Ambleri kustutamine. Роберт Ладлэм

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ohtlik. See õppetund oli tulnud raskesti – läbi kogemuse. Külma sõja ajal oli avastatud, et Berliinis sündinud psühhoanalüütik, kes tegutses Washingtoni lähistel Alexandrias ja kelle klientide hulgas oli mitu USA tippametnikku, oli Ida-Saksamaa kurikuulsa Ministerium für Staatssicherheiti käepikendus.

      Ent miski ei selgitanud, miks Hal Ambler ennast siit leidis alates … Kui kaua aega oli mööda läinud? Väljaõppe jooksul oli talle rõhutatud, kui oluline on vangistuses ajaarvestust pidada. Kuidagiviisi oli tal järg käest läinud ja küsimused vangistuse kestuse kohta jäid vastuseta. Kas möödunud oli kuus kuud, aasta, rohkem? Neid asju, mida ta ei teadnud, oli palju. Üks, mida ta teadis, oli see, et kui ta varsti ei põgene, läheb ta päriselt hulluks.

      Rutiin. Ambler ei suutnud otsustada, kas kindlas järjekorras kindlate tegevuste järgimine on tema lunastus või hukatus. Vaikselt ja tõhusalt tegi ta hommikuvõimlemist, lõpetades saja ühel käel tehtud kätekõverdusega, hoides vaheldumisi üleval paremat ja vasakut kätt. Amblerile olid vanniskäigud lubatud üle päeva, täna ei olnud vannipäev. Väikeses valges kraanikausis toanurgas pesi ta oma hambaid. Hambaharja vars oli valmistatud pehmest kumjast polümeerist, sest kõva plastiku oleks saanud relvaks voolida. Ta vajutas puutemehhanismiga luugikesele ja kraanikausi kohal libises lahti sahtel, mis sisaldas väikest elektripardlit. Selle kasutamiseks oli talle antud täpselt 120 sekundit, seejärel pidi anduriga varustatud seadme turvasahtlisse tagasi panema, muidu oleks käivitunud alarm. Kui Ambler valmis sai, pritsis ta kätega vett näole ning lasi märgade sõrmedega läbi juuste, püüdes neid sedasi „kammides“ kuidagi korrastada. Peeglit tal ei olnud, ka mitte ühtki peegeldavat pinda. Isegi klaas, mis toas olemas oli, oli mittepeegelduva kattega. Kõik kahtlemata mingisugusel teraapilisel eesmärgil. Ta pani selga oma „päevaülikonna“: valge puuvillase särgi ja avarad kummivärvliga püksid, mis moodustasid patsientide vormiriietuse.

      Ta pööras end aeglaselt ukse poole, kui kuulis seda avanemas, ja tundis koridoris heljuva desinfitseerimisvahendi iseloomulikku männilõhna. Sisse astus, nagu ikka, siilisoenguga turske meesterahvas, seljas tuvihall popeliinvorm, rinnasildile hoolikalt riidelapp peale pandud – järjekordne turvameede, mida töötajad selles osakonnas kasutasid. Selle järgi, kuidas mees vokaale hääldas, oli ilmne, et ta pärineb USA keskläänest, aga tema igavus ja huvitus olid nakkavad – Amblerile ei pakkunud ta mingit huvi.

      Veel rutiinseid tegevusi: sanitaril oli ühes käes tihedast nailonvõrgust vöö. „Tõsta käed üles,“ kõlas mühatatud juhis, kui mees ligi astus ning musta nailonvöö Amblerile piha ümber pani. Ilma selle erilise vööta ei tohtinud Ambler toast välja minna. Paksu nailonkanga sees oli mitu lamedat liitiumpatareid. Kui vöö oli paigas, asetati kaks metallora tema vasakust neerust natuke kõrgemale.

      Seadet – ametlikult nimetati seda REACT-vööks, mis tähendas elektroonilist kaugjuhitavat ohjeldustehnoloogiat – kasutati harilikult kõige rangema režiimiga vangide transportimiseks. Osakonnas 4W oli see igapäevane rõivaese. Vööd sai aktiveerida lausa saja meetri kauguselt ning see saatis kaheksa sekundi jooksul keresse viiskümmend tuhat volti. Niisugune löök paiskaks isegi sumomaadleja põrandale kümneks-viieteistkümneks minutiks kontrollimatult tõmblema.

      Kui vöö oli paigas ja lukustatud, saatis sanitar teda mööda valgeksplaaditud koridori hommikusi rohtusid kätte saama. Ambler kõndis aeglaselt, raskelt, nagu kahlaks läbi vee. Sellist kõnnakut põhjustas antipsühhootiliste ravimite kõrge tase veres – kõnnak, millega olid tuttavad kõik, kes siinses osakonnas töötasid. Kõnnakule vastupidist keelt rääkis tõhus kiirus, millega Ambleri pilk ümbritsevat neelas. See oli üks paljudest pisiasjadest, mida sanitar tähele ei pannud.

      Neid pisiasju, mida Ambler tähele ei pannud, oli väga vähe.

