Punane näljahäda. Anne Applebaum

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kel oli poliitilisi, majanduslikke või intellektuaalseid püüdlusi, pidid suhtlema vene keeles.

      Ukraina rahvusliku liikumise mahasurumise nimel sulges Vene riik ka Ukraina vabaühendused ja riigiga seotud organisatsioonid – „garantiina poliitilise ebastabiilsuse vastu”.28 1876. aastal andis Aleksander II välja ukaasi, millega kuulutati ukrainakeelsed raamatud ja ajakirjad ebaseaduslikuks ning keelati kasutada ukraina keelt teatris, isegi libretodes. Samuti takistati uute vabaühenduste tegevust või keelustati need ning seeasemel anti abiraha venemeelsetele ajalehtedele ja organisatsioonidele. Niisiis pärines see ukraina ajakirjanduse ja ukraina kodanikuühiskonna vastane käre vaenulikkus, mille võttis omaks punarežiim – ja veel hiljem uue Venemaa valitsus –, 19. sajandi teise poole eeskujust.29

      Venestamissurvet tugevdas ka industrialiseerimine, sest tehaste rajamiseks toodi Ukraina linnadesse mujalt Vene keisririigist pärit inimesi. 1917. aastal rääkis ukraina keelt ainult üks viiendik Kiievi elanikest.30 Kivisöemaardlate leidmine ja rasketööstuse kiire arendamine mõjutasid eriti rängalt Ida-Ukraina kaevandus- ja tööstuspiirkonda Donbassi. Sealsed juhtivad töösturid olid enamasti venelased, nende kõrval oli aga ka mõni tähelepanuväärne välismaalane, näiteks asutas waleslane John Hughes nüüd Donetskina tuntud linna, mis sai toona tema auks nime Juzivka. Donetski tehaste töökeel oli vene keel. Vene ja ukraina tööliste vahel puhkes tihti konflikte, mis mõnikord võtsid „metsiku noavõitluse” ja üleüldise löömingu vormi.31

      Teisel pool piiri, Austria-Ungari keisririigi provintsis Galiitsias, mida asustas ukraina-poola segarahvastik, pidi rahvuslik liikumine märksa vähem võitlema. Austria-Ungari andis ukrainlastele tublisti rohkem autonoomiat ja vabadust kui Venemaa ja hiljem NSVL – suuresti seetõttu, et ukrainlased olid (keisririigi vaatevinklist) kasulik vastasrind poolakatele. 1868. aastal moodustasid isamaalised ukrainlased toonases Lembergis ehk Lvivis kultuuriseltsi Prosvita, millel oli lõpuks üle kogu maa kümneid sõsarseltse. 1899. aastast alates tegutses Galiitsias vabalt ka Ukraina rahvuslik-demokraatlik partei, mille esindajad osalesid Viinis parlamendi töös. Kunagine Ukraina ühistute keskliidu peakorter Lvivis on tänini üks linna kõige esinduslikumaid hooneid. See on suurejooneline arhitektuuristiilide kokkusegamise näidis, mille fassaadis ühendatud juugendstiil ja ukraina rahvalik ornamentika moodustavad erakordse sulami Viinist ja Galiitsiast.

      Ent isegi Vene impeeriumis olid vahetult 1917. aasta revolutsioonile eelnenud aastad Ukrainale mitmes mõttes head. Ukraina talurahvas osales innukalt 20. sajandi alguse Venemaa moderniseerimises. I maailmasõja eelõhtuks olid ukrainlased ennast poliitiliselt tublisti harinud ja nad suhtusid keisririiki kahtlevalt. 1902. aastal käis üle Ukraina ja Venemaa talurahvarahutuste laine ning talupoegadel oli tähtis osa ka 1905. aasta revolutsioonis. Sellele järgnenud vastuhakud päästsid valla rahulolematuse ahelreaktsiooni ja ehmatasid Nikolai II-t ning sundisid andma Ukrainale mõningaid kodaniku- ja poliitilisi õigusi, sealhulgas õiguse kasutada avalikult ukraina keelt.32

      Kui Vene ja Austria-Ungari keisririik vastavalt 1917. ja 1918. aastal ootamatult lagunesid, uskusid paljud ukrainlased, et lõpuks ometi saavad nad luua oma riigi. Ent Habsburgide valitsetud territooriumil hääbus see lootus ruttu. Pärast lühikest, kuid verist Poola-Ukraina relvakonflikti, mis nõudis 15 000 ukrainlase ja 10 000 poolaka elu, liideti paljurahvuseline Lääne-Ukraina, sealhulgas Galiitsia ning selle tähtsaim linn Lviv, uue Poola riigiga. Sinna jäi see aastaiks 1919–1939.

