Punane näljahäda. Anne Applebaum

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ poolt võõrvägede sissetung. See on hiiglaslik arv, aga rikas Ukraina, leivatootja Ukraina aitab …”117

      Need arvud olid laest võetud; hiljem nõuti Šlihterilt 50 miljonit puuda, aga sel polnud tähtsust, sest ta ei suutnud koguda ligilähedastki kogust.118 Loomulikult pidas ta võimatuks vilja osta. Nagu üks vaatleja meenutas, keeldusid talupojad andmast oma toodangut laiskadele linnaelanikele 1917. aastal kasutusele võetud nn Kerenski raha või Ukraina karbovanetsite eest: „Polnud õieti ühtki kodu, kus poleks olnud kuhjade viisi kasutut paberraha.”119 Kuigi talurahvas oleks rõõmuga vahetanud vilja riiete või tööriistade vastu, ei suutnud Venemaa toota peagu mingeid tööstuskaupu, nõnda et Šlihteril polekski olnud neile midagi anda.

      Jälle kord haarati lahendusena jõu järele. Ent selmet rakendada niisugust jõhkrat vägivalda, mida Stalin oli kasutanud Tsaritsõnis, valis Šlihter lihvituma vägivallavormi. Ta rajas külades uutmoodi klassisüsteemi: jagas esmalt talupojad eri kategooriatesse ja õhutas siis nende vastasseisu. Varem polnud Ukraina külades klassierinevusi olnud või olid need tähtsusetud; isegi Trotski oli kunagi öelnud, et „talurahvas moodustab selle protoplasma, millest klassid minevikus arenema hakkasid”.120 Nagu mainitud, oli vähestes Ukraina külades levinud Venemaale omane tava harida maad ühiselt. Tavaliselt tehti üldjoontes vahet inimestel, kel oli maad ja keda peeti tublideks tööinimesteks, ning neil, keda mingil põhjusel – ebaõnne, joomise tõttu – peeti kehvadeks töötajateks. Kuid see eristus oli ähmane. Ühe ja sama perekonna liikmed võisid kuuluda eri rühmadesse ja talupojad võisid liikuda sel lühikesel redelil väga kiiresti.121

      Bolševikud oma jäiga marksistliku hariduse ja hierarhilise maailmakäsitusega rõhutasid tugevamalt väliseid näitajaid. Lõpuks määratlesid nad kolm kategooriat: kulakud ehk jõukad, serednjak’id ehk keskmikud ja bednjak’id ehk kehvikud. Toona aga üritasid nad peamiselt paika panna, kes on nende revolutsiooni ohvrid ja kes võitjad.

      Šlihter kujundas klassierinevuse osalt sellega, et algatas ideoloogilise võitluse kulakute ehk ukrainapäraselt kurkul’ide vastu (see sõna tähendab ukraina keeles rusikat). Enne revolutsiooni kasutati seda mõistet Ukraina külades harva ja ka siis lihtsalt kellegi sellise kohta, kelle käsi käis hästi või kes suutis palgata teisi tööle, aga see ei tähendanud tingimata rikast inimest.122 Ehkki bolševikud vaidlesid pidevalt, kuidas kulakuid määratleda – viimaks kujunes sellest pelgalt poliitiline mõiste –, ei olnud neile mingi probleem süüdistada kulakuid viljavarumise takistamises, vaesemate talupoegade ekspluateerimises ja vastuseisus sovetivõimule. Kulakutest said väga kiiresti bolševike peamised patuoinad, keda süüdistati kõige sagedamini bolševistliku põllumajanduse ja toiduvarumise läbikukkumises.

      Kõrvu kulakute ründamisega kujundas Šlihter kehviktalupoegade komiteede – komnezam’ide – abil uut liitlaste klassi (komnezam – komitet nezamožnõhh seljan, vn kombed). Nendel komiteedel oli hiljem oma osa Ukraina näljahädas, ent pärit olid nad just sellest revolutsioonijärgsest Šlihteri kampaania ajast. Tema korraldusel liikusid Punaarmee soldatid ja vene agitaatorid külast külla, värvates kõige edutumaid, kõige saamatumaid kaasajooksikutest talupoegi, pakkudes neile võimu ja privileege ning naabritelt konfiskeeritud maad. Vastutasuks pidid need hoolikalt värvatud kollaborandid leidma ja võtma ära naabrite „viljaülejäägi”. Säärane sunniviisiline ümberjaotamine ehk prodrazvjorstka kutsus esile tohutu ja pikaks ajaks püsima jäänud viha ja pahameele.123