      Hoone ise oli aastakümneid vana, aga seda oli iga natukese aja tagant sisustatud uusima turvatehnoloogiaga: uksed avanesid kiipkaartidega – kaartidega, mille sees olid automaatsaatjad-vastuvõtjad –, mitte võtmetega ja suurematest väravatest läbiminekuks skaneeriti silma võrkkesta, nii et läbi pääses ainult lubadega personal. Tema toast umbes 30 meetrit mööda koridori edasi asus niinimetatud vaatlusruum, millel oli hallist polariseeritud klaasist siseaken, mis võimaldas ruumis olevat patsienti jälgida, samas kui vaatleja vaatlemine oli võimatu. Ambler istus seal regulaarselt „psühhiaatriliste hinnangute“ saamiseks, mille eesmärk paistis ametisolevale arstile sama arusaamatu nagu patsiendilegi. Ambler oli viimaste kuude jooksul tundnud tõelist meeleheidet, ja seda mitte psühhiaatria valdkonda kuuluvate häirete tõttu. Tema meeleheide võrsus realistlikust hinnangust vabanemise väljavaadete lootusetusele. Ta tunnetas, et ka kolme kuu kaupa roteeruvad töötajad olid hakanud teda eluaegseks pidama – inimeseks, kes jääb asutusse veel kauaks pärast nende lahkumist.

      Mõni nädal tagasi aga kõik muutus. See ei olnud midagi objektiivset, midagi füüsilist, midagi käegakatsutavat. Lihtne fakt seisnes selles, et ta oli kellegini jõudnud, see muudab kõike. Või täpsemalt öeldes: tema muudab. Ta oli sellega juba algust teinud. Ta oli noor psühhiaatriaõde ja tema nimi oli Laurel Holland. Ja – nii lihtne see oligi – ta oli Ambleri poolt.

      Mõni minut hiljem saabus sanitar oma tinaraskete jalgadega patsiendiga osakond 4W suurde poolringikujulisse alasse, mida kutsuti puhketoaks. Puhketuba – üheski mõttes ei olnud see mõiste päris kohane. Selle tehniline nimetus oli jälgimisaatrium. Ühes otsas olid mingisugused treeningvahendite jäänused ja raamaturiiul 15 aastat tagasi välja antud World Book entsüklopeediaga. Teises otsas oli apteek: pikk lett, metallvõrega tugevdatud klaasist aknaliistakas ja selle tagant paistev riiul, mille peal pastelltoonides siltidega valged plastpudelid. Ambler oli nüüdseks omal nahal kogenud, et nende pudelite sisu võib olla sama sandistav kui terasest käerauad. Need tekitasid loidust, andmata rahu, tekitasid uimasust, andmata tasakaalu.

      Ent selle asutuse mure ei olnudki mitte niivõrd rahu, kui maharahustamine. Tänasel hommikul oli siia kogunenud pool tosinat sanitari. Selles ei olnud midagi ebaharilikku – ainult sanitaride jaoks omaski nimetus puhketuba mingisugust tähendust. Osakond oli kujundatud tosina patsiendi jaoks, teenindas aga täpselt üht. Nii saigi sellest alast mitteametlik puhkekeskus sanitaridele, kes töötasid nõudlikumates osakondades. Nende kalduvus siin kokku tulla suurendas omakorda siinset turvalisust.

      Ambler pöördus noogutama paarile sanitarile, kes istusid madalal polsterdatud pingil, ning lubas endale samal ajal aeglase ilanire, mis mööda lõuga alla voolas. Sanitaride poole pööratud pilk oli fookusest väljas ja hägune. Ta oli juba üle lugenud, et ruumis viibis parajasti kuus sanitari pluss üks psühhiaater ning – Ambleri ainuke lootus elule – psühhiaatriaõde.

      „Kommisöömise aeg,“ ütles üks sanitar. Teised itsitasid.

      Ambler võttis aeglaselt suuna ravimileti poole, kus kastanpruunide juustega õde teda hommikuste tablettidega juba ootas. Tajumatu võbelus – põgus pilk, vaevumärgatav noogutus – käis nende vahelt läbi.

      Ambler oli tema nime kogemata teada saanud. Naine oli endale tassitäie vett peale ajanud ja kangas, mis pidi tema atsetaatnimesilti varjama, muutus märjaks saades läbipaistvaks. Laurel Holland – need tähed paistsid nagu varjud läbi kangalapikese. Ambler oli tema nime vaikselt välja öelnud; naine tundus sattuvat pabinasse, aga samas ei tundunud see talle ka vastukarva olevat. Sel hetkel oli nende vahel süttinud mingisugune säde. Mees uuris tema nägu, rühti, häält, liigutusi. Naine oli kolmekümnendates eluaastates, arvas Ambler, pruunide rohelisetähniliste silmade ja sireda kehaga. Targem ja ilusam, kui ta ise arugi sai.

      Nendevahelised vestlused toimusid pominal ja olid lühikesed, ei midagi sellist, mis oleks võinud jälgimissüsteemides tähelepanu äratada. Aga isegi pilkude ja pikemaks püsima jäävate naeratustega sai väga palju edasi anda. Mis süsteemi puutus, siis oli ta patsient number 5312. Aga ta teadis, et nüüdseks oli ta selle psühhiaatriaõe jaoks СКАЧАТЬ