Suurepärase ema käsiraamat. Grace Saunders

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ korjasin kokku sületäite kaupa räpaseid sipukaid, mudilase värviplekkidega T-särke ja oma armastatu jalgpalliriided, nägin äkitselt vannitoapeeglist oma peegelpilti. Pean tunnistama, et sain kerge šoki. Kes see naine oli? Mu juuksed olid korratud (juured kilomeetrite viisi välja kasvanud), kõht rippus nagu pooleldi veega täidetud õhupall, käsivarred olid kaks korda suuremad kui eales varem ning mu nägu oli pundunud ja elutu. Ma pidin ennast sundima, et see jõllitamine lõpetada, ning samal hetkel ma teadsin: on aeg muudatusteks.

      Hommikune toitmiskord lõppes, telefon helises lakkamatult ja mu mudilane tahtis muudkui veel üht Maisy lugu kuulda. Ma tühjendasin pesumasina, keetsin pastat ja tellisin nõudepesumasinale varuosa. Toit kees, mina tundsin end paksuna ja elutuna ning kui aus olla, ei tahtnudki ma vaeva näha. Tänu kogu sellele „positiivsele“ energiale ja enesehinnangu tõusule (nali!) võite ette kujutada, milline särav energiapomm ma olin, kui abikaasa ärireisilt koju tuli. „Võta see pagana laps ja pese ise nõud ära, mina lähen voodisse,“ oleks täpne kokkuvõte mu sõnadest, kui ta ulatas mulle reisilt toodud parfüümi ja eriti suure Toblerone’i tahvli. Vaene mees.

      Kui ma ülakorrusele kõmpisin, jättes jahmunud abikaasa (kellel oli veel mantelgi seljas) koridori seisma, oli raske ette kujutada, et tunnen end kunagi veel iseendana. Kas ma liuglen veel kunagi laste jõulupeol ringi, tundes ennast võluva ja enesekindlana? Kas ma tunnen, et olen valmis liibuvate teksapükste ja peene pluusiga oma uhke abikaasa käevangus uksest välja astuma, et klaasikest veini ja itaaliapärast einet nautida? Kas ma saan kooli väraval varrukateta särgis seista ja teiste emadega muretult lobiseda? Ja kas ma suudan piisavalt füüsilist jõudu ja energiat taastada, et oma kasvava pojaga pargis võidu joosta? Kell üheksa tol õhtul, kui ma lakke vaadates voodis lamasin, rindadest piim linadele lekkimas, oli mul tõesti tunne, et seda ei juhtu kunagi.

      Kuidas oli võimalik, et nii suur osa minu kui ema, abikaasa, sõbra ja kirjaniku enesekindlusest sõltus sellest üleliigsest massist? Jah, mulle väga meeldis mu kasvav emaroll ja ma suhtusin lõputu entusiasmiga uue emaduse rõõmudesse, aga tol hetkel tundsin end ainult paksuna. Kes siis tahab romantilisele õhtusöögile minna, kui ta ei kannata elukaaslase kiindumusavaldusi, sest see võib armatsemisvõimaluse päevakorda tuua? Kes siis tahab suvepäeval liivakasti ääres lobiseda, kui ainuke asi, mis selga läheb, on paks kõrge kaelusega kampsun? Ja kes siis tahab pargis jalgpalli mängida, kui isegi ennast trepist üles vedades on tunne, nagu jookseksid maratoni?

      Ma olin suurima rõõmuga esimese lapse ajal sammu pidanud, nautides aeg-ajalt kreemikooki ja surudes oma kitsa vöökohaga mustad püksid kuni tütre kuuenda elukuuni garderoobi kaugemasse otsa. Tegelikult tundsin alles pärast seitset lapsepuhkusel oldud kuud tööle naastes tõeliselt, et pean tagasi vormi saama. Ees ootasid kurjakuulutavalt tööalane konverents, staare täis bankett ja parima sõbranna pulmad ning ma ei kavatsenud mingil juhul ilmuda kohale nöörkinnitusega pükstes ja Arsenali jalgpallisärgis! Teise lapsega hiilis illusioonide purunemine ja tohutu kriis sellest, kuidas ma oma keha nägin, palju varem ligi.

      Millal iganes see teieni ka ei jõua (mõni laps võib teil isegi juba teismeline olla), on värske ema enesekindluse murdumise puhul vaja midagi tõsiselt ette võtta.

Ema teab

      „Ma olin alati väga enesekindel ning vaatamata suurusnumbrile 44 oma kehaga väga rahul. Pärast kolmanda lapse sündi kasvas see number 50ni ning see masendas mind tõeliselt. Kõige enam sellepärast, et mul ei jätkunud energiat kõigi nende füüsiliste tegevuste jaoks, mida emana teha armastan. Sport, pikad jalutuskäigud, laste seljaskandmine – ma tundsin end nende nautimiseks liiga suurena. Ma ei tahtnud kunagi modellimõõtu olla – tegelikult ma lausa vihkan sellist kondist välimust –, aga tahtsin, et mul oleks rohkem energiat ja entusiasmi. Sellest hetkest alates, kui hakkasin tervislikult sööma ja armastatud suhkrumaiustega piiri pidama, tõusis ka mu enesekindlus. Tegutsemine tundus hea. Pärast aastapikkust tasakaalustatud toitumist kannan nüüd suurusnumbrit 46 ning olen tänu sellele palju õnnelikum. Nüüd on mul rohkem elurõõmu, kogu perekond liigutab end rohkem ja see on meile kõigile suurepäraselt mõjunud.“

      Martha Matterson, liiklusreguleerija ning Henry (7 a), Luke’i (5 a) ja Elleni (2 a) ema

Muudatuse tegemine

      Kui olete lapsed saanud, igatsete nende möödunud päevade järele, kui saite pärast uue aasta saabumist otsustada, et liitute spordiklubiga või panete end pikamaajooksule kirja, ning ainuke asi, mis teie ja parima vormi vahel seisis, oli pohmell. Ühed valged pulmad, kaks last ja üks hüpoteek hiljem näib isegi mõte sellest, et uurida välja, kus kohalik spordiklubi asub, sama suur ime kui laenu tagasimaksmine aastaga.

