Ambleri kustutamine. Роберт Ладлэм

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kahtluseks. „Mul pole sulle peenraha anda, vennas. Ja mingit tasuta kohvi ma ka ei jaga.“

      „Reggie, ole nüüd – sa tunned ju mind.“

      „Astu aga edasi, mees,“ ütles Reggie. „Ma ei taha mingeid jamasid.“

      Ambler pööras end sõnatult minekule ja kõndis pool kvartalit suure uusgooti stiilis kortermajani, kus ta oli viimased kümme aastat üürnik olnud ja mida kutsuti Baskertoni tornideks. 1920-ndatel ehitatud punastest tellistest kuuekordne hoone oli kaunistatud hallide poolsammaste ja betoonpilastritega. Kõigi korruste koridoripoolsete akende ees olid ribakardinad pooleldi ette tõmmatud, meenutades poolavatud silmalaugusid.

      Baskertoni tornid. Kodulaadne asi mehele, kellel tegelikult kodu polnudki. Veeta karjäär erilubadega programmides – kõige kõrgema julgeolekuastmega operatsioonides – tähendas veeta karjäär valenime all. Ükski Konsulaaroperatsioonide osakond ei olnud salajasem kui Poliitilise Stabiliseerimise Üksus ja keegi selle agentidest ei tundnud iialgi üksteist teisiti kui koodnime järgi. See ei olnud elustiil, mis andnuks võimaluse sõlmida sügavaid tsiviilsuhteid, töö tähendas seda, et suurem osa päevadest sai veedetud välismaal, põhimõtteliselt kättesaamatuna, võimatu oli ette ennustada, kui kauaks on minek. Kas tal on üldse tõelisi sõpru? Tema koduse eksistentsi tühjus oli andnud erilise kaalu siinsetele juhuslikele tänavatutvustele. Ja olgugi et ta veetis Baskertoni tornides nii vähe aega, oli korter talle tõeline elupaik. See ei olnud niisugune pühapaik nagu tema järveäärne maja, aga see oli normaalsuse tähis. Koht, kuhu ankrusse jääda.

      Kortermaja asus tänavast pisut eemal, kitsas ovaalne sissesõidutee võimaldas autodel fuajee ukse ette sõita. Ambler vaatas tänavatel ja kõnniteedel ringi, ei näinud märkigi sellest, et keegi temast kuidagi eriliselt huvituks, ja kõndis hoone juurde. Seal ikka keegi teda tunneb – üks uksehoidjatest, kui mitte majahaldur – ja laseb ta tema enda korterisse sisse.

      Ta vaatas pikka üürnike nimekirja, mustad plastikust tähed valgel tahvlil, rida nimesid tähestikulises järjekorras.

      Ei ühtki Amblerit. Alston – ja siis Ayer.

      Kas nad olid tema korteri ära võtnud? See valmistas talle pettumuse, aga eriline üllatus see siiski polnud. „Kas ma saan teid kuidagi aidata, söör?“ See oli üks uksehoidjatest, kes ilmus nähtavale küttega vestibüülist, Greg Denovich. Tema tugevat lõuajoont varjutas nagu alati raske, žiletile allumatu habe.

      „Greg,“ ütles Ambler rõõmsalt. Greg oli eeldatavasti lühend Gregorist, oli ta alati oletanud. Mees pärines endisest Jugoslaaviast. „Pole ammu näinud, mis?“

      Ilme Denovichi näol oli Amblerile tuttavaks saamas: see oli segadus, mida tunneb inimene, keda on sõbra kombel tervitanud täiesti võõras inimene.

      Ambler võttis nokkmütsi peast ja naeratas. „Tuleta rahulikult meelde, Greg. Korter 3C?“

      „Kas ma tunnen teid?“ küsis Denovich. Aga ka seekord ei olnud tegemist küsimusega. See oli väide. Negatiivne väide.

      „Ju siis mitte,“ ütles Ambler vaikselt. Ja siis muutus tema kimbatus paanikaks.

      Selja taga kuulis ta heli, mida teevad rehvid, kui auto vihmamärjal asfaldil järsult pidurdab. Ambler keeras kähku ringi ja nägi valget kaubikut teisel pool tänavat järsult peatumas. Ta kuulis uste avanemist ja kinnipaugatamist ning nägi kolme meest nähtavale ilmumas – kinnipidamisasutuse valvurite vormiriietuses meest. Ühel oli käes karabiin, teised olid välja võtnud püstolid. Kõik kolm jooksid tema poole.