      1917. aasta Petrogradi revolutsiooni tagajärjed olid mitmetahulisemad (Venemaa pealinna Sankt-Peterburgi nimi muudeti 1914. aastal venepäraseks ja 1924. aastal nimetati see ümber Leningradiks). Vene impeeriumi lagunemine andis põgusaks ajavahemikuks võimu Kiievis ukraina rahvusliku liikumise kätesse – paraku juhtus see ajal, kui ukrainlastest juhid, sealhulgas sõjaväelased, ei olnud valmis säärast vastutust enda õlule võtma. Kui poliitikud tõmbasid 1919. aastal Versailles’s kaardile uute riikide, teiste seas Poola, Austria, Tšehhoslovakkia ning Jugoslaavia piire, ei olnud nende riikide hulgas Ukrainat. Kummatigi ei olnud sellega võimalus veel täiesti käest lastud. Nagu Richard Pipes on kirjutanud, ei tähistanud Ukraina iseseisvuse väljakuulutamine 1918. aasta 26. jaanuaril „Ukraina riigiloomise protsessi lõppvaatust, vaid pigem selle vaevalist algust”.33 Iseseisvusdeklaratsioonile järgnenud tormilised kuud ja ägedad vaidlused rahvusliku identiteedi üle muutsid Ukrainat igaveseks.

      1.

      Ukraina revolutsioon. 1917

      Ukraina rahvas! Sinu tulevik on sinu enda kätes. Tõesta sel kohtumõistmise tunnil, sel segaduse ja lagunemise tunnil üksmeelselt ja riigimehelikult, et sina, viljakasvatajate rahvas, oskad uhkuse ja väärikusega asuda võrdsele kohale kõigi ülesehitatud ja tugevate riikide seas.

Ukraina keskraada esimene universaal, 191734

      Me ei astu sotsialismiriiki valgetes kinnastes mööda poonitud põrandat.

Lev Trotski, 191735

      Hilisematel aastatel sai näha suuremaid meeleavaldusi, sõnaosavamaid kõnemehi, löövamaid loosungeid. Ent see marss, mis toimus Kiievis pühapäeval, 1917. aasta 1. aprillil (vkj 19. märtsil), oli erakordne, sest oli esimene omasuguste seas. Mitte kunagi varem polnud ukraina rahvuslik liikumine astunud endisel Vene keisririigi territooriumil nõnda jõuliselt esile. Aga vaevalt kuu aega pärast seda, kui veebruarirevolutsioon oli tõuganud võimult Nikolai II, näis kõik võimalik.

      Lehvisid nii Ukraina sini-kollased kui ka sotsialismiürituse punalipud. Lastest, sõduritest, vabrikutöölistest, pillimeestest ja ametnikest koosnev rahvasumm kandis loosungeid „Vaba Ukraina vabal Venemaal” ja kasakate vanale väejuhitiitlile viitavat „Sõltumatu Ukraina omaenda hetmani juhtimisel”. Mõnel oli käes rahvuspoeedi Tarass Ševtšenko pilt. Üksteise järel kutsusid sõnavõtjad rahvast toetama äsja, paar päeva tagasi loodud esinduskogu keskraadat, mis nüüd nõudis endale võimu Ukraina üle.

      Viimaks astus poodiumile üks habemik prillikandja, kes oli just valitud keskraada esimeheks. Mõhhailo Gruševskõi oli üks neid haritlasi, kes olid esimest korda asetanud Ukraina omaenda ajaloo keskmesse. Kümneköitelise „Ukraina-Vene ajaloo” ja paljude teiste teoste autorist oli saanud poliitiline aktivist 19. sajandi lõpuhetkil, kui ta aitas 1899. aasta detsembris Austria-Ungari võimu all Galiitsias maapaos olles asutada Ukraina rahvuslik-demokraatlikku parteid. 1905. aastal naasis ta tööle Vene keisririiki, aga 1914. aastal ta vahistati ja saadeti uuesti maalt välja. Revolutsiooni eelõhtul oli ta võidukalt Kiievisse saabunud. Rahvas tervitas teda innustunult: „Slava batkovi Gruševskomu!” – „Elagu isake Gruševskõi!”36 Ta vastas samas vaimus: „Tõotagem kõik sel tähtsal hetkel jätkata meie suurt üritust üksmeeles ja ühel häälel ning ärgem puhakem ega lõpetagem oma tööd enne, kui oleme rajanud vaba Ukraina!” Rahvas hüüdis vastu: „Me tõotame!”37

      Tänapäeva vaatevinklist võib pilt ajaloolasest kui rahvusliku liikumise juhist tunduda veider. Ent toona polnud see põrmugi veider. 19. sajandist alates olid ukraina ajaloolased, nagu ka paljud nende Euroopa väikerahvaste ametivennad, kavakindlalt ellu äratanud ja selgitanud rahvuslikku ajalugu, mis oli olnud pikka aega surutud suurte impeeriumide minevikukirjeldusse. Sellest tegevusest oli kõigest kukesamm poliitilise aktiivsuseni. Samamoodi nagu Ševtšenko oli seostanud ukrainluse talurahva võitlusega rõhumise vastu, nõnda rõhutasid ka Gruševskõi raamatud rahva rolli Ukraina poliitilises ajaloos ja toonitasid, et rahva vastupanul mitmesugustele türannia vormidele oli keskne osa. Sestap oli СКАЧАТЬ