Suurepärase ema käsiraamat. Grace Saunders

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ minu keha polnud kaugeltki sellises seisukorras, et seda võiks lähedalt uurida inimene, kes on harjunud nägema ülistiilseid, supersaledaid suuri kuulsusi. Ja mida kuradit ma selga pidin panema? Mul ei olnud tohutult kalleid dresse, nii et pidin kandma valget särki (mis oli muutunud roosaks pärast seda, kui seda kogemata koos tütre punase suvekleidiga pesti) ning abikaasa näruseid vanu dressipükse. Te kõik kindlasti nõustute, et see ei olnud esmamulje loomiseks üldse suurepärane välimus. Ma surusin poega tugevamini rinnale ja kartsin uksekellahelinat.

      Kui närvid, madal energiatase ja riietekriis kõrvale jätta, aitas esimese tunni Fionaga üle elada see tunne trenni ajal ja järel, et ma tõepoolest hakkan midagi muutma. Ma tundsin verd liikumas, lihaseid töötamas ning mõtlesin, et piisava pühendumisega suudan ehk tõesti varsti hea välja näha ja mõnusa enesetunde saavutada. Jah, tegelikult suutsin ma järgmisel päeval vaevu käia pärast kaht tundi istessetõuse, hantlitõsteid ja kükke (mis kõik toimus minu elutoas, samal ajal kui mu ema lapsi unelaulude ja kroonimeisterdamisega lõbustas), aga suurepärane oli teada, et mul oli vähemalt tibatilluke lootus saada tagasi keha, milles end enesekindlalt tunnen, isegi nende hullumeelsete esimeste kuude ajal.

      Ma tunnistan, et on päevi, mil isegi käik tualetti tundub Himaalaja otsa ronimisena. Aga suuremalt jaolt püüan trenni oma igapäevase eluga siduda, et endorfiinid säiliksid, enesekindlus oleks jätkuvalt kõrge ning keha saaks oma endist olekut meenutama hakata. Ma olen oma emmedest sõbrannadega katsetanud kõiki treeningmeetodeid siin päikese all. Meenuvad nädal Pilatest, mis lõppes sellega, et otsustasin pubis istumise kasuks; kohalik tai chi rühm, mis pani mu sõbranna Sophie, kõht kõveras, naerma (nii, et ta visati tunnist välja), ning tantsutund, mis pani minu semu Amy vanduma, et ta ei proovi enam mitte kunagi midagi ladina-ameerikalikku. Tänu neile ühistele kogemustele (ja katastroofidele) olen kokku pannud kiirkursuse parimatest treeningviisidest emadele, kellel on vähe aega. Neid saab hõlpsasti kombineerida laste ja pereeluga ning need on küllaldaselt paindlikud, et meie elustiiliga sobida. Kui osutus, et mu sõbrannal Carolinal polnud võimalik spordiklubisse minna, sest ta imetas ööpäevaringselt vastsündinut, hakkas ta tegema lihtsaid, igapäevaseid harjutusi, mille puhul ei ole vaja jõusaali. Kui mu semu Lyn viis korda nädalas lasteaia ja tööalaste kohtumiste vahet mööda linna ringi tormab, kasutab ta selle välitrennina ära ja jätab paar jõusaalikülastust vahele. Ja lõpuks, kui lund sajab ja jõulumaiustused mind ahvatlevad, võtan appi alati käepärase kohaliku ujula ning premeerin end pärast kuuma duši ja banaanismuutiga. Niisiis, näete: sadagu vihma või paistku päike, olgu teil vastsündinu, mudilane või teismeline, alati on võimalik leida viis (kas või ainult tund aega nädalas), kuidas end vormi viia ja suurepäraselt tunda.

Harjutuste tüübidHarjutused, mille jaoks ei pea jõusaali minema

      Üks tähtsamaid relvi, millega Fiona mind varustas, oli võime näha harjutusi osana igapäevarutiinist. Kui olete sedavõrd distsiplineeritud, et kodus trenni teha (ja see ei tähenda, et peate terve varanduse mõne peene riistapuu ja viimase peal jooksulindi peale kulutama), siis on hea vormi saavutamine käeulatuses. Mina avastasin, et eriti siis, kui püüdsin oma ema- ja töörolli näiliselt nii lühikesse nädalasse suruda, oli kodus trenni tegemine ainus viis, kuidas tagada, et saaksin ennast piisavalt palju liigutada.

      Nagu enamik värskeid emasid tahtsin paremaks muuta oma kõhtu, peput, reisi, käsivarsi ja vaagnapõhjalihaseid. (Pidage meeles ämmaemanda reeglit: 20 vaagnapõhjalihaste harjutust iga kord, kui peatute foori all, vaatate televiisorit, lähete voodisse, sööte hommikust. Jajah, muidugi!) Minu peamine eesmärk oli kahe tunni jooksul nädalas neid kohti trimmida. Ainuke treeningvahend, millesse investeerisin, oli hiigelsuur võimlemispall. (See tuli tegelikult ka kasuks teise sünnituse ajal, mis toimus suures osas kodus. Aga selle loo jätan mõneks teiseks korraks.) Nüüdseks olen tõepoolest omandanud oskuse koos palliga seina ääres kükke teha. (Asetage pall enda ja seina vahele selja alaossa ning liikuge seisvast asendist kükki.) Kuigi alguses pani isegi kolm kükki mu jalad kohutavalt värisema, nägin kolme nädala pärast tõepoolest edusamme oma reite ja kõhu väljanägemises ning tundsin, et jalalihased muutuvad tugevamaks. Angelina Jolie, siit me tuleme!

