Suurepärase ema käsiraamat. Grace Saunders

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja kedagi teist lähedal ei ole, siis on liigagi lihtne peaaegu ainult röstsaiast elatuda. Kui ma olin 16 päeva eri vormides röstsaia söönud (ja uskuge mind, 12. päevaks olin ma neist pika nimekirja koostanud), hakkasin mõtlema, et peaksin oma lähenemist toidule emaduspuhkuse ajal ja hiljemgi värskendama. Iga toidukord oli muutunud kohustuseks ja koormaks ning mulle tundus, et see on lisatüli ja veel üks asi igapäevaste kohustuste ning niisutatud salvrätikute, mähkmepakkide, täisteraleiva, piima ja teekottide ostmiseks ette võetud pisikeste poeretkede lõputus nimekirjas. Mõtlesin, et aeg on hakata toiduga koostööd tegema, mitte selle vastu võidelda.

      Kuigi minu hommikueine kipub iga päev umbes samasugune olema, teen ma alati midagi muud nädalavahetustel, kui mu abikaasa on käepärast, et tagalat valvata. Isegi kui see on vaid munapuder röstsaia ja mõne röstitud Portobello seenega või soodaleib sulatatud juustu ja suitsulõheviiluga, tekitab pelgalt nende valmimise lõhn minus tunde, et nädalavahetus on saabunud. Ma armastan nädalavahetustel üle kõige aeglaselt süüa, ajalehti lugeda ja lasta lastel viimase pisikese sarvesaia pärast kakelda, ilma et ema nende kõrval stopperiga seisaks. (Noh, mitte päris, aga see kirjeldab hästi varahommikust vaatepilti enne lasteaeda tormamist.)

      Sama tähtis oli sundida end valmistama pisut leidlikumat ja mitmekesisemat lõunasööki. Kuna ma tean, et lapsed on õhtul voodis ja abikaasa on mulle õhtul söögilauas seltsiks, jätsin varem lõuna täiesti vahele, piirdudes röstsaia ja mõne singiviiluga, kui külmutuskapist möödusin. See võib tunduda veider, istuda üksinda ja süüa midagi põnevat, aga hea söögi pakkumine iseendale võib su enesehinnanguga imet teha. Nii, paljud värsked emad naeravad nüüd kõht kõveras. „Kuidas kurat ma leian energiat ja aega, et endale rikkalikku einet valmistada?“ kuulen teid hüüdmas. Ärge saage minust valesti aru. Ma ei taha öelda, et peaksite tegema veiselihaga ühepajatoitu, millele järgneb hautatud rabarber ja kodusvalmistatud jäätis – ma teen lihtsalt ettepaneku muuta toidu väljanägemine huvitavaks ja süüa eri roogasid. Kui tahate võileiba, valmistage see ühekihilisena täisterajahust pitaleivaga. Sama hõlpsasti võite mõned oliiviõliga kirsstomatid ahju pista, pitale lehtsalatit ja sooje tomateid peale kuhjata ja pisut fetajuustu kõige peale murendada. See näeb isuäratav välja, on taldrikul värviline ja kutsuv ning maitseb suurepäraselt. Ja selle asemel et kuum vesi supipulbrile peale kallata, tehke valmis suur hulk gazpacho’t, kui teil on mõni vaba tunnike, sügavkülmutage see portsjonite kaupa ja teil on olemas maitsev mõnus suvine lõunasöök, millest jätkub mitmeks nädalaks.

      Tahan jõuda selleni, et meil, emadel, on vaja mõelda toidust kui preemiast ja millestki mõnusast, mitte kohustusest ja võitlusest. Endale värviküllast ja maitsvat toitu pakkudes ei saa te mitte ainult vajalikku energiat, vaid tunnustate end ka selle eest, et kohtlete end austuse ja eneseväärikusega. Kui teil on lõunasöögi ajal mudilased kodus või mõned teised emad astuvad kergeks eineks läbi, siis on veelgi rohkem põhjust maha istuda ja süüa midagi, mis näeb hea välja ja maitseb hästi. Minu sõbranna Sonia kuulus emmelõuna eriroog (tuunikala, rohelised oad ja bataadiviilud) sai sellise maine, et isegi emad, keda ta ei tundnud, kutsusid end ise külla, et „lapsed saaksid lõuna ajal koos mängida“! Kui olete töötav ema, ei ole töö ja lastekasvatamise keerises ringlemine põhjus, miks toidust loobuda. Ma tean tervet hulka töötavaid emasid, kes ohverdavad oma lõunapausi selleks, et lahkuda punktipealt kell viis ja olla veel enne laste magamaminekut nendega koos. Nad topivad laua taga tööd tehes võileibu suhu ja tundub, nagu oleks keskpäevane toidukord lihtsalt veel üks asi nende kohustuste nimekirjas. See ei pea nii olema. Ma tean ühte ema, kes nõuab nüüd, et kodust lahkutaks viis minutit varem, et ta saaks kohalikust deli-poest orgaanilist salatit ja värske piruka kaasa osta. See tähendab, et ta suudab garanteerida endale korraliku lõuna töölaua taga ilma lõunapausiaegse kiirustamiseta (ja ma tean väga hästi, et ta unistab kogu bussisõidu ajal tööle sellest, millise piruka ta valib – ta helistab mulle sageli, et selle üle arutada). Üks lahendus, mille peale tuli minu sõbranna Elaine, oli teiste töökohas lõunatavate emmedega kampa lüüa ja kordamööda kõigile toitvaid eineid tuua (Joelle’i fantastilisest orgaanilist toitu pakkuvast deli-poekesest, kuhu on kontorist seitsme minuti jalutuskäigu tee). Neid oli kokku seitse ema, nii et kokkuvõttes pidi igaüks vaid üks kord seitsme tööpäeva jooksul lõunapausi ajal kontorist lahkuma, aga samas said kõik iga päev jõuduandvat toitu.

