Ambleri kustutamine. Роберт Ладлэм

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ leha sisse peaaegu lämbudes. Tundus, otsekui kaevaks ta end hauast välja, kraapides, vingerdades, surudes end jõuga läbi tahke massi. Iga lihaskiud karjus puhkuse järele, ent selleks ei olnud aega.

      Viimaks surus Ambler end välja kõvale tsementpõrandale ja oli jõudnud – kuhu? Kuuma, madala laega keldriruumi, kus mürisesid ja kõmisesid pesumasinad. Ta ajas kaela õieli. Pika valge emailiga kaetud tööstuslike pesumasinate rivi lõpus panid kaks töötajat pesu masinasse.

      Ta tõusis püsti ja astus üle pesumasinate vahekäigu, värisevaid lihaseid tahtele alluma sundides. Kui teda märgatakse, peavad sammud olema enesekindlad. Pesumajatööliste silmapiirilt väljas, seisis ta musta pesu kärude rivi kõrvale ja hindas oma asukohta.

      Ta teadis, et kiirabi viis vajadusel patsiente ära kiirpaadiga ning et see randub peagi, kui juba ei olegi kohale jõudnud. Just praegu tõmmati südamerabanduse saanu rihmadega kanderaami külge. Kui Ambler tahtis, et tema plaanidel oleks mingigi võimalus õnnestuda, ei saanud ta endale viivitusi lubada.

      Ta peab saama sellesse paati.

      Mis tähendas, et otsida tuli teed laadimissillale. Ma ei taha siin surra – ta ei mänginud lihtsalt Laurel Hollandi kaastundel, kui seda ütles. Ta oli rääkinud tõtt, võib-olla et kõige edasilükkamatumat tõde, mida tundis.

      „Hei!“ hõikas üks hääl. „Mida kuradit sina siin teed?“

      Kesktaseme osakonnajuhi väiklane autoriteet, keegi, kelle elu seisneb ülemuste jura väljakannatamises ja selle edasiandmises neile, kelle ülemus ta ise oli.

      Ambler manas ette rõõmsa naeratuse, keerates end pisikese, kiilaka, kodujuustuse jumega mehe poole, kelle silmad paistsid käivat siia-sinna nagu valvekaamera.

      „Rahune maha, mees,“ ütles Ambler. „Ma vannun, et ei teinud suitsu.“

      „See on mingi nali sul siin või?“ Ülemus astus tema juurde. Ta heitis pilgu Ambleri särgile kinnitatud töötõendile. „Kuidas sul hispaania keelega lood on? Sest ma võin lasta sind haljastustöödele saata, sa …“ Äkitselt ta vakatas, olles taibanud, et töötõendil olev nägu ei ole sama, mis tema ees seisval mehel. „Oh sa raisk,“ ahmis ta õhku.

      Siis astus ta umbes kuus meetrit tahapoole ja võttis vöölt mingi seadme. See oli raadisaatja, mis aktiveerib elektrišokivöö.

      Ei! Amber ei saanud lasta sel juhtuda. Kui vöö aktiveeritakse, paiskab valu tõusulaine ta pikali ning ta jääb põrandale tõmblema. Kõik plaanid lähevad vett vedama. Ta sureb siin majas. Nimetu vang, ettur jõudude käes, mida ta kunagi mõistma ei hakka. Nagu iseenesest sirutusid Ambleri käed tagataskusse laiaksastutud purgi järele – alateadvus tegutses sekundi murdosa jagu kiiremini kui teadlik mõte.

      Šokivööd oli võimatu eemaldada. Küll aga oli võimalik libistada lapik metallitükk vöö alla – ja just seda ta tegigi, surudes seda kõigest jõust vastu nahka, vaevu teadlik sellest, kuidas metall tema nahka kraapis. Šokivöö kaks metallkontakti toetusid nüüd elektrit juhtivale metallile.

      „Tere tulemast valu maailma,“ ütles ülemus tasakaalukal häälel, vajutades šokivöö aktiveerimise nuppu.

      Vöö tagumisest osast kuulis Ambler ragisevat särisemist. Vähima takistusega juht elektrivarraste vahel ei olnud enam tema keha, vaid lapikuks astutud purk. Ta tundis kerget kärsahaisu, siis särin lakkas. Vöö oli lühisesse läinud.

