Suurepärase ema käsiraamat. Grace Saunders

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja kaunis, rase ja uhke, ning oi, kuidas ma kavatsesin olla esimene, kes teeb kell neli pärastlõunal ettepaneku kreemiga küpsiseid süüa!

      Juba kaks nädalat pärast seda, kui olin avastanud, et olen rase (ja kogu see kulinaarne möll oli alanud), ei hakanud õilmitsema mitte ainult mu kõht, vaid ka reied, käsivarred, büst ja nägu. Sõbrad ja kolleegid kergitasid selle peale kulmu, teadmata endiselt, mis selle taga peitub. Nagu te arvatavasti praeguseks juba aru olete saanud, ei tee ma asju poolikult, isegi mitte kolmveerandi kaupa – oh ei, kui mina juba midagi ette võtan, siis korralikult! Nii et kümnenda rasedusnädala paiku, kui ma oma töökohas fuajees lifti ootasin, puges üks moetoimetaja mulle külje alla ja küsis: „Grace, anna andeks, ma pean seda küsima: kas sa oled rase? Su tissid on tohutult suured!“ (Nüüd ta tunnistab, et pidas silmas kogu mu keha, aga püüdis lihtsalt kena olla.) Te olete kindlasti kuulnud, kuidas moemaailmas kõlakad liiguvad (nagu ilmselt igas töökohas), nii et täpselt neli tundi hiljem pidin ma saladuse (mis oli nähtavasti end märkamatuks paksuks söönud) päevavalgele tooma.

      Tuleb möönda, et pärast algset toiduhullust rahunesid asjad Grace Saundersi köögis pisut maha ning mõistus tuli pähe tagasi, aga ma nautisin ikkagi mõtet, et saan paljusid „keelatud“ toite süüa. Mulle meeldis väga tõsiasi, et esimest korda ei tundunudki suur olemine mitte üksnes normaalne, vaid lausa ilus. Ma ei vaadanud peeglisse ega silitanud rõõmuga oma kumerusi ning väratasin, kui nägin, kuidas kõik hakkas võdisema ja paisuma, aga üldiselt tundsin siiski sügavat rahulolu, kui oma muutuvat keha vaatasin. Mulle tundus, et mul ei ole muud valikut kui oma uutele kehavormidele järele anda ja lasta kasvaval beebil oma jälg jätta, isegi kui see tähendas tohutuid reisi ja pontsakat lõualotti!

      Parim asi rasedusaegse keha juures on see esmakordne tunne, et teie suuruse taga on midagi palju enamat kui vaid teie. Nüüd olete rase naine ning inimesed austavad selletõttu teid ja teie kehakuju (kui te pole just kuulus: siis on teie õhupallina paisuv keha kõikjal tabloidides, pildistatuna tavaliselt kõige vähem sobivatel hetkedel). Mõne naise jaoks on kaalutõus tohutu võitlus ning tunne, et oled paks, varjutab paljusid raseduse rõõme, aga enamik tulevasi mammasid, keda mina tunnen, naudib seda, et näeb, kuidas elu nende sees kasvab, ja suureks olemine on lihtsalt üks osa sellest. Ma haarasin küll mõnikord peast kinni, kui nägin ennast vilksamisi täispikkuses peeglist või leidsin foto, millel olin kogu oma õilmitsevas hiilguses, aga enamalt jaolt oli see minu jaoks võimalus edevast moerongist maha jääda ning kuulata vaid oma keha ja seda, mida see tahtis – puhata, kui vajasin puhkust, süüa, kui vajasin toitu, ja rammusat, kreemjat kalapirukat nautida, kui ma selle isuga üles ärkasin.

      Tõsiasi, et mu abikaasale tundus mu muutuv keha väga meeldivat (või vähemalt tundis ta selle vastu huvi), tuli tohutult kasuks. Ta tahtis isegi teha minust alasti fotosid igal kuul kuni sünnituseni välja (lapse vanus huulepulgaga minu aina paisuvale kõhule kirjutatud!). Võib-olla oli ta taktitundeline, võib-olla ei suutnud ta taluda mõtet hormoonidest tingitud tundepuhangutest või talle tõepoolest meeldis see, et olin 13 kilo raskem ja kandsin tema esimest last, igatahes pole see nüüd enam oluline. Ta toetas mind sajaprotsendiliselt ja teenis sellega palju plusspunkte. (Tuleb muidugi tunnistada, et ta armastas ka kõiki neid küpsiseid, rammusat Cheddari juustu ning pehmet, krõbeda koorikuga päikesekuivatatud tomatitega kaetud leiba, mis meie köögikappidesse ilmusid.) Ühele mu väga vanale semule Clare’ile avaldas selline abikaasa toetus niivõrd muljet, et ta lõi asja, mille nimi on PSRK (parima sõbranna rasedusaegne kohustus). See tähendab lihtsalt seda, et raseda naise parim sõbranna on kohustatud tulevase isaga rääkima ja pidama talle põhjaliku loengu teemal, mida oma lapseootel elukaaslasele öelda. Ta oli kunagi tunnistajaks, kui tema hea raseda sõbranna abikaasa ütles naisele, et tema tagumik on pisut „mahukamaks“ muutumas. See ärritas Clare’i nii väga, et ta tundis vastupandamatut soovi panna kirja „Sada asja, mida oma õitsevale rasedale elukaaslasele öelda ja mitte öelda“. Ta kinkis ühe väljatrüki sellest rõõmuga tollele mehele järgmiseks sünnipäevaks. (Lisan kiiresti, et pisut liiga hilja: tema naine jooksis õige pea pärast seda minema koos mehega, kes oskas teda tunnustada ja kiita.)

