Ambleri kustutamine. Роберт Ладлэм

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ultra Jet oli väiksem kui need alused, millega personali saarele ja saarelt ära veeti. Ühtlasi oli see ka kiirem: kaks 500-hobujõulist reaktiivmootorit suutsid läbida vahemaa rannikul asuva haiglani kümne minutiga, kiiremini, kui kuluks helikopteri kohalekutsumisele, maandumisele ja laadimisele kas Langley lennuväebaasist või USA mereväebaasist. Ambler hoidis juhi lähedusse – paat oli üsna uus sõjaväemudel ja ta tahtis veenduda, et saab juhtpaneelist aru. Ta jälgis, kuidas juht seadis paika ahtri ja vööri põtkurid ning lükkas siis gaasi põhja. Nüüd mõõtis paat vett juba täiskiirusel, üle 35 sõlme.

      Rannikuni jõudmiseks kulub kümme minutit. Kas tema kaval plaan püsib niikaua elus? Selle eest ei olnud keeruline hoolt kanda, et tema töötõendi foto oleks rannamudast plekiline, ja Ambler teadis, et inimesed toetuvad järelduste tegemisel pigem inimese olekule – hääletoonile, käitumismaneerile –, mitte dokumentidele. Mõni minut hiljem liitus Ambler parameediku ja valvuriga, kes istusid tüüri taga pingil.

      Parameedik – kolmekümnele lähenev, punaselapiliste põskedega, mustade lokkis juustega – nägi endiselt välja, nagu solvaks teda Ambleri sealviibimine. Lõpuks pöördus ta Ambleri poole ja ütles: „Meile pole surnukeha saatjast midagi räägitud. Te muidu saate ikka aru, et see mees on surnud, jah?“ Lõunaosariikide aktsent, kõneleja tüdinenud ja ärritunud, tõenäoliselt ajab teda vihale, et ta saadeti ära tooma patsienti, kes on juba surnud.

      „On või?“ Ambler surus haigutuse alla – või teeskles seda. Jeesus, kas ta võiks selle teema juba rahule jätta?

      „Jah, kurat, on küll. Ma ise kontrollisin. Seega ei hakka ta vist nagu kuhugipoole põgenema, või kuidas?“

      Amblerile meenus tema rinnal olevat isikutunnistust kandnud mehe ülimalt ametlik olek. See oli maneer, mida kasutada. „Enne kui neil on notariaalselt kinnitatud tunnistus käes, ei ole sinu sõnad nende jaoks sittagi väärt. Parrishis pole kellelgi niisugust võimu. Nii et reeglid on reeglid.“

      „See on täielik jura ju.“

      „Jäta ta hing rahule, Olson,“ ütles turvamees. Asi polnud solidaarsuses, vaid sportlikus huvis. Aga mitte ainult. Ambler adus, et need kaks ei klapi omavahel väga hästi ega tunne end teineteise seltskonnas eriti mugavalt. Tõenäoliselt oli probleemiks klassikaline võimujagamine. Parameedik tahtis tunda, et tema on juhtpositsioonil, aga teenistusrelva kandis siiski turvamees.

      Ambler heitis turvamehele sõbraliku pilgu. Mees oli turske, kahekümnendate keskpaigas, tema soeng oli pärit sõjaväejuuksuri kääride alt. Ta nägi välja nagu endine eriüksuslane. Väike, aga surmav HK P7 püstol tema puusakabuuris oli kohe kindlasti relv, mida eriüksuslased armastavad. Ta oli ainuke relvastatud mees paadis – ja oli kaugele näha, et ta pole mingi logard.

      „Mida iganes,“ ütles parameedik pärast pausi. Ent ta ei andnud sellega turvamehele järele, vaid küsis hoopis, milles su probleem on.

      Edasi istusid nad kolmekesi vaikuses ja Ambler lubas endal tunda piisakest kergendust.

      Paat oli jõudnud Parrishi saarest vaid mõne miili kaugusele, kui juht, kellel olid kõrvaklapid peas, hakkas kätega vehkima, et teiste tähelepanu püüda, ja vajutas kangi, mis juhtis raadioside kõlaritesse. „5-0-5 Parrishi saarelt.“ Hääl raadios kõlas ärritunult. „Meil on vang põgenenud. Kordan: vang on põgenenud.“

      Ambler tundis, kuidas tal kõht krampi tõmbus. Ta pidi tegutsema, kasutama kriisi ära. Ta hüppas jalgele. „Püha mooses,“ uratas ta.

