Punane näljahäda. Anne Applebaum

Чтение книги онлайн.

      Seevastu „kõik Ukraina töölised ja vaeseim talurahvakiht” seisvat tema sõnul keskraada vastu – mis polnud samuti ilmselt tõsi.76

      Stalin jätkas keskraada avalikku mahategemist hilisema nimetuse järgi „aktiivsete meetmete” abil, mis pidid Ukraina valitsuse kõikuma panema. Kohalikud bolševikud üritasid Donetskis, Krõvõi Rigis, Odessas, Krimmis ja Doni ümbruses luua niinimetatud sovetivabariike – Moskva toetatavaid pisiriike, mis ei olnud loomulikult vähimalgi määral iseseisvad.77 Bolševikud proovisid korraldada Kiievis riigipööret, ja kui see äpardus, moodustasid nad „alternatiivse parlamendi” – üleukrainalise kesktäitevkomitee – ja seejärel suuresti venekeelses Harkivis nõukogude ehk sovetivalitsuse. Hiljem nimetasid nad Harkivi Ukraina pealinnaks, ehkki 1918. aastal oskas ainult käputäis Harkivi bolševikke ukraina keelt.78

      Sedamööda, kuidas bolševikud Venemaal oma võimu kehtestasid, liikus Punaarmee lõuna poole. 9. veebruaril 1918, kui keskraada juhid olid Brest-Litovskis läbirääkimistel, langes Kiiev esimest korda bolševike kätte. See põgusaks jäänud esimene punaokupatsioon ei tähendanud üksnes kommunistlikku ideoloogiat, vaid ka ilmselgelt venemeelset poliitikat. Kindral Mihhail Muravjov kuulutas, et ta toob „kaugelt põhjast” tagasi Vene võimu, ja käskis arvatavad rahvuslased otsekohe hukata. Tema sõdurid lasksid maha igaühe, kes kõneles avalikult ukraina keeles, ja hävitasid kõik Ukraina võimu tunnused, sealhulgas ukrainakeelsed tänavasildid, mis olid ainult nädal varem pandud venekeelsete asemele.79 Ukraina pealinna pommitades võtsid bolševikud teadlikult sihikule Gruševskõi kodu, raamatukogu ja vanade ürikute kogud.80

      Ehkki Kiiev oli bolševike käes üksnes mõne nädala, andis see Leninile aimu, mida suudab Ukraina kommunismiüritusele pakkuda. Otsides meeleheitlikult võimalusi, kuidas toita revolutsioonilisi töölisi, kes olid ta võimule upitanud, saatis ta viivitamatult Ukrainasse Punaarmee ühes rekvireerimisüksustega – meestega, kelle ülesanne oli talupoegadelt nende vili ära võtta. Ta nimetas tähtsa gruusia päritolu bolševiku Sergo Ordžonikidze erakorraliseks täievoliliseks komissariks, kes pidi vastutama Ukraina teravilja sundvõtu eest.81 Pravda juhtkiri pasundas nonde sõdurite edusammudest ja kinnitas oma linlastest vene lugejatele, et kommunistliku riigi juhtkond on juba võtnud kasutusele erakorralisi meetmeid, mille abil talupoegadelt vili ära võtta.82

      Lenini telegrammid, mida ta saatis nende sündmuste taustal Ukraina rindele, ei saanuks olla selgesõnalisemad. „Jumala eest,” kirjutas ta 1918. aasta jaanuaris, „kasutage kogu energiat ja kõiki revolutsioonilisi meetmeid, et saata vilja, vilja ja veel vilja!!! Muidu võib Petrograd nälga surra. Kasutage erironge ja eriüksusi. Võtke ära ja koguge kokku. Konvoeerige neid ronge. Informeerige meid iga päev. Jumala eest!”83 Kui Ukraina langes märtsi algul kiiresti Saksa ja Austria vägede kätte, läks Moskva marru. Vahkvihas Stalin ei sajatanud üksnes ukraina rahvuslikku liikumist ja selle tõrksaid talupoegadest toetajaid, vaid ka Ukraina bolševikke, kes olid Harkivist põgenenud ja pannud teisel pool Vene piiri Rostovis püsti veel ühe arusaamatu Soveti-Ukraina eksiilvalitsuse. Ta ei sallinud juba vaistlikult mõtet Ukraina bolševikest ja arvas, et need peaksid lõpetama oma püüdlused luua eraldi partei. Ta ründas Moskvast Rostovi bolševikke: „Aitab valitsuse ja riigi mängimisest. On aeg see mäng lõpetada – küllalt juba.”84

