Punane näljahäda. Anne Applebaum

Чтение книги онлайн.

      Gruševskõi ei olnud sugugi ainus haritlane, kelle kirjanduslik ja kultuuriline tegevus rajas teed Ukraina iseseisvusele. 1917. aastal oli Kiievisse tagasi jõudnud ka kunstnik Georgi Narbut. Tema aitas asutada Ukraina kunstiakadeemiat ja ta kujundas Ukraina vapi, rahatähti ja marke.39 Keskraada liige Volodõmõr Võnnõtšenko oli romaanikirjanik ja luuletaja ning poliitik. Ilma iseseisvuseta – ja päris riigita, mis toetaks poliitikuid ja ametnikke – sai rahvuslikke tundeid väljendada üksnes kirjanduse ja kunsti kaudu. See kehtis kõikjal Euroopas: enne oma riigi loomist oli poola, itaalia ning saksa rahvusliku identiteedi kujundamises tähtis roll luuletajatel, kunstnikel ja kirjanikel. Samasugust rahvuslikku ärkamist kogesid Vene keisririigis Baltikumi rahvad, kes said iseseisvaks 1918. aastal, ja ka oma riigita jäänud Gruusia ning Armeenia. Nii nende rahvuslike ettevõtmiste toetajad kui ka vastased said hästi aru, et haritlastel oli neis keskne osa. See selgitab, miks Tsaari-Venemaa keelustas ukraina raamatuid, koole ja kultuuri ning miks oli hiljem ka Leninile ja Stalinile tähtis neid alla suruda.

      Alustanud küll rahvusliku ürituse isehakanud eestkõnelejatena, asusid keskraada haritlased taotlema demokraatlikku legitiimsust. Keskraada, mis töötas suursuguses uusklassitsistlikus valges hoones – sobilikul moel oli seda varem kasutanud oma kokkusaamisteks rahvuslikult meelestatud kirjanike ja kodanikuaktivistide rühmitis Ukraina Klubi – kutsus 19. aprilliks 1917 kokku Ukraina rahvuskongressi.40 Kiievi filharmoonia kontserdisaali kogunes üle 1500 inimese, kes olid ühel või teisel viisil kohalikes volikogudes või tehastes välja valitud, toetama uut Ukraina valitsust. Suvel pidasid Kiievis oma kongressi veel sõjaveteranid, talurahvas ja töölised.

      Samuti püüdis keskraada luua liitu, mis ühendaks rohked poliitilised rühmitised, sealhulgas juutide ja teiste vähemuste organisatsioonid. Keskraadat asusid toetama isegi radikaalsed pahempoolsed Ukraina sotsialistide-revolutsionääride parteist – see oli suur talurahvaerakond, mille liikmeid nimetati parteiajalehe Borotba (Võitlus) järgi borotbõstideks. Samamoodi käitus osa talurahvast. Aastail 1914–1918 oli tsaariarmees teeninud üle kolme miljoni ukraina kutsealuse, Austria-Ungari sõjaväes oli neid veel umbes 250 000. Paljud need talunik-sõdurid olid pidanud Galiitsia poristes kaevikutes üksteist tulistama.41 Aga kui sõda lõppes, kuulutas ligi 300 000 meest, kes olid teeninud ukraina talumeestest koosnevates nii-öelda rahvusväeosades, truudust uuele riigile. Mõned võtsid relvad kaasa ja liitusid äsja loodud keskraada maakaitseväega. Neid innustas soov naasta kodumaale ja ka uue Ukraina valitsuse lubadus viia ellu revolutsioonilised muutused ja rahvuslik ärkamine.42

      Järgnenud kuil sai keskraada nautida rahva seas mõningast menu, suuresti tänu oma radikaalsele retoorikale. Peegeldades ajastuomaseid vasakpoolseid ideaale, kavandati maareformi: suurmaaomanike – nii kloostrite kui ka mõisate – vara ümberjagamist talupoegadele. „Keegi ei tea meist paremini, mida me vajame ja missugused seadused on meile kõige sobivamad,” kuulutas keskraada 1917. aasta juunis niinimetatud universaalis ehk laiadele rahvahulkadele mõeldud manifestis:

      Novembris avaldatud kolmanda universaaliga nimetati Ukraina rahvavabariigiks Venemaa koosseisus ja teatati asutava kogu valimistest. 1918. aasta jaanuaris kuulutati neljanda ja viimase universaaliga välja Ukraina iseseisvus.44