      Istessetõusud või poolikud istessetõusud ja biitsepsiharjutused hantlitega on samuti üsna rasked, aga vajavad väga vähe planeerimist või varustust. Ma ei ole mingi Victoria Beckham (kes teeb raudselt igal õhtul koos abikaasaga sada istessetõusu, et sellist pesulauda meenutavat kõhtu saavutada), aga pärast teist last püüdsin neid harjutusi distsiplineeritult teha. Isegi tehes vaid paar seeriat kolm korda nädalas (uskuge mind, ma oleksin surnud, kui oleksin püüdnud neid rohkem teha), leidsin, et punnis kõht oli mingil määral lamedam ja meenutas vähem tarretist laste teelauas. Biitsepsiharjutused hantlitega on samuti värsketele emadele head ja nõuavad vähe nuputamist. Lihaseid, mida saab üles ehitada, kui teha paar korda nädalas korralikke biitsepsiharjutusi (tooge käsi sirgest asendist õla juurde kõverasse, hoides käes veega täidetud plastpudelit, suhkrut täis laste lõunasöögikarpe, raskeid raamatuid või väikeseid hantleid), võib edasi treenida igapäevaseid emade ülesandeid täites. Toidukottide väljatõstmine autost ja kolmandale korrusele tassimine, tandemkäru lükkamine ja pontsaka beebi tõstmine 24 tundi ööpäevas on kõik lihasharjutused, mida teeme sellele mõtlemata. (Hoidke kõhulihaseid kindlasti töös, kui kummardate, tõstate ja vankrit lükkate, see aitab lihaseid tugevdada ja alaseljavigastusi vältida.) Järgmine hea nipp, mida meeles pidada, on see, et kui teil on harjutused selged, vaadake, et teie rüht oleks korralik. Sirgelt seismine ja sirge seljaga kõndimine võib längus õlgade ja esiletungiva kõhuga imesid teha! Miks mitte seda proovida, kui vankrit kohaliku poe poole veeretate? See hämmastab teid, päriselt.

      Istessetõusud, kükid, rühi kontrollimine – see kõik võib üsna kurnavalt kõlada, aga kuna te teete neid kodus, saate seda üsna hõlpsalt korraldada. Kes oleks võinud arvata, et Eviani pudelite tõstmine selle 25 minuti jooksul, mil õhtul seebikaid vaatate (suurepärane biitsepsitele), neli korda päevas lifti asemel treppidest käimine (väga tõhus reitele ja tagumikule), võimlemispalli kasutamine kaks korda nädalas, et paar seeriat kükke teha (väga hea tagumikule, kõhule ja reitele), või lihtsalt sirge seljaga käimine, kõht sisse tõmmatud, aitab end vormi viia, kaalus alla võtta või luua illusiooni, et olete mitu kilo kergem? Minimaalselt tüli, maksimaalne tulemus – geniaalne.

Lõbus koolitee

      Mul oli nii kõrini sellest, et olen järjekordne ema, kes kohalikke teid ummistab, sõidutades lapsi lasteaeda, huviringi, kooli, teejoomistele ja tagasi, seepärast mõtlesin, et võtan selle suhtes midagi ette. Selle asemel et kiruda eessõitvat ema (kes sõidab tankiga, millega oleks paras sõtta minna), otsustasin, et on aeg ilma bensiinita tänavale astuda. Kui ilm mind soosib, püüan lastega võimalikult palju jalutada või rattaga sõita. (Tahaksin väga öelda, et jalutan viis kilomeetrit või sõidan rattaga sama palju lörtsi, lume ja äikesetormidega, aga halb ilm nõuab siiski erandi tegemist. (Me ei ole supernaised!) Kui olin tütrega kahekesi, tegime tähtsaid käike nii, et tema istus mu ratta pakiraamil. Tema oli sisse mässitud nagu eskimo, mina higistasin ja olin näost tulipunane. Kui välja arvata üks kord (kui mu ketsipaelad kodaratesse takerdusid ja ma porilombis maandusin, kaitstes tüdrukut kukkumise eest), kulgesid kõik sõidud ohtude ja jonnimisteta. Mu tütrele meeldis väga kaasa tuhiseda ja ta kilkas rõõmust, kui me mägedest alla vuhisesime. Ta isegi nuttis, kui lund sadas ja ratast nädal-paar kasutada ei saanud. Ärge laske end ka petta mõttest, et rattad maksavad kindlasti terve varanduse. Minu oma oli nii lihtne, et isegi kolmandat käiku ei saanud kasutada (ja sellel oligi ainult kolm käiku). See läks mulle maksma vähem kui kuue kuu jagu kütust ning oli autost palju lõbusam ja keskkonnasõbralikum.

      Kui ma teise lapse sain, ei olnud rattasõit kõige lihtsam valik. (Kuigi minu sõbrannal Rainbowl on olemas selline kookonit meenutav seadeldis, millega oma pontsakad poisid ratta taha panna. Ränk töö, aga ta on pühendunud ökotrenni kuninganna! Millegipärast ma ei arva, et minu reied sellele vastu peaksid.) Kui saan, kasutan ratast, aga teistel puhkudel valin kondimootori. Nüüd, kui mu lapsed on pisut vanemad, saadavad nad mind jalutuskäikudel, kihutades oma pisikestel tõukeratastel kaasa. Ja kui näiteks teie lasteaed või kool asub pisut kaugemal, СКАЧАТЬ