      Kõlar ragises jälle ja radist hakkas rääkima: „Alus 12-647-M, vang võis peita end teie paati. Palun koheselt kinnitada või ümber lükata. Ootel.“

      Turvamees vaatas Amblerit karmi pilguga. Tema peas oli vormumas üks mõte. Ambleril tuleb sellest ette jõuda, see ümber suunata.

      „Kurat,“ ütles Ambler. „Eks te nüüd vist saite teada, miks ma siin olen.“ Hetk vaikust. „Kas teie meelest on see juhus, et igale saarelt lahkuvale sõidukile kästi turvatöötaja kaasa panna? Me oleme viimase kahekümne nelja tunni jooksul kuulnud kõlakaid peatsest põgenemiskatsest.“

      „Oleks võinud meile öelda ju,“ mossitas turvamees.

      „Pole just sedasorti jutt, mida majas tahetaks väga laiali lasta,“ ütles Ambler. „Lähen vaatan selle surnukeha otsekohe üle.“ Ta ukerdas tagumise teki all oleva koi juurde. Kajutis oli vasakut kätt kitsas tööriistakapp, põrandal olid mõned õlised kaltsud. Krobelise mustriga terasplaadist platvormil oli surnukeha, endiselt takjapaeltega kanderaami küljes kinni – paistes, umbes 110 kg kanti ja ilmeksimatult koolnukarva.

      Mis nüüd saab? Tuli kiiresti tegutseda, enne kui teised otsustavad talle järgneda.

      Kakskümmend sekundit hiljem tormas ta reisijate salongi tagasi.

      „Sina!“ ütles Ambler süüdistaval toonil, suunates nimetissõrme parameedikule. „Sa ütlesid, et patsient on surnud. Mis jama sa ajad?! Ma katsusin tüübi kaela ja arva ära? Tal oli pulss olemas, täpselt nagu sinul ja minul!“

      „Mine tead kuhu oma jutuga,“ tõstis parameedik nördinult häält, „see seal all on üks kuramuse laip!“

      Ambler hingeldas ikka veel. „Laip, mille pulss on seitsekümmend? Vaevalt küll.“

      Turvamees pööras pead ja Ambler sai aru, mida ta mõtleb: See tüüp paistab teadvat, millest räägib. Ambleril oli hetkeline eelis, ta pidi sama suunda edasi suruma.

      „Kas sa oled selles osaline?“ nõudis Ambler, põrnitsedes parameedikut süüdistaval pilgul. „Kas sa oled nendega mestis?“

      „Mida põrgut sa öelda tahad?“ vastas parameedik, plekid tema põskedel muutusid veel punasemaks. See, kuidas turvamees teda vaatas, ärritas teda veel rohkem ja mõjus nii, et tema hääl muutus üha õigustavamaks, ebakindlamaks. Parameedik pöördus turvamehe poole: „Becker, sa ei võta ju ometi seda tüüpi tõsiselt? Ma tean, kuidas pulssi katsuda, ja see seal kanderaamil pole muud kui kuramuse laip.“

      „Näita meile,“ ütles Ambler süngelt, astudes kõige ees tagasi kajuti poole. Ta teadis, et asesõna meie on võimas vahend – see tõmbas nähtamatu joone süüdistatava mehe ja nende, ülejäänute vahele. Ambler pidi hoolitsema selle eest, et keegi tasakaalu tagasi ei saaks, pidi õhutama erimeelsusi ja kahtlusi. Muidu võinuks kahtlused kalduda tema suunda.

      Ta heitis pilgu selja taha ja nägi, et turvamees kõndis kõige taga, püstol kabuurist välja võetud. Kolm meest astusid ümber ahtripeeglite tagumise kajuti poole. Meedik tõmbas selle ukse pärani ja ütles siis jahmunud häälel: „Mida põrgut …“

      Kaks ülejäänut piilusid sisse. Kanderaam oli lääbakil, takjapaelad lahti. Surnukeha oli kadunud.

      „Sina valelik sitakott!“ plahvatas Ambler.

      „Ma ei saa aru,“ pomises parameedik ebakindlal häälel.

      „Noh, minu meelest me ülejäänud küll saame,“ ütles Ambler jäiselt. Lauseehituse leebe mõjuvõim: mida enam ta kasutab mitmuse esimest isikut, seda suurem on tema autoriteet. Ta heitis pilgu tööriistakapi uksele lootuses, et keegi ei pane tähele, et ukseriiv on kahtlaselt pingul ja paindunud.

      „Tahad öelda, et laip jalutas ise siit minema või?“ nõudis siilisoenguga turvamees, СКАЧАТЬ