Ambleri kustutamine. Роберт Ладлэм

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et ei näinud seda.“ Juhi hääl oli madal, ähvardav. „Näita uuesti.“

      Ambler sirutas vasaku käe jakitaskusse püstoli järele, mille oli paadis turvamehelt saanud, aga juht oli suurepärase väljaõppega, välkkiirete reaktsioonidega – ta virutas oma käepäkaga vastu P7-t, nii et relv lendas kaugele. Ambleril tuli viivitamatult reageerida. Ta väänas rannet, tõmbas seda jõnksatades oma keha poole ja üles õlgade kõrgusele ning viis siis järsult alla. Kasutades küünarvart nagu sõrgkangi, põrutas ta juhi käsivarre vastu aknaäärt.

      Juht kiunatas, aga lahti ei lasknud. Tema haare oli nagu terasest. Teise käega hakkas ta kobama armatuurlaua alust laegast, kus oli kahtlemata hoiul mingit sorti relv.

      Ambler lasi parema käe lõdvaks, lasi juhil end pooleldi autokabiini sikutada – ja siis tabas tema teise käe sirgete sõrmedega hoolikalt sihitud löök mehe kõri.

      Juht vallandas haarde ja naaldus ettepoole, katkudes mõlema käega särgikaelust. Ta üritas kõigest väest hingata, ent purunenud kõhr takistas õhu voolamist kopsudesse. Ambler avas ukse ja tõmbas juhi istmelt alla. Mees astus mõne sammu kaubikust eemale, enne kui kokku vajus.

      Kui Ambler autosse hüppas, mootori käima pani ja mööda tänavat minema kihutas, kuulis ta teise üksuse segadussesattunud meeste hõikeid. Aga oli juba liiga hilja selleks, et nad oleksid jõudnud midagi ette võtta.

      Ambler ei kadestanud meeskonnajuhti, kellel tuli selgitada, kuidas pakk mitte ainult põgenes nende nina alt, vaid põgenes suisa meeskonna enda sõidukis. Ometi ei olnud tema manöövris midagi kalkuleeritut või ettekavatsetut. Praegu selle üle järele mõeldes mõistis ta, et tema teod olid ajendatud esimese mehe näoilmest: otsivast, väsinust … ja ebakindlast. Jahimees, kes ei olnud kindel, kas oli oma saaklooma leidnud. Otsimismeeskond oli saadetud teele liiga kärsitult, neile ei jõutud fotosid kaasa anda. Amblerist eeldati, et ta teeb seda, mida põgenikud peaaegu eranditult niisuguses olukorras teevad: paljastab oma isiku, püüdes põgeneda. Mismoodi pidada jahti, kui rebane jookseb koos koertega?

      Kaubik teenis teda põgenemissõidukina imetlusväärselt hästi. Mõne minuti pärast muutub see aga kiiskavaks majakaks, andes jälitajatele märku tema asukohast. Sõitnud mõne kilomeetri mööda Connecticuti avüüd, keeras Ambler kõrvaltänavasse ning jättis masina seisma, võtmed süütelukus. Kui tal veab, varastab keegi selle ära.

      Nüüd sai talle turvalisust pakkuda rahvarohke piirkond, kus oleks nii elumaju kui ettevõtteid, kus asuksid saatkonnad, kunstimuuseumid, kirikud, raamatupoed, kortermajad. Koht, kus oleks tihe jalakäijate liiklus. Niisiis, selline koht nagu näiteks Dupont Circle. Linna kolme suurema avenüü ristumiskohal asuv Dupont Circle on juba pikka aega täies õiteilus, isegi sellisel rõõmutul talvehommikul olid kõnniteed inimesi täis. Ambler sõitis taksoga sinna, astus välja New Hampshire’i avenüü ja 20. tänava ristmikul ning kaotas end kärmesti ringikõndijate sekka. Tal mõlkus meeles üks sihtpunkt, ent tema näol püsis igavlev ja sihitu ilme.

      Läbi rahvamassi liikudes püüdis ta olla ümbrusest pidevalt teadlik, loomata kellegagi silmsidet. Ent ometi naasis iga kord, kui tema vaade mõnele möödujale langes, seesama vana tunne – niisuguses ülierksas seisundis oleks ta nagu lugenud lehekülge kellegi päevikust. Tarvis läks vaid põgusat pilku, et tabada umbes kuuekümneaastase naise kiirustavat sammu, tema virsikublonde juukseid, tumesinist eest kahe voldiga seelikut, mis paistis ruudulise mantli lahtiste hõlmade vahelt, suuri ülekullatud kõrvarõngaid, Ann Taylori logoga kilekotti, mis oli liiga kõvasti pigistatud vanusest lapilisse kätte. Ta oli kulutanud tunde, valmistudes välja minema – välja, see tähendas poodi. Tema näol helkis mossitav üksildus, vihmapiisad põskedel oleksid sama hästi võinud olla pisarad. Ta on lastetu, oletas Ambler, ja ehk oligi see tema kahetsuste allikas. Minevikus oli tal kahtlemata olnud abikaasa, kes pidi muutma tema enda terviklikuks ja tema elu täiuslikuks, abikaasa, kes – kümme aastat tagasi? kauem? – muutus rahutuks ja otsustas leida kellegi noorema, värskema, kes muudaks teda terviklikuks ja tema elu täiuslikuks. Nüüd kogus ta erinevate poodide kliendikaarte ja kohtus inimestega, et nendega koos teed juua ja roberibridži mängida, aga ilmselt mitte piisavalt tihti, nagu talle oleks meeldinud. Ambler tunnetas laiemat pettumust kogu inimkonnas. Tõenäoliselt uskus naine, et tema enda kurbus tõukab inimesi mingil alateadlikul tasandil temast eemale. Neil oli temaga kohtumiseks liiga kiire ja tema isolatsioon muutis kurvastuse veelgi sügavamaks ning tema seltskonna teiste jaoks vastumeelsemaks. Ja nii käiski ta poodides, ostis riideid, mis olid tema jaoks liiga nooruslikud, ajades taga „soodsaid oste“ ja „lisaallahindlusi“, hankides rõivaid, mis ei näinud sugugi kallimad välja kui olid. Kas Ambleri oletused olid täpsed? See oli siinjuures vaevalt oluline – ta teadis, et laias laastus on tal õigus.

