Punane näljahäda. Anne Applebaum

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hukka ka „spekulantidele” vilja müüvad talupojad. Lenin, kes talurahvast kui mitte küllalt revolutsioonilist klassi niikuinii ei usaldanud, mõistis maa ja linna otsekaubanduse ohtu suurepäraselt:

      Talupoeg peab valima: kaubelda viljaga vabalt – mis tähendab viljaga spekuleerimist, rikaste vabadust veelgi rikastuda ning vaeste vabadust veelgi vaesuda ja nälgida, suurmaaomanike ja kapitalistide tagasitulekut, talurahva ja tööliste ühtsuse murdmist – või anda oma vilja ülejääk kindlaksmääratud hinnaga riigile.103

      Ent sõnadest ei piisanud. Seistes silmitsi laiaulatusliku näljaga, rakendasid bolševikud veel äärmuslikumaid meetmeid. Tavaliselt selgitavad ajaloolased seda, miks pöördus Lenin 1918. aastal poliitilise vägivalla poole – seda poliitikat nimetatakse punaseks terroriks –, võitlusega oma poliitiliste vaenlaste vastu.104 Ent juba enne, kui punane terror septembris vormiliselt välja kuulutati, ja isegi enne, kui Lenin andis käsu alustada lõputute vahistamiste ja hukkamistega, oli ta majandusliku hävingu tõttu – Moskva ja Petrogradi tööliste päevast leivanormi vähendati 30 grammile – õiguskorra kõrvale heitnud. Morgan Philips Price nägi, et 1918. aasta talvel suutis võim hädavaevu tagada söögi tööliste ja soldatite nõukogude kongressile kogunenud saadikuile: „Sel nädalal saabus Petrogradi vaksalitesse väga vähe jahusaadetisi.”105 Veel hullem: „Kaebused Moskva tööliskvartalites aina valjenesid. Tihti võis kuulda, et bolševikud peavad toidu tagama või lahkuma.”106

      1918. aasta kevadel innustasid niisugused olud Leninit kehtestama erakorralist olukorda ehk tšrezvõtšaištšina’t, mida üks ajaloolane on defineerinud nii: „Ühiskondliku elu eriolukord, kus on kadunud igasugune õiglustunne ja võim valitseb meelevaldselt.”107 Erimeetmeid – tšrezvõtšainõje merõ – oli vaja talupoegade vastu, keda Lenin süüdistas selles, et nad hoidvat viljaülejääke omaenda tarbeks. Sundimaks talurahvast oma vilja ära andma ja võitlemaks kontrrevolutsiooniga, asutas Lenin lõpuks ka tšrezvõtšainaja komissija ehk erakorralise komisjoni ehk tšekaa. See oli punariigi julgeolekuorgani esimene nimi, hiljem tunti seda GPU, OGPU, NKVD ja viimaks KGB-na.

      Erakorraline olukord hõlmas kõike. Lenin käskis kõigil, kes ei osalenud 1918. aasta kevadel ja suvel otseselt sõjategevuses, tuua toit pealinna tagasi. Stalin sai kohustuse koguda varusid Lõuna-Venemaalt – ja see töö oli nüüd märksa tähtsam kui tema tegevus rahvusasjade rahvakomissarina. Ta asus kahe soomusrongi ja 450 punaarmeelasega teele Volga äärde Tsaritsõnisse. Ülesanne: koguda Moskva tarbeks teravilja. 7. juulil kandis ta oma esimeses telegrammis Leninile ette, et oli leidnud eest „hangeldajate bakhanaali”. Ta selgitas oma strateegiat: „Me ei halasta kellelegi, ei iseendile, ei teistele – aga me toome teile leiba.”108

      Järgmistel aastatel meenutati Stalini Tsaritsõni vägitükke eeskätt põhjusel, et need õhutasid tema esimest avalikku tüli oma pärastise suure võistleja Lev Trotskiga. Kuid Stalini hilisema Ukraina-poliitika kontekstis olid need tähtsad teiseski mõttes. Nimelt andis jõhker taktika, mida ta kasutas vilja konfiskeerimiseks Tsaritsõnis, aimu nendest võtetest, mille ta võttis üle kümne aasta hiljem kasutusele Ukrainas. Mõni päev pärast saabumist moodustas Stalin revolutsioonilise sõjanõukogu, asutas tšekaa osakonna ja asus Tsaritsõnit kontrrevolutsionääridest puhastama. Mõistnud kohalikud kindralid hukka kui „kodanlikud spetsialistid” ja „kodusõjaks täiesti sobimatud jõuetud kantseleirotid”, võttis ta nad vahi alla ja saatis keset Volgat seisvale praamile.109 Koostöös Donetskist toodud punasoldatitega ning Kliment Vorošilovi ja Sergo Ordžonikidzega – hilisemate lähedaste liitlastega – käskis Stalin arreteerida suure hulga inimesi, kellest paljud hukati. Punaarmee kõrilõikajad röövisid kaupmeeste ja talupoegade vilja ning seejärel fabritseeris tšekaa kriminaalasja – seegi oli teedrajav võte –, aga puutumata ei jäänud ka täiesti juhuslikud inimesed.110

      Igal juhul laaditi vili vagunitesse ja saadeti põhja poole – see tähendas, et Stalini vaatevinklist oli säärane iseäranis jõhker sõjakommunismi vorm edukas. Tsaritsõni rahvas maksis ränka hinda, aga Trotski arvates tegi seda ka armee.111 Kui Trotski Stalini tegutsemise pärast protestis, tõi Lenin viimaks tolle Tsaritsõnist ära. Ent Stalin pidas seda aega edaspidigi tähtsaks, koguni sedavõrd, et 1925. aastal nimetas ta linna ümber Stalingradiks.

