Suurepärase ema käsiraamat. Grace Saunders

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ka: „Issand, küll sa näed vaevatud välja!“) Mis sellest, et mu taljesse töödeldud kleidid rippusid niisama tolmu kogudes ja kaal oli kohalikule prügimäele viidud. Ma hoolitsesin uue elu eest ja olin selle üle uhke. Sellepärast tuli mulle pärast esimest sünnitust mõningase üllatusena, et see endine kõva, täiuslikult ümar kõht meenutas hunnikut võdisevat tarretist taldrikul. Vähe sellest – ülejäänu mu paisunud kehast näis kõhu kahanedes suuremaks muutuvat ning võdises kõigile nähtavalt. Kas kilod ei pidanud mitte sünnitustoas lihtsalt kaduma? Noh, ilmselt mitte. Olgu, mõtlesin, ma suudan sellega elada – mind ei oota ju nagunii lähiajal ees metsikud peod, mille tarbeks pean liibuvasse musta kleidikesse mahtuma, ja pealegi – vaadake seda toredat tütart, kes mul on kõige selle juures ette näidata. Jah, te ise ei pruugi sel hetkel sellest hoolida, aga mingil jumalavallatul põhjusel ei lase suurem osa ümbritsevast maailmast teil seda unustada.

      Minu sõbranna Luella kinnitab, et kohe, kui ta haiglast tuli, tundus mahavõtmine olevat sama suur kohustus nagu imetamine. Ta astus tütre Alice’iga välisuksest sisse (laps sooja villase teki sisse mässitud, Luella hiigelsuurtesse villastesse nöörkinnitusega pükstesse) ning tundis enda sõnul tohutut survet vastata kõikidele suurepärase emme kriteeriumitele. Tal oli uus Bugaboo vanker jalutamist ootamas, viie kohaliku emaga teejoomine planeeritud ja hiljem samal õhtul pidid veel mehe vanemad šampanjat jooma tulema. Ta heitis ühe anuva pilgu enda ümber, palus abikaasal kõik nädalaplaanid tühistada ning läks Alice’iga ülakorrusele, sulges magamistoa ukse ega tulnud 24 tundi alla!

      Märkused, mis on niisama suusoojaks mõeldud („Kas sa mahud juba oma teksapükstesse?“ ja „Kuidas kõht tagasi tõmbab?“), on võib-olla üks viis vestluse alustamiseks, aga las ma ütlen teile: ärge palun mingil tingimusel värske ema kõhtu mainige! Sedasorti naiselik semutsemine (üheskoos tõsiasjaga, et igas naisteajakirjas üle kogu planeedi näidatakse mõnda näitlejannat, kes „kuue päevaga endisesse suurusnumbrisse mahtus“) tekitab teis soovi ülemise korruse aknast alla hüpata või vähemalt pea hälli peita. Nagu värsketel emadel poleks juba küllalt, mille pärast muretseda tänu imetamisele, unetutele öödele ja identiteedikriisile – nii et kaalu kaotamine kohe pärast sünnitamist on kindlasti asi, mis võiks olemata olla. (Nagu Luella üsna tabavalt ütles: „Seda survet on meil vaja sama palju nagu seale sadulat!“)

      Pean ütlema, et olen pisut pahane nende avalikkuse vaateväljas olevate superemmede peale, kes juba mõne päeva pärast imekaunid välja näevad. Olen kindel, et Claudia Schifferi ja Cindy Crawfordi sugustel õnnestus see tänu sellele, et super-supermodellidena on neile ilmselt antud suurepärane oskus kaalus mitte juurde võtta, aga kuidas need ülejäänud kuulsused seda suudavad, seda ma ette ei kujuta. Kõhuplastika koos keisrilõikega? Üsna võimalik. Isiklik treener, toitumisspetsialist ja kokk 24tunnises valves? Kindlasti. Väga raske on ennast nende imetegijatega mitte võrrelda, kui kolmandal päeval oma beebit imetad, endiselt võdisedes, õmbluskohad pakitsemas ja 19 kilo ülekaalu turjal. Aga püüdke ennast tõesti mitte piitsutada sellepärast, mida meedia „normaalsest“ sünnitusjärgsest kaalukaotusest targutab. See ei ole normaalne, vaid pigem ekstreemne, ja paljud naised on raisanud kogu raseduse aja (rääkimata siis sündimata lapse tervise ohtuseadmisest) sellele, et ainult vormis püsida. Uskuge mind, ma olen istunud paljude naiste kõrval, kes mingit moevoolu järgides oma lõunat söövad, ja ma tean, et pool sellerivart ja kaks ampsu nuudlisalatit ei anna korraliku eine mõõtu välja.

      Emad, olge realistlikud. Te saate olla igati suurepärased, te saate head välja näha ja ennast hästi tunda, aga lihtsalt ebarealistlik on oodata, et see juhtub neli päeva pärast sünnitust. Ma olen kindel, et järgmise supermodelli (kes iganes ta ka pole) memuaarides on teisiti kirjas, aga tegelikult teame kõik, et ilma palgatud abipersonali, plastilise kirurgi ja hiiglasliku krediitkaardilimiidita läheb vaja palju pühendumist, ränka tööd ja aega, et oma elu ja keha taas vormi ajada. Nipp on selles, et enda vastu ei tohi liiga karm olla. Mina ütlesin endale kindlalt, et lõppkokkuvõttes ma söön korralikult, olen sünnitanud kaks tervet, rõõmsameelset, ilusat ja toredat last, kellest üks kaalus kolm ja teine kolm ja pool kilo. Lisakilod pärast rasedust olid ainult mu pühendumise tõestuseks. Pidin endale aega andma, et energiatase ja ajutöö uuesti õigele teele viia, enne kui üldse kilode kaotamisele strateegiliselt mõelda sain. Nagu me eelmises peatükis rääkisime, vajate te võimalikult palju toitaineid (eriti kui last imetate), et pidada vastu pikkadele, rasketele öödele nii, et te nuuksudes kössi ei vajuks.

