Ambleri kustutamine. Роберт Ладлэм

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sa loodad, et nad on halvemad kui need, keda sa nende käest päästad. Aga ega tegelikult või kunagi päris kindel olla. Kas võin teile veel ühe joogi pakkuda?

      Trükkinud oma nime välisministeeriumi andmebaasi, vajutas ta OTSI ja ootas mõne pikaleveninud sekundi.

      TÖÖTAJAT NIMEGA HARRISON AMBLER EI LEITUD. PALUN KONTROLLIGE ÕIGEKIRJA JA PROOVIGE UUESTI.

      Tema pilk liikus üle akna, millest avanes vaade tänavale, ja olgugi et ta seal midagi ebaharilikku ei märganud, tundis ta, kuidas teda katab külm higi. Ta toksis end klaviatuuril sotsiaalkindlustusameti andmebaasi ja sisestas otsingusse oma nime.

      HARRISON AMBLER ei leitud.

      See ei olnud loogiline! Metoodiliselt võttis ta läbi veel andmebaase, tegi ühe otsingu teise järel. Üksteise järel kordasid need hulluksajavat refrääni, eri versioone samast eitusest.

      Teie otsingule vastavaid dokumente ei leitud.

      Otsisõnale „Harrison Ambler“ ei leitud ühtki vastet.

      HARRISON AMBLER ei leitud.

      Pool tundi hiljem oli ta läbi vaadanud rohkem kui üheksateist föderaalset ja osariiklikku andmebaasi. Kõik täiesti kasutud. Teda polekski nagu kunagi olemas olnud.

      Hullumeelsus!

      Nagu kauge udupasun meenusid talle erinevate Parrishi saare psühhiaatrite hääled kõigi oma võltside diagnoosidega. See oli muidugi rumalus – kõik oli rumalus. Pidi olema. Ta teadis täpselt, kes ta on. Kuni haiglas veedetud ajani mäletas ta oma elu erksalt, selgesti, järjepidevalt. See oli kindlasti olnud ebaharilik elu, läbipõimunud ebaharilikust ametist, aga see oli ainuke elu, mis tal oli olnud. Kuskil oli keegi midagi sassi ajanud, tekkinud oli mingi tehniline viga – ta oli selles veendunud.

      Ta trükkis sisse veel ühe kiire päringu, mille eest tasuti järjekordse nulltulemusega. Ja teda tabas mõte, kas kindlustunne pole mitte muutunud luksuseks, mida tema endale enam lubada ei saa.

      Valge auto – ei, kaubik –, mis sõitis liiga kiiresti, liiklusvoost kiiremini, ilmus äkitselt nähtavale. Ja siis veel üks. Ja kolmaski, mis jäi seisma otse kohviku ees.

      Kuidas nad ta nii kähku üles leidsid? Kui internetikohvik oli oma privaatvõrgu IP-aadressi ära registreerinud ja välisministeeriumi andmebaasi oli paigaldatud digitaalne päästik, siis võis tema sondeerimine aktiveerida vastusondi, paljastades tema kasutatud arvuti füüsilise asukoha.

      Ambler hüppas jalule, surus end läbi „Ainult personalile“ sildiga ukse ja tormas trepist üles – kui veab, leiab ta tee katusele ja sealt mõnele kõrval asuva hoone katusele … Aga tal tuleb tegutseda kiiresti, enne kui äratoomismeeskond end korralikult positsioonidele jõuab sättida. Samal ajal, kui lihased töötasid ja ta hakkas vähehaaval hingeldama, käis tal üks mõte läbi pea. Kui Hal Amblerit ei ole olemas, keda nad siis jahivad?

      3. peatükk

      See oli tema jaoks alati tähendanud pelgupaika. See oli ühe-inimese-uberik, ei midagi peale kohaliku puidu katuseharjast üleval kuni kõige alumiste põrandataladeni välja. Varjualuse mõttes oli see peaaegu sama ürgne kui seda ümbritsev looduski. Lae- ja põrandatalad, räästad, isegi mullast ja puust tehtud tulease – ta oli ise selle kõik ühe sooja putukarohke juunikuu jooksul valmis teinud, kasutades selleks vaid hunnikut puitu ja bensiinimootoriga kettsaagi. See oli mõeldud ühele inimesele ja ta oligi seal alati ainult üksinda käinud. Ta ei rääkinud sellest kunagi ühelegi tuttavale. Reeglitevastaselt ei olnud ta järveäärse maatüki omandamisest kõssanud ka oma tööandjale, ostu oli ta privaatsuse kaitseks korraldanud läbi raskestijälgitava välismaise äriüksuse. See metsaonn ei kuulu kellelegi teisele, see on ainult tema oma. Ja tema elus oli olnud hetki, kui ta oli saabunud tagasi Dullese rahvusvahelisse lennujaama, suutmata kellelegi otsa vaadata, ja sõitnud ühtki peatust tegemata otse lihtsasse puitmajakesse, võttes 290 km kõigest kolme tunniga. Ta oli läinud paadiga järvele kalale, püüdma väikesuu forellahvenat ning üritama päästa vähemalt osa oma hingest pettuste ja valede rägastikust, mis tema ametiga kaasnes.