      Oma teise okupatsiooni ajal 1919. aastal ei olnud bolševikel kordagi Ukraina üle samasugust võimu, nagu oli olnud Stalinil Tsaritsõnis. Aga poole aasta pärast, kui nad olid vähemasti vormiliselt vabariigi endale allutanud, läksid nad nii kaugele, kui suutsid. Kõik nende kinnisideed – viha kauplemise, eraomandi, rahvusluse, talurahva vastu – leidsid Ukrainas täieliku väljenduse. Ent enam-vähem kõiki nende otsuseid varjutas üks sundmõte: toit ja selle varumine.

      Teist korda Kiievisse saabunud bolševikud tegutsesid väga kiiresti. Nad loobusid otsekohe pettemuljest, nagu seisaksid nad Ukraina vabastamise eest. Seeasemel järgisid nad tsaaride eeskuju: sulgesid ukrainakeelsed ajalehed, lõpetasid ukrainakeelse hariduse andmise ja panid kinni ukraina teatrid. Tšekaa arreteeris kiiruga ukrainlastest haritlasi, keda süüdistati separatismis. Ukraina parteipealik Rakovski keeldus ukraina keelt kasutamast ja tunnistamastki. Ukraina esseer Pavlo Hrõstjuk meenutas hiljem, et vene sõjaväelased, kellest paljud olid kunagi töötanud tsaaripolitseis, tulistasid Kiievis jälle „kõiki, kes kõnelesid ukraina keelt ja pidasid ennast ukrainlaseks”. Ukrainavaenulik retoorika muutus Kiievi bolševike seas tavaliseks: „Töötud, nälginud, äravaevatud inimesed astusid hulganisti sõjaväkke, kus neile maksti teenistuse eest hästi ja kus nad said ka oma perekondi toidunormiga varustada. Niisuguse armee „moraali” polnud raske tõsta. Ei tarvitsenud öelda muud, kui et meie vennad nälgivad ukrainlaste-hohollide tõttu [ukrainlaste halvustav nimetus]. Sel moel süütasid meie „seltsimehed” viha ukrainlaste vastu.”112

      Nii nagu Venemaal, riigistasid bolševikud siingi mõisaid ja asutasid mõnel pool ühismajandeid ja teisi riigile kuuluvaid põllumajandusettevõtteid, mis andsid taas aimu tulevasest poliitikast. Ent kuigi Moskva bolševikud olid väga innukad säherdusi asju katsetama, ei huvitanud need Ukraina kommuniste. Täpsemalt öeldes ei huvitanud need ukraina talumehi. Venemaal oli olemas kogukondliku põllumajanduse traditsioon ja enamik vene talupoegi haris maad üheskoos (obštšina’s või mir’is). Aga Ukrainas järgis seesugust tava kõigest veerand talurahvast. Siin oli suurem jagu üksiktalunikke, kes olid oma maa, hoonete ja karja omanikud.113

      Kui 1919. aastal pakuti ukraina talurahvale võimalust astuda ühismajandisse, jäi sellega nõusse väga vähe talupoegi. Ja ehkki sovetivõim asutas Ukrainas 1919. aastal umbes 550 kolhoosi-sovhoosi, olid need enamasti ebapopulaarsed ja edutud – õige pea saadeti peagu kõik laiali. Suurem osa konfiskeeritud maast jagati ümber. Ukraina lääne- ja keskosas said talunikud väiksemad, ida ja lõuna stepialadel suuremad maatükid. Nendele, kel oli 50–100 hektarit maad, jäeti maa alles. Ehkki seda ei öeldud välja, tähendas see vaikivat tunnistust, et eraomanikud kasvatasid vilja rohkem ja tõhusamalt.114

      Ent 1919. aastal oli teravili Leninile palju tähtsam kui soov veenda ukrainlasi kolhoosikorra eelistes. Alati, kui jutt läks Ukrainale, oli see ta peamine mure: „Iga [Ukraina] mainimise peale küsis Lenin, kui palju [teravilja] seal on, kui palju on sealt võimalik võtta ja kui palju on juba võetud.”115 Tema sundmõtet õhutas revolutsioonis osalenud bolševik Aleksandr Šlihter, kes määrati 1918. aasta lõpul Ukraina toiduainete СКАЧАТЬ