Ambleri kustutamine. Роберт Ладлэм

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kelle juuksed hakkasid ära kuivama, tuli tema laua juurde, surudes pihku hulka märkmeid ja selgitades elavalt, mille ta oli juba läbi vaadanud ja ära visanud. Caston tõstis pilgu üles, vaatas tema tätoveeritud käsivart ning aeg-ajalt nähtavale ilmuvat keeleneeti – tema karjääri algusaastatel poleks midagi sellist lubatud, aga eks agentuuril tuli ajaga kahtlemata kaasas käia.

      „Vaata, et kvartaalsed I66 vormid saaksid menetlemiseks välja saadetud,“ ütles Caston.

      „Super,“ ütles Adrian. Ta ütles üldse sageli super, mis kõlas Castoni meelest üpris 1950-ndate päraselt, aga nähtavasti oli see sõna hakanud uut elu elama. Caston järeldas, et see tähendab midagi sellist, et ma kuulsin, mida sa just ütlesid, ja võtan seda arvesse. Võib-olla tähendas see midagi vähemat, aga kindlasti mitte rohkemat.

      „Mis puutub tänahommikusse infovahetusse: kas midagi erakordset ka on sisse tulnud? Midagi … tavapäratut?“

      „Häälsõnum luure asedirektori assistendilt Caleb Norriselt?“ Adriani häälde sugenes pisut kalifornialikkust – lause lõpus hääl kerkis, nagu esitaks ta küsimust, noorte inimeste jutustavate lausetega kippus nii juhtuma.

      „Kas sa küsid minult või räägid mulle?“

      „Vabandust. Räägin.“ Adrian vaikis. „Mul on tunne, et see on suhteliselt kiire asi.“

      Caston naaldus toolil tahapoole. „Sul on tunne?“

      „Jah, söör.“

      Caston uuris noormeest nagu putukateadlane pahklast. „Ja sa … jagad minuga oma tundeid. Huvitav. Kas ma olen sinu pereliige, su vanem, õde või vend? Kas me oleme semud? Kas ma olen sinu naine või pruut?“

      „Eks vist …“

      „Ei? Ma lihtsalt kontrollisin. Sellisel juhul – ma pakun lihtsalt välja – ära palun räägi mulle oma tunnetest. Mind huvitab ainult see, mida sa mõtled. Mida sul on põhjust arvata, isegi kui sa oled selles vaid osaliselt veendunud. Mida sa tead, vaatluse või järelduste põhjal. Mis puutub sellistesse udustesse asjadesse nagu tunded, siis need hoia endale.“ Ta vaikis hetke. „Vabandust. Kas ma haavasin su tundeid?“

      „Söör, ma …“

      „See oli trikiga küsimus, Adrian. Ära vasta sellele.“

      „Väga valgustav, meister,“ ütles Adrian, naeratus huulte ümber heljumas, ilma otseselt kuju võtmata. „Arusaadav.“

      „Aga sa hakkasid midagi rääkima. Tavapäratutest teadetest.“

      „Noh, asedirektori kabinetist tuli mingi kollane asutusesisene värk.“

      „Sa peaksid nüüdseks juba agentuuri värvikoode tundma. CIA-s ei ole „kollast“.“

      „Vabandust,“ ütles Adrian. „Kanaarikollane.“

      „Mis tähendab mida?“

      „See tähistab …“ Ta vaikis, aju oli hetkeks nagu puhtaks pühitud. „See tähendab Ühendriikide sisest intsidenti, mis võib tähendada julgeolekuriski. Järelikult mitte-CIA. Puudutab teisi teenistusi. TVA-sid.“ TVA-d: teised valitsusagentuurid. Mugav lühend prügikasti kohta.

      Caston noogutas kärmesti ja võttis erkkollase ümbriku vastu. See oli tema arvates maitselage – nagu mingi kiiskav-kriiskav troopiline lind, kanaarilind, kui aus olla. Ta murdis turvapitseri lahti, pani lugemisprillid ette ja lasi silmadel dokumendist kiirelt üle käia. Võimalik julgeolekuoht seoses vangi põgenemisega. Patsient nr 5312, range režiimiga salajase keskuse asukas.

      Kummaline, mõtles Caston, et patsiendi nime ei mainitud. Ta luges aruannet uuesti, et näha, kus intsident aset oli leidnud.

      Parrishi saare psühhiaatriahaigla.