      Selle peale saatis üks väheseid ukraina keele oskajaid Rostovi rühmitises Moskvasse riigi valitsusele protestikirja. Mõkola Skrõpnõk kirjutas, et Stalini avaldus oli diskrediteerinud Ukrainas sovetivõimu. Skrõpnõk uskus tõsimeeli Ukraina bolševismi võimalusse ja ta oli üks esimesi, kes asus võitlema rahvusliku kommunismi eest, nagu seda hiljem nimetama hakati – see tähendas arvamust, et kommunismil võib olla eri riikides eri vorme ja see ei ole lepitamatu ukrainlaste rahvuslike tunnetega. Ta väitis, et keskraada lühike valitsemisaeg oli tekitanud igatsuse Ukraina iseseisvuse järele, ja tegi ettepaneku, et bolševikud peaksid seda soovi tunnustama ja sellega arvestama. Tema arvates ei peaks riigi valitsus tuginema oma otsustes mõne Vene föderatsiooni rahvakomissari arvamusele, vaid kuulama rahvahulki, Ukraina töörahvast.85

      Esialgu Skrõpnõk võitis selle vaidluse, kuid mitte seetõttu, et bolševikud oleksid otsustanud rahvahulki või töörahvast kuulda võtta. Seistes Ukrainas silmitsi oma esimese kaotusega, otsustas Lenin lihtsalt rakendada teistsugust taktikat. Kasutades meetodeid, mida võiks – küll märksa hilisemas mõttes, ent samas kontekstis – nimetada hübriidsõjaks, käskis ta oma vägedel minna Ukrainasse salaja tagasi. Nad pidid varjama tõsiasja, et nad moodustavad Vene väe, mis võitleb ühtse bolševistliku Venemaa eest. Seeasemel nimetasid nad ennast Soveti-Ukraina vabastusliikumiseks, et rahvuslastes segadust tekitada. Asja mõte oli pruukida küüniliselt rahvuslikku retoorikat ja veenda rahvast sel moel uut võimu omaks võtma. Telegrammis ühele kohapealsele Punaarmee komandörile selgitas Lenin:

      Teisisõnu pidid väekomandörid aitama luua sovetimeelseid „rahvuslikke” valitsusi, mis neid kahel käel vastu võtaksid. Nagu Lenin selgitas, oli asja mõte kindlustada, et Ukraina inimesed ei näeks neis võõrriigi okupante, vaid vabastajaid.

      Mitte hetkekski 1918. aastal ega hiljem arvanud Lenin, Stalin ega ükski teine juhtiv bolševik, et Soveti-Ukraina võiks olla tõeliselt iseseisev riik. 17. novembril loodi Ukraina revolutsiooninõukogu, kuhu kuulusid Moskva-meelsed „Ukraina esindajad” Pjatakov ja Volodõmõr Zatonskõi, Punaarmee komandör Ukrainas Volodõmõr Antonov-Ovsejenko ja Stalin isiklikult. 28. novembril moodustatud Ukraina ajutist revolutsioonivalitsust juhtis bulgaaria päritolu Hristian Rakovski. Muu hulgas teatas Rakovski, et nõudmised muuta ukraina keel riigikeeleks kahjustavad Ukraina revolutsiooni.87

      Üleüldise segaduse tõttu oli säärast hübriidsõda lihtne pidada. Punaarmee asus riiki ründama täpselt samal ajal, kui bolševikud hakkasid Petljuraga läbirääkimisi pidama. Direktooriumi esindajad kritiseerisid sellist kahepalgelist poliitikat raevukalt, kuid bolševike välisasjade rahvakomissar Georgi Tšitšerin vastas kiretult, et Moskval ei ole Ukraina pinnal liikuvate vägedega mingit pistmist. Ta süüdistas sealses sõjategevuses „täiesti iseseisva Soveti-Ukraina armeed”.88

      Direktoorium vaidles vastu, et see on puhas vale. Nad saavat väga hästi aru, et too „Ukraina sovetivalitsuse armee” on tegelikult Punaarmee. Direktoorium jätkas proteste kuni 1919. aasta jaanuarini, kui Punaarmee sundis Ukraina valitsuse üldse Kiievist lahkuma.89

      Teine bolševistlik okupatsioon Ukrainas algas jaanuaris ja kestis pool aastat. Selle aja jooksul ei olnud Moskval kordagi võimu kogu hilisema Ukraina Vabariigi territooriumi üle. Nendeski kubermangudes, kus bolševikud hoidsid enda käes suuremaid ja väiksemaid linnu, valitsesid külasid sageli kohalikud partisanijuhid ehk otaman’id, kellest mõni toetas Petljurat, mõni ent mitte. Paljudes kohtades piirdus bolševike võim enam-vähem vaksaliga. Sellegipoolest andis isegi see lühike parteivõimu periood Ukraina bolševistlikele juhtidele võimaluse näidata СКАЧАТЬ