      Kaubik. Ta tundis seda põhjalikult. See oli osa erakorralisest „äratoomisteenusest“, föderaalvalitsuse salajased harud kasutasid seda tundlikeks siseriiklikeks „pealevõtmisteks“. Oli siis parajasti tegemist oma agentidega, kes paha peale läinud, või välismaistega USA pinnal, niisuguste pakkide ühine joon oli see, et neile ei olnud ette nähtud ühtki ametliku kohtusüsteemi haru. Sellel märjal külmal jaanuarihommikul oli Harrison Ambler pakk, mida tuldi peale võtma. Kohalikule politseile pole vaja midagi selgitada, sest ta oleks ammu enne nende saabumist haihtunud. See ei olnud mingisugune avalik vastasseis – nad olid ette valmistanud kärme, märkamatu inimröövi.

      Juba siia, sellesse kohta ilmumisega oli Ambler, nagu ta nüüd mõistis, lubanud soovmõtlemisel oma tervet mõistust varjutada. Ta ei saanud endale rohkem ühtki eksimust lubada.

      Mõtlema – ta peab mõtlema.

      Või pigem peab ta tunnetama.

      Veetnud kaks aastakümmet väliagendina, oli Ambler olnud sunnitud omandama põgenemise ja kokkupõrgete vältimise kunsti. See oli talle suisa loomupäraseks saanud. Aga ta ei lähenenud sellele kunagi läbi loogikaraamide, „otsustuspuude“ või muude viljatute vahendite, mida juhendajad teinekord kollanokkadele pähe üritasid määrida. Väljakutse seisnes selles, kuidas tunnetada olukordadest väljapääsu, improviseerida vastavalt vajadusele. Igasugune muu tegutsemisviis tähendas rutiini langemist ning kõike, mis sai langeda rutiini, oli vastastel võimalik ette aimata ja vastulööke kavandada.

      Ambler uuris Baskertoni hoone esist tänavat. Kolme-punkti-blokaad oleks olnud standardprotseduur: mõlemasse kvartali otsa oleks paigutatud üksus juba enne, kui kaubik selle vastas seisma jäi. Ambler nägigi, tõepoolest, relvastatud mehi, kellest mõni oli vormis, mõni mitte, liikumas mõlemast suunast hoone poole – sihikindlal, kogenud haaranguagendi sammul. Mis nüüd saab? Ta võiks pageda hoone fuajeesse ja otsida tagavaraväljapääsu. Aga seda liigutust on ette aimatud, selle vastu on kindlasti abinõud tarvitusele võetud. Ta võis oodata, kuni hulk jalakäijaid mööda läheb, liituda nendega, seejärel aga üritada joosta lihtsalt kiiremini kui mehed, kes asuvad kvartali teises otsas. Ka sellel lükkel olid omad ohud. Lõpeta mõtlemine, ütles Ambler iseendale. See on ainuke viis nad üle kavaldada.

      Silmitsedes lühikese toruga püssiga meest, kes üle puiestee tema poole kiirustas, sundis Ambler end nägema tema nägu nii täielikult kui võimalik, samal ajal kui tibutamine muutus paduvihmaks. Ja siis otsustas ta teha kõige ohtlikuma liigutuse üldse.

      Ta jooksis otsejoones selle mehe poole. „Miks teil nii kaua läks?“ röökis Ambler. „Liigutage oma perset, kurat võtaks! Ta pääseb minema!“ Ta keeras kannapealt ringi ja vehkis pöidlaga jõuliselt Baskertoni tornide fuajee poole.

      „Me tulime nii kiiresti kui saime,“ vastas karabiiniga mees. Ülejäänud kahel, nagu Ambler nägi nüüd, kui nad temast mööda kiirustasid, olid käes taktikalised .45-d, 12 padrunit salves. Päris palju tulejõudu ühe mehe kinnipüüdmiseks. Eeldusel, et neile ikka oli antud käsk ta kinni püüda.

      Nüüd kõndis Ambler raskel sammul üle tänava äratoomiskaubiku poole, milles reisijad olid Baskertoni fuajee ümbruses lehvikukujuliselt laiali hargnenud. Neil kulub vaid mõni hetk, enne kui oma veast aru saavad.

      Ambler lähenes valge kaubiku juhiuksele, heitis hoogsalt lahti rahakoti, mis oli kuulunud Parrishi saare ülevaatajale, ning hoidis seda hetkeks juhi poole lahti, nagu näitaks ametimärki või tunnistust. Ta oli juhist liiga kaugel, et too midagi lugeda näinuks, veenma pidi žesti autoriteetsus iseenesest. Samal ajal kui juht akent alla lasi, mõõtis Ambler teda pilguga. Mehe silmad olid karmid, valvsad. Tema kael oli lühike ja tihedalt musklis: tõstesportlane.

      „Kas te uue käsu saite kätte?“ nõudis Ambler. „Tappa, mitte vangi võtta. Ja miks teil nii kaua läks? Kui te oleksite minut varem kohale jõudnud, oleksime nüüdseks valmis.“

      Juht ei öelnud СКАЧАТЬ