      Tuluke läks põlema. Hoiatustuluke. Ambler rühkis läbi pooleldi tukkumajäänud rannataimestiku – meetrite viisi maltsa, vitshirssi ja porssi, liivapaberit meenutavad teravad lehed ja okkapuhmad kraapisid tema vettinud riideid – ja seejärel läbi raagus, soola käes kängu jäänud puude salu. Ta värises järjekordse külma tuuleiili käes ja üritas eirata liivateri, mis olid tunginud tema halvasti istuvatesse kingadesse ja hõõrusid iga sammuga nahka rohkem marraskile. Arvestades, et Langley lennubaas oli ilmselt 30 kuni 50 kilomeetri kaugusel põhjas ning USA mereväebaas umbes sama kaugel lõunas, eeldas ta, et võib iga hetk kuulda sõjaväehelikopteri suhinat. Maantee nr 64 oli tema asukohast umbes kilomeetri kaugusel. Puhkamiseks polnud mahti. Mida kauem Ambler oli üksik mees avatud maastikul, seda suuremas ohus ta oli.

      Ta kiirendas sammu, kuni hakkas kuulma maanteemüra. Laial teepervel pühkis ta riietelt maha liiva ja puulehed, tõstis pöidla püsti ja naeratas. Ta oli märg ja läbiligunenud ning seljas oli tal kummaline vormiriietus. See naeratus peab olema ikka väga kuramuse veenev.

      Minut hiljem jäi teepervel seisma Frito-Lay logoga kaunistatud veoauto. Autojuht, mopsi meenutava näo, määratusuure kõhu ja võlts-Ray Bani päikeseprillidega mees viipas ta peale. Ambleril oligi sõiduvahend leitud.

      Talle meenusid ühe vana kirikulaulu sõnad: Me oleme nii kaugele jõudnud usu abil.

      Veok, auto, buss. Mõned ümberistumised hiljem seisis ta pealinna varjulisel asfaldil. Ühest ostukeskusest leidis ta sporditarvete poe, kust ostis mõned allahindluskorvidest leitud silmatorkamatud riideesemed. Ta maksis sularahaga, mille oli vormirõivaste taskust leidnud, ja vahetas poe juures oleva pukspuuheki taga riided. Tal ei olnud isegi aega end peeglist üle vaadata, aga ta teadis, et tema praegune rõivastus – khakivärvi püksid, flanellsärk, lukuga tuulejakk – oli üpris lähedal Ameerika mehe keskmisele riietusele väljaspool tööaega.

      Viis minutit ootamist bussipeatuses: Rip van Winkle¹ läheb koju.

      Jälgides, kuidas taimestik muutub aina tihedamaks, mida lähemale jõudis buss Washingtoni linnale, leidis Ambler end mõtisklemas. Kui keha stressihormoonide süsteem on end välja kurnanud, tekib hetk, mil erutus ja hirm annavad maad tuimusele. Ambler oli nüüd sellesse punkti jõudnud. Ta mõtted läksid uitama. Läbi teadvuse keerlesid näod ja hääled paigast, kust ta oli lahkunud.

      Ta oli seljataha jätnud oma vangistajad, aga mitte mälestusi neist.

      Viimane psühhiaater, kes oli talle „hinnangut andnud“, oli olnud kõhn, äärmiselt närviline, mustade raamidega prillidega mees 50-ndate eluaastate alguses. Tema juuksed olid meelekohtadel hallinema hakanud ning laubale langev poisilikult pikk pruun lokike ainult rõhutas seda, kui kaugel poisilikkusest ta tegelikult oli. Aga kui Ambler teda vaatas, nägi ta ka midagi muud.

      Ta nägi meest, kes oma hoolikalt sildistatud kaustu ja vildikaid (pastakaid, nagu ka pliiatseid peeti võimalikeks relvadeks) näperdades tegelikult oma tööd ja keskkonda vihkas – vihkas seda, et töötas valitsusasutuses, kus peamine oli saladuse hoidmine, mitte ravimine. Kuidas ta küll siia oli sattunud? Ambler suutis suurema vaevata oletada: karjääriteekond oli saanud alguse reservohvitseride treeningkorpuse stipendiumist kolledžisse ja arstiteaduskonda minekuks, mille järel tuli psühhiaatriaresidentuur sõjaväehaiglas. Aga see ei pidanud ju niimoodi lõppema, või mis? Tuhandele erinevale haavatud tüdimuse väljendusele tundlik Ambler nägi meest, kes unistas teistsugusest elust, tõenäoliselt sellisest, mida vanasti kujutati romaanides ja filmides: raamaturiiulitega vooderdatud kabinet СКАЧАТЬ