      Ambler sööstis ülevaataja poole ja surus ta põrandale. Mehe pea põrkas vastu betooni ja ta tõi kuuldavale vaikse, põrutusest tingitud oige. Amblerile meenus, mida üks Konsulaaroperatsioonide koolitajatest oli alati rääkinud: halb õnn on kõigest hea õnne vastaskülg. Igas õnnetuses on võimalus. See ei olnud loogiline, aga Ambleri jaoks oli see piisavalt sageli intuitiivselt õige olnud. Mehe nime all initsiaalide nimistut nähes märkas Ambler, et tema ülesannete hulgas on inventari haldamine. See tähendas, et ta pidi üle vaatama ka asjade sisenemist ja väljumist hoonest – mis tähendas, et ta kasutas pidevalt teenindusuksi. Hoone väljapääsud oli veel keerulisema avanemissüsteemiga kui sisemised uksed – need eeldasid pääsulubadega isikute biomeetrilist tuvastamist. Ta asendas sanitari töötõendi, mida seni oli kandnud, ülevaataja omaga. Isegi teadvusetuna saab sellest mehest tema väljapääsupilet.

      Läänepoolse teenindusukse terasvärav kandis punavalget silti, mis kuulutas reegleid selge sõnaga: SELLE UKSE KASUTAMINE LOATA ISIKUTEL RANGELT KEELATUD: KÄIVITUB ALARM. Ukselingi juures ei olnud lukuauku ega kaardilugejat, vaid midagi hirmuäratavamat: seinale kinnitatud lihtsa väljanägemisega seade koosnes horisontaalsest klaasist ristkülikust ning nupust, mida sai vajutada. See oli võrkkesta skanner – praktiliselt eksimatu. Nägemisnärvist alguse saavad kapillaarid jooksevad läbi võrkkesta, moodustades igal inimesel ainulaadse mustri. Erinevalt sõrmejäljelugejatest, mis töötavad kõigest kuuekümne võrdluspunkti alusel, võrdleb võrkkesta skanner neid sadu. Võrkkestaskannerite veaprotsent on põhimõtteliselt null.

      Mis ei tähenda, et need oleksid lollikindlad. Ütle tere oma läbipääsuloaga töötajale, mõtles Ambler, pannes käsivarred teadvusetu ülevaataja kaenla alla ja tõstes ta üles skanneri ette ning hoides tolle silmi sõrmedega pärani. Ta vajutas vasaku küünarnukiga nuppu ja skanneriklaasist paistis kaks punase valguse kiirt. Möödus paar pikaleveninud sekundit, siis kostis terasukse seest vuhinat ja uks paiskus lahti. Ambler jättis mehe põrandale ja läks mööda lühikest betoontreppi üles.

      Ta oli laadimisdokis hoone lääneküljel, hingates üle väga pika aja sisse filtreerimata õhku. Päev oli pilvine: külm, niiske, sünge. Aga ta oli väljas. Ta tundis sisimas ärkamas mingit peadpööritavat, natuke totakatki rõõmu, mille kohe järgmisel hetkel surus uuesti maha kõikehõlmav ärevus. Ta oli suuremas ohus kui kunagi varem. Tänu Laurel Hollandile teadis ta, et perimeetrit ümbritseb elektrivoolu all olev aed. Ainuke väljasaamise võimalus oli see, et sind saadetakse ametlikult välja – või oled ise üks ametlikest saatjatest.

      Ta kuulis mootorpaadi kauget podinat ja siis juba lähemalt veel ühe mootori heli. Ülekasvanud golfikäru meenutav elektrisõiduk veeres hoone lõunakülje poole. Nagu kiirtellimusel lükati kanderaam sõiduki tagumise otsa juurde. Elektrikäru pidi viima patsiendi paadile.

      Ambler hingas sügavalt sisse, jalutas ümber hoone ja jooksis sõiduki juurde, hakates juhipoolsele küljele kolkima. Juht vaatas teda loiult.

      Sa oled rahulik; sa oled tülpinud. See on kõigest töö. „Mul kästi selle südamerabanduse-mehega kuni haiglani kaasa minna,“ ütles Ambler sõidukisse ronides. Tõlge: Mina pole selle ülesande üle sugugi õnnelikum kui sina. „Uued saavad alati kõige sitemad otsad,“ jätkas ta. Tema hääletoon oli pisut kaeblev, sõnum vabandav. Ta pani käed rinnale risti, varjates rinnasilti ja vale fotoga töötõendit. „See urgas siin on täpselt samasugune nagu kõik teised, kus ma töötanud olen.“

      „Sa oled Barlowe’ meeskonnas?“ mühatas juht.

      Barlowe? „Teadagi.“

      „Ta on tõeline sitapea, kas pole?“

      „Teadagi,“ kordas Ambler.

      Kai juures hakkasid kiirpaadis olevad mehed – paadi juht, parameedik ja relvastatud valvur – nurisema, kui neile öeldi, et üks siinsetest töötajatest tuleb neile saatjaks. Kas neid ei usaldata enam asja ajama? Kas nad peaksid seda niimoodi võtma? Pealegi, tõi parameedik välja, on patsient juba surnud, see on kõigest morgiring. Ent Ambleri blaseerunud СКАЧАТЬ