      Enamasti näib meile, värsketele emadele, lihtsalt võimatu tervisliku söömise tava sisseseadmiseks ja regulaarse trenni jaoks aega leida. „Kes siis pisikese Riley järele vaatab, samal ajal kui mina kaheks tunniks spordiklubisse tuiskan?“ kuulen teid hüüdmas. „Kes lohutab hambatulekuvaevades nutvat Katiet ja Olliet, samal ajal kui mina toitvat salatit valmistan?“ ja „Kes kurat mu kolmikud koolist ära toob, kui mina linnast väljas kiirkõndi teen?“ Olgu, olgu, olgu, ega ma ei öelnudki, et see on kerge. Peaksite praeguseks juba teadma, et emaksolemine ei ole mitte kunagi kerge, ja aja leidmine selleks, et oma keha taas vormi viia, pole mingi erand. Tegelikult ongi kõige raskem osa sellest emarolliga hakkama saada ja jätkuvalt suurepärane välja näha. Kui olete jõudnud punkti, mil olete võtnud kindlalt nõuks midagi muuta, ning suunate mingi osa hinnalisest energiast ja entusiasmist sellele, et oma keha taas tipp-topp vormi saada, siis olete poolel teel.

      Pärast seda pesumasina juhtumit ja kes-kurat-sina-veel-oled peegelpilti teadsin ma, et on saabunud aeg oma kehale kapitaalremont teha. Oh, kuidas ma oleksin soovinud, et see oleks koosnenud nädalast parimas spaas, konsultatsioonist toitumisspetsialisti ja meigikunstnikuga ning käepikkusest iluprotseduuride nimekirjast. Nii see kahjuks polnud. Teades, et tahan meeleheitlikult tagasi vormi saada, aga olles samas ajapiirangute suhtes realistlik, vajasin mingit lahendust ja kiiresti. Ma ei saanud kuidagi igal õhtul ega isegi mitte kord nädalas mingisse peenesse uude spordiklubisse minna, vähemalt veel mitte. Ma vajasin praktilisi trenninippe, mida saaksin iga päev kodus teha, ja ma pidin hakkama sööma kõrge energiasisaldusega, aga madala rasvasisaldusega toite. Keegi pole öelnud, et see juhtub üleöö, aga kui ma ei proovi, siis kuidas ma teada saan, kas need ilusad rõivad, mis on jäetud kappi mind õrritama, üldse kunagi minu haardeulatusse jõuavad?

      Aga kui ma nüüd räägin teile järgmise osa oma keha vormiajamise loost, siis hakkate kindlasti pahandama. Ma kohtusin ühe hästi toreda personaaltreenerist emaga, kelle nimi on Fiona Allen. Tema eriala? Teha nii, et värsked emad suurepärased välja näeksid ja ennast nii ka tunneksid, ning seda kõike nende enda kodus. Tunnistan, et kui olin tema trimmis keha näinud ja tema ülimalt lihtsast meetodist kuulnud, sattusin teemast sõltuvusse. Ma mõtlesin välja artikli idee – kirjeldan kuut nädalat trenni tema käe all – ja selle ostis minult lõpuks ära üks pereajakiri. Tõsi jah, mul vedas, et sain Fiona trenni uurimistöö ettekäändel ära kasutada, aga enne kui te veel enam pahaseks saate, olgu öeldud, et see, mida ma õppisin ja millest kirjutasin, on hulk võtteid, mida saan kogu elu endaga kaasas kanda ja mis on kõigi värskete emade jaoks enam kui rakendatavad. Niisiis, kuigi personaaltreener kõlab peenelt ja pole tavaliselt kõigile kättesaadav, süstis Fiona minusse distsipliini ja andis oskusi oma treenimis- ja söömisreeglitega jätkata ka pärast artiklis kajastatud kuuenädalast perioodi. Räägin sellest rohkem tolle hetke pärast. Esiteks, olles langetanud otsuse end vormi viia ja tervislikult elada, pidin leidma aega, et seda tõepoolest ka teha!

Aja leidmine

      Olen kindel, et teil pole nagu minulgi tervet karja töötajaid, kes on nõus mu lapsi lõbustama, kuni mina tundide viisi trenažööriga sõbrunen, nii et siinkohal peab pisut organiseerima. Parim lahendus on märkmepaberile regulaarne aeg kirja panna. Kui te teete nii, et iga tuttav, sõber, pereliige ja piimamees sellest ajast teab, ei teki segaduseks võimalustki. Uskuge mind, ma olen seda ise korduvalt kogenud: „Sa lähed ujuma? Oi, ma unustasin – ma СКАЧАТЬ