Ambleri kustutamine. Роберт Ладлэм

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mitte lihtsalt järjekordne valitsuse droon palgaastmel E9. Võib-olla on ta maailmarändur, kes kogub puhkusepäevi, et minna siis loodusretkedele vihmametsadesse ja kõrbetesse. Võib-olla oli tal tähelepanuväärne veinikelder, või siis oli ta käsipallifanaatik, andunud golfar – midagigi. Neil läbipõlenud tüüpidel oli alati midagi. Üksikdetailid Ambleri spekulatsioonides võisid ekslikud olla, ent ta oli veendunud, et meeleolu põhistruktuurile sai ta õigesti pihta. Ta tundis inimesi – see oli tema amet.

      Ta nägi seda.

      Psühhiaatrile ta ei meeldinud, Ambler muutis teda rahutuks, kuskil seal – aju kuklapoolel. Mehe asjatundlikkus pidi andma talle oskuse oma patsiendi hinge vaadata, millega kaasnes harilikult võimutunne, autoriteet – õpetaja autoriteet õpilase, arsti autoriteet patsiendi ees. Ambleri juuresolekul mees seda autoriteeditunnet ei kogenud.

      „Lubage mul meenutada, et meie vestluste eesmärk on rangelt teie seisundi hindamine,“ ütles mees oma patsiendile. „Minu töö on jälgida progressi ja hoida silm peal ravimite võimalikel ebasoodsatel kõrvalmõjudel. Nii et alustamegi siis sellest. Kas teil on esinenud mingeid uusi kõrvalnähte, millest ma peaksin teadlik olema?“

      „Kõrvalmõjudest oleks lihtsam rääkida,“ ütles Ambler arupidavalt, „kui oleks teada, mis peaks olema nende ravimite peamine mõju.“

      „Arstimite eesmärk on loomulikult psühhiaatrilisi sümptomeid kontrolli all hoida. Paranoilised mõtted, dissotsiatiivne häire, egodüstooniline sündroom …“

      „Sõnad,“ ütles Ambler. „Ilma sisuta. Helid ilma tähenduseta.“

      Psühhiaater toksis midagi sülearvutisse. Tema kahvatuhall pilk prillide taga oli jäine.

      „Mitu erinevat psühhiaatrite meeskonda on teie dissotsiatiivse isiksushäirega maadelnud. Me oleme sellest rääkinud.“ Arst vajutas väikesel puldil nuppu ja mängima hakkas helisalvestis, kõlaritest kostis ergas ja selge heli. Hääl – Ambleri hääl – oli äratuntav, tungivalt paiskas see ruumi endast väljas oleva inimese vandenõuteooriaid: „Teie olete selle taga. Teie kõik. Ja nemad kõik. Inimmao jälg on kõikide peal.“ Salvestis jätkus ja jätkus. „Trilateraalne komisjon … Opus Dei … Rockefellerid …“

      Amblerile valmistas tema enda hääl, mis oli salvestatud ühel varasemal psühhiaatrilisel nõustamisel, peaaegu füüsilist valu.

      „Lõpetage,“ ütles ta vaikselt, suutmata talitseda emotsioonidetulva. „Palun lõpetage.“

      Psühhiaater pani salvestise pausile. „Kas te usute endiselt neid … teooriaid?“

      „Need on paranoilised ulmad,“ ütles Ambler oimetult, aga sõnu selgelt hääldades. „Ja vastus on ei. Ma isegi ei mäleta, et ma oleksin kunagi neid toetanud.“

      „Te eitate, et see olete teie, kes salvestisel kõneleb?“

      „Ei,“ ütles Ambler. „Ma ei eita seda. Ma lihtsalt ei … mäleta seda. See ei ole mina, mõistate? Selles mõttes, et minu olemus ei ole niisugune.“

      „Te olete siis keegi teine. Kaks erinevat inimest. Või rohkem?“

      Ambler kehitas abitult õlgu. „Lapsena tahtsin saada tuletõrjujaks. Enam ma ei taha tuletõrjujaks saada. See laps ei ole see, kes olen mina.“

      „Eelmisel nädalal ütlesite, et soovisite lapsena saada pallimängijaks. Või rääkisin ma tookord hoopis kellegi teisega?“ Psühhiaater võttis prillid eest. „Küsimus, mida ma teile esitan, on küsimus, mille teie peaksite esitama iseendale: kes te olete?“

      „Selle küsimusega on see probleem,“ ütles Ambler pärast pikka pausi, „et teie arvate, et see on valikvastustega. Te tahate, et ma valiksin teie väikesest variantide nimekirjast.“

      „Kas see on põhiprobleem?“ Psühhiaater vaatas sülearvutiekraanilt üles. „Mina ütleksin, et tegelik probleem on selles, et te teete linnukesi rohkem kui ühte kasti.“

      Ambleril kulus mõni hetk, et end istmelt üles ajada, kui buss Cleveland Parki jõudis, ent tal õnnestus siiski väljuda. Tänaval pani Ambler nokkmütsi pähe ja vaatas ringi – algul valvsalt midagi tavapäratut otsides ja siis kogu hingest tavapära üle rõõmustades.