      Pärast teist rasedust avastasin, et ümbruse surve otsekohe pärast sünnitust hea välja näha, end hästi tunda ja elu taas rööbastesse viia oli veel tugevam. Väga paljud emad olid mulle varem öelnud: „Kuule, teise lapsega on palju kergem – pressid ta lihtsalt välja ja oledki juba varsti oma teksapükstes ja pubis tagasi.“ Halloo? Kas te olete peast segi? Ma kaotasin paari esimese nädalaga ehk rohkem kilosid kui esimesel korral, aga tundsin ennast ikka muserdatuna, pontsakana ja olin väga kaugel sellest ime-emmeks olekust. Selle asemel muutsid surve ja ootused mind haavatavaks ja ebakindlaks.

      Kui olin teise lapse saamise esialgest vinest välja tulnud, näis mõte enda vormiajamisest tohutult hirmutav. Oh, see pingutus, loobumised ja ränk töö! Kas kaal ei võiks lihtsalt üleöö kaduda? Kindlasti tuli kasuks see, et andsin mõlemale lapsele seitse kuud rinda – pole kahtlustki, et see on pagana raske töö. Ma ei tahtnud alistuda ühiskondlikule survele olla lahe, sale, värske ema, aga ma tahtsin ennast oma nahas hästi tunda. Avastasin, et nende vahel on õhkõrn tasakaal (jah, taas!) ning millalgi pärast sünnitust peame kõik selle tasakaalu üles leidma: kuidas energiat hoida, end hästi tunda, hea välja näha ja raseduse ajal kogunenud kilosid kaotama hakata. Ainus viis teada saada, millal on õige aeg see ülesanne ette võtta, on hetkeks kogu maailm kõrvale jätta ja püüda aru saada, mis on teie keha jaoks õige.

Ema teab

      „Mul oli täiesti kõrini sellest, et mulle vaatasid ajakirjades vastu fotod säravatest peenikestest disainervankritega kuulsustest – ma ei lubanud neid kuu aega pärast sünnitust majapidamisse tuua. Olin äsja kaksikud sünnitanud ja minu peamine mure oli nendega sidet luua, mitte kaalus alla võtta. Ma ei suutnud taluda artiklite turmtuld teemal „Kaota rasedusega kogunenud kaal nädalaga“, nii et minu emale ja abikaasale oli antud karm käsk teha nii, et ma neid ei näeks. Kui mu poisid olid kolmekuused, tundsin, et olen valmis silmitsi seisma maailma, kaaluprobleemide ja nende nõmedate ajakirjadega, mida ma salamisi armastan. Aga ma olin väga rõõmus, et ei pidanud siis vaatama neid kuulsustest emasid, kes näevad välja nagu 50sentimeetrise pihaga plastnukud, samal ajal kui ma neil esimestel päevadel sajandat korda rinnapiima välja pumpasin.“

      Carrie Cavendish, advokaat ning Archie ja Blake’i (mõlemad 1,5 a) ema

Ettekujutus oma kehast ja enesekindlus

      Kui te seda loete, beebi käte vahel, mudilased köögis amokki jooksmas, ja olete sajaprotsendiliselt rahul oma kaaluga ja ettekujutusega oma kehast, siis teil veab!Võite rõõmuga selle peatüki vahele jätta ja järgmise juurde minna ning ennast oma saavutuste eest õlale patsutada. Aga kui olete samasugune nagu suur osa värsketest emadest ning tunnete, et teie ettekujutus kehast ja enesekindlus vajab upitamist, siis tere tulemast, te pole üksi! Teise raseduse järel saabus tõehetk minu jaoks umbes siis, kui poeg oli kahekuune.

      Pärast sünnitust möödusid nädalad kiiresti ja muutusid kuudeks. Alguses ei olnud mul aega isegi pead pesta, rääkimata siis sellest, et oleksin saanud alasti peegli ees seista ning uurida oma uut keha ja seda, kui suurt lõivu rasedus oli mu figuurilt võtnud (ja ma ei hakka rääkimagi sellest neljast päevast, mis on möödunud sellest ajast, kui viimati vaagnapõhjalihaseid treenida püüdsin). Loivasin hiigelsuurte tissidega ringi, püüdes leida diskreetseid mooduseid, kuidas avalikus kohas last toita, ja katsudes üleüldiselt vähemalt kübeke graatsiliselt pead vee peal hoida. Avastasin, et kui olin hullema osa rinnapõletikust, toidu tagasiheidetest ja katkendlikest öödest üle elanud, oli mu pea täpselt nii palju vee peal, et hakata tegelema teemaga, mida olin kartnud: oma kehaga. Tegelikult sorteerisin tol hetkel pesu. Päike tulvas aknast sisse, mul oli seljas vaid imetamisrinnahoidja, suured aluspüksid ning СКАЧАТЬ