      Tema silm tabas lodeva kõnnakuga mustanahalise noormehe, kellel jalas madalal rippuvad teksapüksid ja nokkmüts pearätile tõmmatud, ühes kõrvas täpikujuline teemantkõrvarõngas ning huultest allpool lapike habet. Ta oli Aramise-nimelisest odekolonnist läbi imbunud ja ta pilk uitas üle tänava teise noormehe juurde – uhke ja nähtavasti eliidi hulka kuuluv, sportlase püksisääri pungitavate reielihastega ning pikkade blondide juustega –, siis keeras ta pilgu tagasi, tõmbas tagasi, sihikindlalt üritades oma huvi mitte välja näidata. Lopsaka rinnaga, kakaokarva nahaga neiu, kelle juuksed olid sirgendatud ja patju meenutavad huuled läikiva tumeda huulepulgaga üle võõbatud ning kes oli stilettodest hoolimata lühike, nägi kõvasti vaeva, et pidada mustanahalise noormehega sammu – nähtavasti oma peigmehega, ilmselt lubas noormees tal seda ette kujutada. Lõpuks hakkab ta mõistma, miks tema peigmees, kes tänaval käitub enesega nii rahulolevalt ja ülbelt, muutub nii karskeks ja kõhklevaks, kui nad omavahele jäävad. Miks nende kohtingud lõpevad nii vara ja kuhu noormees pärast tegelikult läheb. Praegu ei osanud neiu niisuguseid mõtteid veel uneski näha – vähimatki vihjet sellele, et noormees saab tõeliselt olla tema ise ainult koos teiste omasuguste noormeestega.

      Internetikohvik oli samas kohas, kust Ambler seda mäletas, 17‐nda ja Kiriku tänava ristmiku lähistel, ringist kolm kvartalit ida pool. Ta silmas arvutit, mille taga istudes oleks aknast hea vaade poeesisele – rohkem ei kavatsenud ta valvsust kaotada. Mõne klahvivajutusega oli tal juba ees Valvealuste nimekiri, ühine andmebaas, mida koordineeris justiitsministeerium ja mida said kasutada erinevad föderaalsed agentuurid, mis aitavad teostada täidesaatvat võimu. Ähmaselt meeles olnud salasõna toimis endiselt, leidis ta enda rahustuseks. Nüüd trükkis ta oma täisnime Harrison Ambler internetiotsingusse – ta tahtis näha, kas tema nime juures on mõni lipuke üleval. Mõni hetk hiljem kuvati teadet.

      Otsing ei leidnud ühtki vastet märksõnale HARRISON AMBLER.

      See oli kummaline, see pidi olema viga – kõigi föderaalvalitsuse teenistujate, ka nende kohta, kes on teenistusest lahkunud, peaks olema vähemasti formaalne kirje. Ja olgugi et tema konsopsi identiteet tuli niisugustest andmebaasidest tingimata välja jätta, oli tal katteks ka tsiviilamet välisministeeriumis ning see teave oli avalik.

      Ärritunud õlakehitusega klõbistas ta end välisministeeriumi veebilehele ja siis tulemüüri taha, salasõnaga kaitstud, kuigi madala turvalisustasemega siseinfosüsteemi, mis oli mõeldud oma töötajatele. Tsiviiltöökohta, mis oli katteks väliagenditööle, oleks pidanud olema lihtne kontrollida. Aastaid oli Hal Ambleril olnud võimalik selgitada, kui keegi küsis, et ta on kesktaseme spetsialist välisministeeriumis, töötab haridus- ja kultuuriasjade osakonnas. See oli teema – „kultuuriline diplomaatia“, „sõprus tänu haridusele“ jne –, millest ta suutis vajadusel jahvatada siiralt ja piisavalt kaua, et kuulajate silmad hakkaksid klaasistuma. Mitte et sel tema tõelise karjääriga mingit pistmist oleks olnud.

      Ta oli vahel mõtisklenud selle üle, mis juhtuks, kui ta annaks ausa vastuse küsimusele, mis tööd ta teeb, kui keegi mõnel kokteilipeol seda temalt küsib. Mina? Ma töötan Konsulaaroperatsioonide-nimelise salajase luureteenistuse ülisalajases osakonnas. СКАЧАТЬ