      Ta oli tagasi.

      Ta oleks tahtnud õhku hüpata. Ta oleks tahtnud käed üles tõsta. Ta oleks tahtnud otsida üles need, kes tema kinnipidamise eest vastutasid, ning kostitada neid brutaalse õiglusega: Kas te arvasite, et ma ei saa välja? Kas te seda arvasitegi?

      Ilm ei olnud selline, nagu ta ise kojutulekuks oleks valinud. Taevas oli endiselt pime, uduvihm muutis sillutise libedaks ja tumedaks. Ta sai aru küll, et on harilik päev harilikus kohas, aga pärast pikka isolatsiooniperioodi lõi kõikjal ümbritsev vilgas tegevus teda pahviks.

      Ta kõndis mööda kaheksakandilistest betoonpostidest, mille ümber olid tõmmatud metallribad, mille külge kinnitusid paljundatud kuulutused ja plakatid. Luuleõhtud kohvikutes. Kontserdid, mida annavad alles äsja garaažist väljunud rokkansamblid. Uus taimetoidurestoran. Ebaõnnestunud nimega komöödiaklubi Miles of Smiles. Kõik see inimtegevuse õitsev, kihisev segapuder, mis läbivettinud paberitel tähelepanu järele kisendab. Elu väljaspool. Ei – parandas ta ennast – lihtsalt elu.

      Ta küünitas kaela, olles erakordselt valvas. Harilik tänav süngel päeval. Siin on ohtusid, jah. Aga kui ta jõuaks oma korterisse, tagasi oma harilikku kõdunevasse eksistentsi – just nimelt tavapärasus oli see, mis selle talle nii armsaks muutis. Tavapärane oli see, mille järele ta janunes; tavapärane oli see, mida ta vajas.

      Kas nad julgeksid tõesti talle siia järele tulla? Siia – ühte vähestest kohtadest maamunal, kus oli inimesi, kes teda päriselt tundsid. See siin on kindlasti kõigist kõige ohutum koht. Isegi kui nad välja ilmuvad, ei tarvitsenud ta karta avalikku arveteklaarimist. Hulljulgelt ta peaaegu et sooviski, et oleks. Ei, ta ei hakka neid kartma, kes olid ta kinni pannud – nüüd oli aeg neil teda kartma hakata. Nähtavasti oli mingi allumatu üksus süsteemi kurjasti ära kasutanud, üritanud teda elusalt matta, uputada teda kadunud hingede, depressioonist jõuetute või pettekujutlustest hullunud spioonide sekka. Ainuke, mida nad endale lubada ei saa, on astuda temaga vastasseisu siin, avalikus kohas, kus kohalik politsei vältimatult sündmustesse sekkuks. Sest mida rohkem on inimesi, kes temast tõtt teada saavad, seda suurem on neil oht saada paljastatud.

      Connecticuti avenüü ja Ordway tänava nurgal nägi Ambler ajaleheputkat, millest ta vanasti igal hommikul mööda käis, kui linnas viibis. Ta nägi halliseguste juuste ja suure vahega hammastega meest leti taga, endiselt peas punane villane kootud müts, ja naeratas.

      „Reggie,“ hõikas Ambler. „Reggie, vana semu.“

      „Hei,“ ütles mees leti taga. Aga see oli refleks, mitte tervitus.

      Ambler jalutas talle lähemale. „Pole ammu näinud.“

      Müüja vaatas uuesti Ambleri poole. Tema pilgus ei olnud vähimatki äratundmist.

      Ambler heitis pilgu Washington Postide hunnikule, mille kõige pealmine ajaleht oli vihmast täpiline, ja tundis kuupäeva märgates valusööstu. Jaanuari kolmas nädal – pole ka ime, et nii külm on. Ta pilgutas kõvasti silmi. Peaaegu kaks aastat. Peaaegu kaks aastat oli temalt ära võetud. Kaks aastat unustusehõlmas, meeleheites ja igasuguse suhtluseta.

      Aga СКАЧАТЬ