      Ma tean liigagi hästi, et kui olete lapse saanud, tundub teile võimatu suhtuda toitu niisuguse entusiasmiga. Eriti kui iganädalane käik toidupoodi tehakse koos nendega, võib juba ühes tükis vahekäikude ja kassa läbiminegi sõjaväelise vallutusena tunduda. Ma ei unusta iialgi oma hiljutist ekspeditsiooni Sainsburysse. Mu poeg vingerdas end muudkui kärurihmadest vabaks ja ronis välja, kui olin seljaga tema poole. Ainus viis teda ühe koha peal hoida oli ta suupistetega üle kuhjata. Noh, ja kui tema maiustusi sai, siis pidi ka mu tütar neid saama, ning loomulikult kiskusid nad teineteist juustest ja kriiskasid teineteise peale, enne kui suutsid jõuda kompromissini ja otsustasid, milline suupiste kõigile sobib. Kui me olime 12. vahekäigu juurde jõudnud, polnud ma enam kindel, kus on rohkem asju, kas minu kärus või laste kõhus ja suuümbruses!

      Seega pole ime, et me lihtsalt automaatselt toidukraami haarame. Paljude jaoks on internetist ostmine hea lihtne võimalus, aga kui iganädalane poeskäik on tohutu, hambaid krigistama panev kohustus, siis ehk saate mingil muul ajal üksinda väikese poeskäigu ette võtta. Minu sõbranna Jennie on seda sünnitamisest peale soovitanud: osta iganädalane toidukraam internetist ja lipsa siis kohalikku poodi või turule, samal ajal kui abikaasa lapse järele vaatab. Talle meeldib tooteid uurida ning kiirustamata head liha, eri värvi hooajalisi puuvilju, võib-olla pisut värsket kala ja kimbu õitsevaid orhideesid valida. Loomulikult võtke lapsed kord kuus kaasa (ma tean paljusid lapsi, kes kogu seda turukogemust jumaldavad, ja tegelikult pole ka halb mõte tekitada neis huvi toidu vastu), aga kui teil on aega ringi vaadata nii, et mudilane teil peast juuksesalke välja ei kisu, siis imestate, kui paljude toodete olemasolu olite unustanud. (Ehk soovib keegi granaatõuna, seesamiõli või röstitud apteegitilli?)

      Kui meie ainuke võimalus toiduga suhteid luua on kiire käik poodi, pidevalt korduvad lastetoidud ja longus võileiva söömine pooleldi vastu tahtmist kell pool kaks päeval, mõni ime siis, et see on ränk. Ma tean, et raske on veel üht kohustust oma niigi pungil päevakavasse lisada, aga ma tahan tõesti rõhutada, et toiduga koostöö tegemine sellega võitlemise asemel on hea kogu perele. See paneb teid mõistma, et ainuüksi koostisosade värvide muutmine taldrikul muudab toidu huvitavamaks; et teid innustab toitu valmistama see, kui suudate pigistada kusagilt veerand tundi, et rahulikult üksinda poodi minna ja midagi head välja valida, ja te võite pika raske päeva lõppedes kana ja India pähklitega vokiroa valmistamist isegi oodata, kui näete toidus energiaallikat (ning ka lõõgastumis- ja nautimisvahendit).

Ema teab

      „Ma olin kohutav kokk ja ei teinud endale kunagi midagi enamat kui lihtsat hiinapärast vokirooga. Kui ma lapsed sain, muutus nende toitumine prioriteediks ning ma võtsin oma missiooniks valmistada neile toitvaid ja maitsvaid eineid. Äkitselt mõistsin, et samal ajal kui nemad tervislikku jõuduandvat toitu alla kugistavad, elan mina kotitäiest krõpsudest ja õunast. Otsustasin laste toidu kogu pere jaoks kohandada ning leidsin, et mulle meeldib väga see, kui me istume kõik koos laua taha ja head toitu sööme. Isegi kui see on keeruline, on see seda väärt. Minu lapsed on omandanud paremad kombed, meil õnnestub vähemalt viis minutit omavahel vestelda ja mul on ka palju rohkem energiat ning ma olen söögivalmistamist lausa nautima hakanud.“

      Sandra Choi, pangaametnik ning Beatrice’i (5 a) ja Hannah’ (3 a) ema

10 parimat toitumisnõuannet

      1. Sööge raseduse ajal korralikult (ja ka eostamisperioodil, kui võimalik). Ärge õgige end kurguni täis, vaid vaadake, et kaalutõus oleks ühtlane.

      2. Raseduse ja imetamise ajal hoidke energiataset kõrgel. Vaadake, et teil oleksid öiste toitmiskordade ajaks tervislikud vahepalad voodi kõrval olemas.

      3. Enne sünnitamist valmistage toitu ette. Küsige võimalusel toiduvalmistamiseks СКАЧАТЬ