Ambleri kustutamine. Роберт Ладлэм
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Ambleri kustutamine - Роберт Ладлэм страница 6

Название: Ambleri kustutamine

Автор: Роберт Ладлэм

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Контркультура

Серия:

isbn: 9789949857227

isbn:

СКАЧАТЬ ei oleks seda kuulnud ja praeguse uduga poleks näinud ka. Kaldani on hetkel kolm miili, pole just ülemäära pingutav, kui veri korralikult käimas hoida. Tüüpiline käitumine ühe laiba kohta, kas pole?“

      „See on hullumeelne!“ protestis parameedik. „Minul ei olnud sellega mingit pistmist! Te peate mind uskuma.“ Eituse vorm oli automaatne, ent kinnitas tõhusalt süüdistuse kõige olulisemat elementi: et kanderaamil olnud mees oli see, kes saarelt põgenes.

      „Eks me nüüd siis vist teame, miks ta nii närvi läks, et mina kaasa pidin tulema,“ ütles Ambler turvamehele, täpselt nii valjusti, et teda üle mootorite vaevu kuulda oli. „Kuule, sa peaksid sellest vist kiiremas korras ette kandma. Ma hoian kahtlusalusel silma peal.“

      Turvamees paistis olevat segaduses, Ambler nägi, kuidas tema näol vaheldusid vastuolulised impulsid. Nüüd naaldus Ambler tema poole ja rääkis usalduslikult turvamehele kõrva. „Ma tean, et sinul ei olnud sellega pistmist,“ ütles ta. „Ma kirjutan seda selge sõnaga oma aruandesse ka. Nii et sul ei ole vaja millegi pärast närveerida.“ Sõnum, mida ta edasi andis, ei sisaldunud sõnades. Ambler teadis väga hästi, et turvamees ei muretse selle pärast – talle ei olnud veel pähegi turgatanud, et keegi võiks kahtlustada tema osalust vangi põgenemises rangeima režiimiga vanglast. Ent teda sel teemal rahustades – ja oma „aruandest“ rääkides – kinnistas Ambler tasahilju oma autoriteeti: tuvihallis vormis mees kehastas nüüd ametlikkust, protseduure, käsuahelat.

      „Olgu,“ ütles turvamees ja vaatas kinnituse saamiseks Ambleri poole.

      „Anna mulle püstol, ma hoian sellel naljaninal siin silma peal,“ ütles Ambler tasakaalukalt. „Aga sul tuleb sellest küll kohe praegu ette kanda.“

      „Saab tehtud,“ ütles turvamees. Ambler nägi, et meest vaevab rahutus, kuna sündmused – segadusseajavad ja harjumatud sündmused – võtsid võimust tema tavapärase ettevaatuse üle. Enne kui ta laetud Heckler & Kochi P7 hallis vormiriides mehele ulatas, kõhkles ta hetke.

      Aga ainult hetke.

      2. peatükk

      LANGLEY, VIRGINIA

      Isegi pärast ligi kolmekümmet aastat teenistuses armastas Clayton Caston endiselt CIA hoonete kompleksi pisidetaile – nagu väliskulptuur nimega Kryptos, sisselõigatud tähtedega S-kujuline vaskplaat, mis oli valminud skulptori ja agentuuri krüptograafi koostöös. Või siis Allen Dullesi bareljeef põhjapoolsel seinal, all graveering kujukate sõnadega: Tema monument on meie ümber. Mitte kõik hilisemad lisandused ei olnud aga sama meeldivad. Agentuuri peasissekäik oli tegelikult fuajee hoones, mida nüüd kutsuti peakorteri vanaks hooneks – sellest oli saanud „vana“, kui 1991. aastal valmis peakorteri uus hoone, ja nimetamisharjumus oli niisugune, et sellist asja nagu lihtsalt peakorteri hoone polnudki enam olemas. Alati tuli valida, kas vana või uus – rida kuuekorruselisi tornmaju, mis olid ehitatud vana hoone kõrvale mäenõlvale. Uue hoone peasissepääsu juurde jõudmiseks oli seega vaja minna neljandale korrusele. See kõik oli väga tavapäratu ja tema arvates ei olnud tavapäratu kunagi soovitatav.

      Castoni enda kabinet oli loomulikult vanas hoones, aga mitte kuskil selle helge, akenderohke välisseina läheduses. Õigupoolest oli see üpriski hästi peidetud – tegemist oli sedasorti akendeta ruumiga, kus harilikult hoiti koopiamasinaid ja kontoritarbeid. See oli hea koht, kui sa ei tahtnud, et sind segataks, aga vähesed inimesed said sellest niimoodi aru. Isegi agentuuri kauaaegsed töötajad kippusid arvama, et Caston on sattunud sisemisse eksiili. Nad vaatasid teda ja nägid keskpärasust – kedagi, kes kahtlemata ei ole kunagi midagi saavutanud, viiekümnendates tagumikutundide tegijat, kes saadab päevi mööda tasahaaval laual pabereid ringi tõstes, kuni pensioniaeg kätte jõuab.