      Aswelli järv vääris vaevu sinist laigukest ühelgi kaardil, ent oli osa maailmast, mis paisutas tema südant. Sourlandi mägede jalamil asuva järve ümbruses andsid põllud maad tihedalt metsastunud maastikule ning järve ümbritsesid paju-, kase- ja siledate hikkoripuude salud, mille alustaimestik oli mõnes kohas päris tihe. Kevadel ja suvel oli maastik üleni roheline, seda elustasid lilled ja marjad. Nüüd, jaanuaris, oli suurem osa puudest hall ja lehetu. Isegi nõnda oli selles kõiges sünget elegantsi: võimaluste elegantsi. Nagu tema, nii vajas ka mets taastumiseks puhkeaega.

      Ta oli omadega täiesti läbi, makstes lõivu pikkade valvelolekutundide eest. Auto, millega ta reisi alustas, oli vana sinine Dodge Ram mikrobuss, mille ta oli leidnud internetikohvikust mõne kvartali kauguselt. See oli kohmakas, nagu ujuv sõiduk ja selle kasuks oli rääkinud lihtne asjaolu, et omanik oli rattakoopa külge kinnitanud võtme hoiustamise karbi. Selline karp oli tobe riistapuu, mida kasutasid juhid, kes hindasid varuvõtme olemasolu enam, kui oma sõiduki turvalisust. Kakskümmend aastat vana Honda Civic, millega ta nüüd sõitis, pärines Trentoni raudteejaamast pikaajalise parkimise alalt ja sedagi oli varguse eest kaitstud sama valvsalt – see tähendab üldse mitte. See oli nii anonüümne mudel, kui hing oskas ihata, ja siiamaani oli see teda ka kenasti teeninud.

      Mõtted rüselesid peas, kui ta mööda 31. maanteed põhja poole sõitis. Kes oli seda talle teinud? Sama küsimus, mis vaevas teda juba lugematuid kuid. Tema vastu olid mobiliseeritud USA valitsuse seaduslikud, olgugi et salajased asutused. Mis tähendas – mida? Et keegi oli tema kohta valetanud, mingil moel teda milleski süüdi lavastanud, veennud kõrgemaid võime, et ta on hulluks läinud, muutunud julgeolekuohuks? Keegi – või mingi rühmitus –, kellel on juurdepääs riigivõimule, oli soovinud teda kaduma panna. Keegi või mingi rühmitus nägi temas ohtu, ent otsustas kõigele vaatamata teda mitte tappa. Ambleri peas tuikas, silmade taga oli avanemas peavalu nagu kuratlik lilleõis. Poliitilise Stabiliseerimise Üksuses oli kolleege, kes saaksid teda aidata – aga kuidas neid üles leida? Need ei olnud sellised mehed ja naised, kes ilmusid igal hommikul kontoritööle; nemad muutsid oma asukohta regulaarselt, otsekui malendid laual. Ja teda oli lukustatud välja igast elektroonilisest foorumist, mida ta teadis. Harrison Amblerit ei leitud – see oli hullumeelsus, ent ometi oli selles ka midagi metoodilist. Ta tunnetas seda, tunnetas seda pahatahtlikkust nagu tukslevat peavalu, mis muutis iga teadliku mõtte omamoodi agooniaks. Nad olid üritanud teda ära kaotada. Nad olid üritanud teda maha matta. Nemad! See marruajav tühi mitmus nemad! Sõna, mis ütles kõik ja mitte midagi.

      Ellujäämiseks oli tal vaja rohkem teada saada, ent ta ei võinud midagi rohkemat teada saada, kui ta ellu ei jää. Hunterdoni maakonnas New Jerseys asuvasse Barrington Fallsi jõudmiseks oli vaja ära keerata maantee nr 31 lõigult, mis lookles läbi New Jersey südame, maastiku, mida viirutasid väikeste tänavate tähistamata ristmikud. Kaks korda keeras ta ühele niisugustest kõrvalteedest veendumaks, et teda ei jälitata, sellest ei tundunud märki olevat. Ta vaatas kella armatuuril, kui nägi väikest maanteeviita, mis näitas Barrington Fallsi: kell oli 15.30. Alles hommikul hoiti teda kinni rangeima režiimiga psühhiaatriahaiglas. Nüüd oli ta peaaegu kodus.

      Järve äärde viivast teest 800 meetrit lõuna pool keeras ta Honda Civicuga teelt maha ja peitis auto tsuuga- ja seedritihnikusse. Voodriga pruun jope, mille ta oli tee peal ostnud, hoidis teda soojas. Mööda vetruvat maastikku edasi astudes, sammud lehtedest ja männiokastest vaibal pehmelt krudisemas, tundis ta, kuidas pinge hakkab temast vähehaaval välja voolama. Järvele lähemale jõudes pani ta tähele, et tunneb ära iga viimase kui puu. Ta kuulis öökulli laperdamist СКАЧАТЬ