      Niisiis, siin ma nüüd olin, kolm kuud rase ja toidufetiš õitsele puhkenud. Ma lubasin endale igasuguseid asju: täisterajahust banaanimuffinid hommikusöögiks, Maroko kikerhernesalat lõunaks ja kasuema võidukas paella õhtusöögiks. Kuid ühel hetkel taipasin, et mul läheb vaja pisut lihasjõudu, et kõiki neid uusi kilosid kaasas tassida. Ma tean, et kõik räägivad lõputult käimise ja ujumise kasulikkusest rasedatele naistele ja – mulle ei meeldi seda küll üldse tunnistada – neil on õigus. Trenn raseduse ajal on liigse kaalutõusu vältimisel ja enesehinnangu tõstmisel lausa elupäästja.

      Mulle on alati ujumine meeldinud. Ma ei uju tundide viisi ning mind ei huvita liblikujumise tehnika ega ka veealuse tagasipöörde lihvimine (erinevalt minu sõbrannast Catherine’ist, kes kuus kuud rasedana vee all tagasipöördeid tegi!). Mulle meeldib üle kõige rahulikult 25 minutit koera ja konna ujuda. Raseduse ajal oli ujumine veel mõnusam, kui välja arvata tavaline konnastiil, mis, nagu mind hoiatati, võib vaagnat koormata. Selle asemel leiutasin ma uue stiili – ujuki hoidmine põlvede vahel. See on käsivartele suurepärane! Kuigi mul oli tihtilugu raske motivatsiooni leida (eriti esimese raseduse lõpus, kui väljas sadas paksu ja tihedat lund), teadsin, et vette jõudes kaaluvad kaalutaoleku ja rahu tunne külmas riietusruumis lahtiriietumise kindlalt üles!

      Ma olen kindel, et just tänu neile neli korda nädalas toimuvatele ujumistundidele õnnestus mul tervet mõistust säilitada ja oma muutuva kehaga kohaneda. Samal ajal kui ma mandliõli üle kogu kõhu määrisin ja juukseid kuivatasin – mis polnud muide aastaid nii heas seisukorras olnud –, tundsin, et suudan kõigi nende lisakilode ja – sentimeetritega toime tulla. Tänu sellele paranes ka minu enesetunne aprikoosimuffini pärast, mis igale ujumiskorrale järgnes, ning ma ei tundnud pärast pikki töölesõite, et mind on tugitoolisportlase sündroom tabanud.

      „Ujumine rokib!“ oli mantraks ka minu suurele sõbrannale Soniale, kes rääkis aina, kui kasulik on 40minutiline ujumine kolm korda nädalas (kuni sünnitähtajani välja ja isegi veel samal päeval). Ta kinnitab, et see trenn aitas sünnituskogemust talutavaks muuta, väites, et kiire ja rebenditevaba sünnituse tagasid talle paindlikud lihased ja lõõgastunud meel. Temal oli loomulikult vettesünnitus.

      Trenn mängib vormis püsimise, positiivse enesehinnangu ja suurepärase enesetunde juures nii suurt osa, et minu meelest ei ole tegelikult tähtis, millist trenni te teete, peaasi et see oleks rasedatele sobiv ja mõõdukas.

      Loomulikult on kahju, et niipea kui me uue kehaga harjuma hakkame, pööratakse kogu see ettekujutus pea peale ning samal hetkel, kui tilluke vingerdav vastsündinu meile kõhule pannakse, meile pekki enam ei andestata. Veidral kombel suunaks ühiskond siis justkui noole naiste enesehinnangu poole, öeldes: „Seni, kuni sa uut elu endas kannad, on pekk tore, aga kohe, kui emaks saad, on see keelatud.“ Ei mingit süümepiinadeta kreemikookide õgimist, ei mingeid sändvitše. Ei, värske ema, kes kogu raseduse ajal kogunenud kaalu sünnitusega kaotab, väljub asjast võitjana. „Võimatu!“ kuulen teid hüüdmas. Täpselt nii. Aga mida siis teha?

Ema teab

      „Minu jaoks oli kaalutõus raseduse ajal õudusunenägu. Alguses oli mul nii halb olla, et võtsin alla, kuid siis, kui kilod ladestuma hakkasid, vajus minu enesekindlus täiesti põhja. Vihkasin seda tunnet, et olen paks, ja kartsin, et ei võta pärast enam alla. Ma tahtsin meeleheitlikult rase ja särav olla, aga tundsin end lihtsalt kohutavalt. Lõpuks lõin kampa ühe raseda emaga oma kontorist ning me liitusime Pilatese- ja joogaklubiga meie töökoha lähedal, kus toimusid tunnid rasedatele naistele. Mulle tundus, et leebe trenn parandas mu suhtumist oma kehasse, ja päris kindlasti aitas see mul Roccoga lähedasemaks saada. Olin ilmselt niivõrd harjunud iga päev pärast tööd spordiklubis käima, et söömine ja iiveldamine ilma igasuguse kehalise tegevuseta ajas mind masendusse. See polnud kerge, aga kui Rocco sündis, olin oma kaalu suhtes täiesti rahulik ning mul õnnestus isegi pärast tema sündi tundides edasi käia.“

      Isabel СКАЧАТЬ