      Kuigi osa inimesi seisis arvatult ukraina keele taaselustamise vastu, saatis sedagi püüdlust edu, iseäranis talurahva seas. Nõnda nagu oli olnud minevikus, nõnda sai ukraina keelest jälle majandusliku ja poliitilise vabanemise sünonüüm: kui võimuesindajad ja ametnikud hakkasid kord kõnelema ukraina keelt, pääsesid talupojad ligi kohtuvõimule ja riigiametitele. Avalik emakeelekasutus oli ka omamoodi uhkuseasi, mis andis rahvusliku liikumise „hingelisele toetamisele vankumatu aluse”.45 Sõnaraamatute ja keeleõpikute avaldamine kasvas plahvatuslikult. Aastail 1917–1919 avaldasid Ukraina kirjastajad 59 ukraina keele teemalist raamatut, sellal kui terve eelmise sajandi jooksul oli neid avaldatud ainult 11. Ilmavalgust nägi kolm ukraina-vene ja viisteist vene-ukraina sõnaraamatut. Suure nõudluse viimati nimetatu järele tingis rohkearvuline venekeelne kõnelejaskond, kes ühtäkki pidi ukraina keeles hakkama saama – ja see väljavaade ei rõõmustanud sugugi kõiki.46

      Oma lühikese olemasolu jooksul saavutas Ukraina valitsus ka mõningast diplomaatilist edu, millest suur osa on küll hiljem unustusse vajunud. Pärast iseseisvuse väljakuulutamist 1918. aasta 26. jaanuaril saavutas kahekümne kaheksa aastane välisminister Oleksandr Šulgõn (temagi hariduselt ajaloolane) Ukraina de facto tunnustamise kõikidelt tähtsamatelt Euroopa riikidelt, kelle seas olid Prantsusmaa, Suurbritannia, Austria-Ungari, Saksamaa, Bulgaaria, Türgi ja koguni Soveti-Venemaa. Detsembris saatsid Ühendriigid Kiievisse ühe diplomaadi konsulaati avama.47 1919. aasta veebruaris sõlmis Ukraina delegatsioon Brest-Litovskis Keskriikidega rahulepingu – paar nädalat hiljem allkirjastasid punase Venemaa juhid sealsamas märksa kuulsama leppe. Noor Ukraina delegatsioon avaldas kõigile muljet. Üks nende sakslasest vestluskaaslane meenutas, et „nad käitusid söakalt ja sundisid oma kangekaelsusega [Saksa läbirääkijat] nõustuma kõigega, mis oli nende riiklikust vaatepunktist tähtis”.48

      Ent see polnud küllaldane: ei rahvusteadvuse levikust, rahvusvahelisest tunnustamisest ega isegi mitte Brest-Litovski rahulepingust piisanud Ukraina riigi ülesehitamiseks. Keskraada pakutud reformid – iseäranis plaan võtta maaomanikelt maa ilma hüvitiseta ära – tekitasid maakohtades arusaamatust ja segadust. Meeleavaldused, lipud ja vabadus, mida Gruševskõi ja tema toetajad olid 1917. aasta kevadel nõnda optimistlikult tervitanud, ei toonud endaga toimivat riigiaparaati, halduskorraldust, mis oleks aidanud need reformid ellu viia, ennekõike aga sõjaväge, mis suutnuks sissetungijaid tõrjuda ja riigipiire kaitsta. 1917. aasta lõpus pidasid kõik piirkonna relvajõud, sealhulgas äsja loodud Punaarmee, vana režiimi valgekaartlased ning Saksa ja Austria väed, plaani Ukraina okupeerida. Küll erineval määral, aga kõik nad kippusid kallale ukraina rahvuslastele, ukraina rahvuslusele ja koguni ukraina keelele ning Ukraina maale.

      1918. aasta jaanuaris andis Lenin esimest korda käsu Ukrainat rünnata ja veebruaris seati põgusaks ajaks Kiievis sisse ukrainavastane režiim, kuid sellest edaspidi. See esimene sovetiriigi katse Ukraina vallutada lõppes paari nädala pärast, kui saabusid Saksa ja Austria väed, kes kuulutasid, et nende eesmärk on „jõustada” Brest-Litovski rahuleping. Aga selmet päästa keskraada liberaalseid seadusandjaid, asusid nad toetama Pavlo Skoropadskõid, Ukraina kindralit, kes tavatses riietuda teatraalsesse mundrisse, mida täiendasid kasakamõõk ja müts.

      Mõne kuu jooksul andis Skoropadskõi vana korra pooldajaile põhjust lootusi hellitada, ehkki ta seisis osalt ka Ukraina autonoomia tagamise eest. Ta asutas Ukraina teaduste akadeemia ja rahvusraamatukogu ning kasutas ametlikus asjaajamises ukraina keelt. Ta pidas ennast ukrainlaseks ja võttis endale hetmanitiitli. Ent samal ajal kehtestas Skoropadskõi uuesti tsaariaegseid seadusi ja võttis tööle tsaariaegseid ametnikke ning soosis taasliitumist tulevase Vene riigiga. Skoropadskõi võimu all sai Kiievist mõneks ajaks lausa Moskva ja Petrogradi põgenike pelgupaik. Toona Kiievis elanud Mihhail Bulgakov meenutas СКАЧАТЬ