubatud.

      Peagi teatab Fatima Alima mahe hääl mikrofonist, et turvavideo on lõppenud ning reisijaid palutakse välistekile. Uksed avatakse ja inimkari tormab värske õhu kätte. On imeline õhtupoolik. Laeva suurest kiirusest hoolimata ei ole õhus jälgegi jahedusest, vaid siidpehme soe õhk vuhiseb kõrvus. Kihutame täispööretel mööda kaunitest, meres kõrguvatest sügavpruunidest kaljudest ning taamal silman luksuslikke hotelle, kus palmiriviga kaunistatud elevandiluukarva randadel lesivad puhkajad elu ja üksteist nautides.

      Eelmisel päeval üle Masqati lennates oli väljas juba pime, nii ei näinud ma, et kogu linn on koondunud mere äärde. Asustus katab tegelikult vaid kitsa riba veepiirist kuni taevasse kõrguvate nõelteravate graniitkaljudeni. Sakiline ja sopiline rannajoon koos hoolitsetud haljastuse ning pigem traditsionaalsete kui moodsate hoonetega loob mulje stiilitundest ja heast arhitektuurilisest maitsest.

      Oleme jõudnud pastellroosadesse ja beežidesse toonidesse mähkunud fjordi. Kaarjate liivakivist saarekeste vahelt tungivad läbi viimased päikesekiired, luues nii õhtusele merepinnale uskumatuid värvikombinatsioone. Laev on hoo täiesti maha võtnud ja keerleb aeglaselt ümber oma telje. Esmapilgul arvan, et oleme keset asustamata loodust, kuid videviku saabudes süttivad üksteise järel tuled hoones, mille aknaavausi algul koobasteks pidasin. Nii kavalalt ja keskkonda arvestavalt on ehitis planeeritud. Tegemist on Barr Al Jissah’ lahes asuva samanimelise spaakuurordi ja luksusliku Shangri-La rannahotelliga. Milline loodust arvesse võttev disain, imetlen omaanlaste leidlikkust.

      Laev võtab aegamisi uuesti kiirust üles ja inimesed valguvad tasapisi tagasi salongi. Olen endamisi ümbrust jälginud, unustades sootuks, et olen ikkagi tööl.

      Baaris ja baari tagaruumis on kibekiire sahmimine lahti läinud: tehakse ettevalmistusi toidu serveerimiseks. Anja tõstab konteineritest välja kandikuid tillukeste kirevate kanapeedega, millest osa viiakse mikrolaineahju soojendamiseks.

      Käsu СКАЧАТЬ