      Keegi, kes oleks näinud, kuidas ta hommikul oma laua taga istet võtab, pilk naelutatud laual asuvale kellale, pastakad ja pliiatsid matile laotud nagu söögiriistad, oleks sellistele oletustele kinnitust saanud. Kaheksa viiskümmend neli, ütles kell, kuus minutit tööpäeva õige alguseni aega, leidis Caston. Ta võttis Financial Timesi ja avas selle ristsõna kohalt. Pilk vilksas lauakellale. Viis minutit. Nüüd asus ta tööle. Üks paremale. Mis on fassaadi kohal pärast seda, kui mind on vähendatud? Takistus. Üks alla. Tüütus: kõlab, nagu keegi külastaks WC‐d. Neli paremale. Lühikese preestriga võetud risk kergitab sind kõrgemale tõstmata. Kaks alla. Autentne Briti kapital. Hääletult täitis tema pliiats kastikesi, peatudes harva kauemaks kui sekundiks-paariks. Tõke. Tülin. Ametikõrgendus. Sterling.

      Nüüd sai see valmis. Kell näitas kaheksa viiskümmend üheksa. Ta kuulis ukse juures müdinat – tema assistent saabus täpselt õigeks ajaks, mööda koridori jooksmisest hingetu. Neil oli hiljuti olnud pikem vestlus kellaaegadest kinnipidamise teemal. Adrian Choi avas suu, nagu hakkaks vabandust paluma, heitis siis pilgu käekellale ja libistas end vaikides oma toolile väiksema ja madalama laua ääres. Tema mandlikujulistes silmades paistis olevat veel veidi und ja tema paksud mustad juuksed olid dušist niisked. Adrian Choi oli suisa kakskümmend üks aastat vana, alumise huule all tagasihoidlik neet, ja jõudis ikka endiselt alati kohale viimasel hetkel.

      Punkt kell 9.00 pani Caston Financial Timesi prügikasti ja avas turvalise e-postkasti. Mitu e-kirja olid kogu agentuurile saadetud ebahuvitavad teated: uus terviseprogramm, väike veaparandus hambaravikindlustusse, intraneti aadress, kus töötajad saavad oma pensioniplaani üle vaadata. Üks oli St. Louis’ maksuametnikult, kelle jaoks jäi küll arusaamatuks, miks CIA siseauditi osakonnast talle küsimus esitati, aga tuli meeleldi vastu, jagades üksikasju eriotstarbeliste ettevõtete kohta, mida üks kergetööstusfirma on viimase seitsme aasta jooksul loonud. Järgmine kiri oli väikeselt Toronto väärtpaberiturul noteeritud ettevõttelt ja sisaldas Castoni palutud nimekirja tehingutest, mida selle nõukogu liikmed on viimase kuue kuu jooksul teinud. Audiitor ei mõistnud, miks oli Caston vajanud nimelt iga tehingu toimumise aega, ent oli palve kohusetundlikult täitnud.

      Caston sai aru küll, kui tuim tema tegevus suuremale osale kolleegidest tundus. Endised sportlased ja korporatsioonipoisid, kes varem teinud välitööd või alles lootsid sinna pääseda, suhtusid temasse leebe üleolekuga. „Kui teada tahad, tuleb minna,“ kõlas nende moto. Caston ei käinud muidugi kunagi kuskil, aga ega tema sellele dogmale alla kirjutanud. Sageli võis tabelihunnikuga mahaistumine rääkida inimesele kõik, mida vaja, ilma et tarvitsenuks oma laua tagant korrakski lahkuda.

      Samas teadsid väga vähesed Castoni kolleegid päriselt, mida ta teeb. Kas ta ei ole mitte üks neist tüüpidest, kes kontrollib inimeste reisi- ja meelelahutuskulude aruandeid? Või tegeles ta hoopis paberi ja toonerikassettide hankimise ülevaatamisega – see ei kõlbaks ju kuhugi, kui keegi kontori varadega jantima hakkaks, eks? Igal juhul oli see töökoht prestiiži poolest vaid veidi kõrgemal kui harilik haldustööline. Küll aga oli Castonil ka mõni niisugune kolleeg, kes kohtles teda aupaklikult, lausa millegi aukartusele sarnasega. Need olid üldiselt CIA direktori lähiringi kuuluvad või vastuluure direktoraadi tipptöötajad. Nemad teadsid, kuidas Aldrich Ames 1994. aastal tegelikult tabati. Ja nemad teadsid ka seda, kuidas just väike, ent järjepidev lahknevus väidetavate sissetulekute ja väljaminekute vahel oli see niit, mis viis Gordon Blaine’i paljastamiseni ja suurema intriigidevõrgu lahtiharutamiseni. Nad teadsid tosinatest teistestki võitudest, neist mõnedki samaväärsete mõõtmetega, millest avalikkus kunagi aimugi ei saa.

      Castonil oli segu isikuomadustest ja oskustest, tänu millele ta suutis tõhusalt tegutseda ka sellistes kohtades, kus terved bürood olid läbi kukkunud. Ilma kordagi kabinetist lahkumata kaevus ta sügavale inimeste müüdavuse keerduderohkesse labürinti. Emotsioonide vald huvitas teda sealjuures vähe. Ta muretses pigem raamatupidaja kombel arvutulpade pärast, mis ei klappinud. Broneeritud reis, millele tegelikult ei mindudki; esitatud veoarve, mis ei langenud kokku väidetava СКАЧАТЬ