      Nood kaks äsja kujundatud maaelanike rühma pidasid teineteist surmavaenlasteks. Kulakud mõistsid väga hästi, et kehvikute komiteed loodi nende hävitamiseks, kehvikute komiteed mõistsid sama hästi, et nende tulevik oleneb nende võimest kulakud hävitada. Selleks nõudsid nad oma naabritele ränki karistusi. Tšernigivi kubermangu Velõke Ustja kehvik Jossõp Nõžnõk oli kehvikute komiteega liitunud 1918. aasta jaanuaris pärast rindelt naasmist. Nagu ta hiljem meenutas, oli komitees viiskümmend liiget. Asunud jõukamate naabrite maad konfiskeerima, kohtasid nad endale üllatuseks raevukat vastupanu. Seepeale moodustas käputäis kehvikute komitee liikmeid relvastatud „revolutsioonikomitee”, mis Nõžnõki sõnul võttis otsekohe kasutusele karmid meetmed: kulakutel ja usurühmadel keelati revolutsioonikomitee loata koguneda, kulakutelt võeti ära relvad, küladesse paigutati valvesalgad ja kulakuid hakati salaja jälgima.124

      Sugugi mitte kõiki neid meetmeid ei käskinud kasutada kõrgemad võimuringkonnad. Kui Šlihter rääkis kehvikute komiteedele, et nende käekäik oleneb kulakute riisumisest, siis teadis ta, et õhutab vihast klassisõda. Ta kirjutas hiljem, et kehvikute komiteed pidid tooma revolutsiooni külaellu ja kindlustama „kulakute poliitilise ja majandusliku võimu hävitamise”.125 Üks teine bolševik kinnitas 1918. aastal ühel parteikoosolekul selge sõnaga: „Teie, seltsimehed talupojad, peate teadma, et siin Ukrainas on praegu palju, väga palju rikkaid kulakuid ja nad on hästi organiseeritud, ning kui me hakkame asutama maakohtades ühismajandeid … hakkavad need kulakud ägedasti vastu.”126

      1918. aasta märtsis, kodusõja raskeimal ajal, kõneles Trotski ühel koosolekul, et Punaarmeele tuleb vilja rekvireerida iga hinna eest. Vähe sellest, ta oli tagajärgede suhtes vägagi lootusrikas: „Kui sundvõtt tähendab kulakute ja vaesemate külaelanike kodusõda, siis elagu kodusõda!”127 Kümme aastat hiljem kasutas Stalin samasugust retoorikat. Ent juba 1919. aastal otsisid bolševikud innukalt võimalusi, kuidas süvendada lõhesid külaelanike seas ning kasutada viha ja pahameelt oma poliitika elluviimiseks.

      Šlihter ei olnud säärase lihtrahva revolutsiooni leiutaja – Lenin oli seda üritanud juba 1918. aastal Venemaal, kus see oli läbi kukkunud. Venemaal ei olnud kehvikute komiteed üksnes ebapopulaarsed – vene talupojad nägid endi seas klassierinevusi veelgi vähem kui ukrainlased ja pidasid naabreid samasugusteks külainimesteks, nagu nad ise olid –, vaid ka korrumpeerunud. Komiteed kasutasid konfiskeeritud vilja omaenda tarbeks ja paljudes Venemaa kubermangudes mandusid need „korruptsiooni ja moonutuste võrgustikuks”.128 Šlihter teadis sellise poliitika riske Ukrainas, kus talurahvas suhtus bolševikesse vaenulikumalt. Sellest hoolimata avaldas Šlihter – kasutades loosungit „Leiba võitlejatele – revolutsiooni nimel!” – kehvikute komiteedele jõulist survet, et need varuksid vilja mis tahes hinnaga.

      Komiteed polnud tema ainus plaan: ta pakkus vahendustasu ka mitmesugustele salkadele ja relvastatud rühmitistele. Ametlikel andmeil saabus 1919. aasta algupoolel Venemaalt Ukrainasse 87 viljavarumisüksust, kuhu kuulus kokku 2500 inimest. See arv võib olla suurem, kui arvestada soldatitele lisaks ka mitteametlikud manulised.129

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного СКАЧАТЬ