Punane näljahäda. Anne Applebaum

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Sel aastal ei huvitanud bolševikke mitte niivõrd marksistliku teooria üksikasjad ega vaidlused rahvusluse ja iseseisvuse teemal, vaid ennekõike vajadus toita Moskva ja Petrogradi töölisi. 1919. aastal iseloomustas Lenini telegramm – „Jumala eest, kasutage kogu energiat ja kõiki revolutsioonilisi meetmeid, et saata vilja, vilja ja veel vilja!!!” – kõige selgemalt bolševike hoiakuid ja tegevust Ukrainas.

      Bolševike paanilises toiduvajaduses ei olnud midagi ootamatut, sest Vene keisririik oli võidelnud toidupuudusega I maailmasõja algusest alates. Kui puhkes konflikt Saksamaaga, tsentraliseeris ja riigistas Venemaa oma toiduainete varumise ja jaotamise süsteemi ning tekitas sellega halduskaose ja puuduse. Kogu asja pandi juhtima riigiasutus Toiduga Varustamise Uurimise ja Meetmete Koordineerimise Erinõukogu, mis andis eeskuju hilisematele sovetlikele organisatsioonidele. Selmet olukorda parandada, süvendas erinõukogu kihk vahendajad kõrvale jätta ja luua eeldatavasti tõhusam, mittekapitalistlik teraviljaga varustamise korraldus kriisi veelgi.90

      Järgnenud toidupuudus sütitas 1917. aasta veebruarirevolutsiooni ja lennutas poole aasta pärast võimule bolševikud. Briti ajakirjanik Morgan Philips Price kirjeldas selle aasta õhustikku nii:

      Tahes-tahtmata kaldus vestlus üheleainsale peateemale, mis ilmselgelt köitis kõigi tähelepanu: leiba ja rahu … Kõik teadsid, et raudtee ei tule enam transpordikoormusega toime, et varem Lääne-Euroopasse eksporditud teraviljakoguse tarbis nüüd jäägitult sõjavägi, et haritav põllupind oli eelmise aastaga võrreldes 10 protsendi võrra vähenenud ja kindlasti väheneb sel aastal veelgi, et paljude suurlinnade töölised on olnud päevade kaupa leivata, sellal kui suurvürstide ja hangeldajate majades on korralikud varud.91

      Price vaatas järjekordades seisvaid naisi. „Nende kahvatu nägu ja murelikud silmad reetsid hirmu, et lähenemas on mingi saatuselöök.”92 Ta käis ühe Moskva polgu kasarmus, kus nägi „vaidlust toidunormide üle, ning üks teistest kõvahäälsem ja ettevõtlikum tegi ettepaneku saata kolmeliikmeline delegatsioon komandöri juurde, et nõuda nende normide viivitamatut suurendamist”. Toidunormide juurest jõuti sõjani, sealt maaomandini: „Igal juhul võttis see soldatite nõukogu algrakuke kokku arutelu selliste teemade üle, mis olid alles äsja olnud keelatud kõikjal väljaspool valitseva klassi kitsast ringi. Revolutsioon oli jõudnud järgmisse etappi.”

      Hiljem nägi Price, kuidas nälg – vähemalt selle algusjärgus – muutis inimesed kiskjalikumaks. Toidupuuduse tõttu hakkasid inimesed süsteemis kahtlema, muutusi nõudma, koguni vägivallale kutsuma.93

      Toidu ja võimu seos oli asi, mida bolševikud mõistsid väga hästi. Samuti mõistsid kõik asjaosalised nii revolutsiooni eel, ajal kui ka järel, et pideva puuduse tõttu sai toiduga varustamisest äärmiselt tähtis poliitiline tööriist. Need, kes ei suutnud rahvast toita, kaotasid kiiresti toetust. 1921. aastal, kui üks Ameerika abimisjon otsis võimalust tulla Venemaale, rääkis nende esindaja punariigi läbirääkijale (ja hilisemale välisministrile) Maksim Litvinovile, et „me ei tule Venemaaga sõdima, me tuleme toitma”. Ühe Ameerika ajakirjaniku sõnul vastas Litvinov inglise keeles väga tabavalt: „Jah, aga toit on veppon [weapon ’relv’ – tlk] …”94

      Lenin arvas samamoodi. Ent revolutsioonijuht ei järeldanud selle põhjal, nagu olnuks erinõukogu toiduvarumise korraldus vale. Seeasemel otsustas ta, et tolle meetodid ei olnud küllalt karmid, iseäranis Ukrainas. 1919. aastal väljendas Ukraina eest vastutav Rakovski seda arusaamist ühes otsekoheses märkuses parteikongressile: „Me läksime Ukrainasse ajal, kui Soveti-Venemaal valitses ränk tootmiskriis,” selgitas ta, „ja meie siht oli seda viimseni ekspluateerida, et kriisi leevendada.”95 Oma võimu algusest peale pidasid bolševikud enesestmõistetavaks, et Ukraina ekspluateerimine on hind, millega hoida Venemaad kontrolli all. Nagu üks neist aastaid hiljem kirjutas: „Revolutsiooni saatus sõltus meie suutlikkusest tagada proletariaadi ja sõjaväe kindel leivaga varustamine.”96

      Tungiv viljavajadus kujundas ka äärmusliku tegevuskava, mida tunti siis ja hiljem sõjakommunismina. 1918. aastal Venemaal algatatud ja 1919. aasta algul pärast teist bolševike sissetungi Ukrainasse toodud sõjakommunism kujutas endast kõikide majandussuhete sõjaväestamist. Maal oli süsteem väga lihtne: võtta relva ähvardusel kontroll viljavarumise üle enda kätte ning jagada vili siis soldatitele, vabrikutöölistele, parteiliikmetele ja teistele, keda riik pidas endale hädavajalikuks.

      1918. aastal oli säärane asjakorraldus paljudele tuttav. Tsaarivalitsus oli asunud juba 1916. aastal sõjaaegse toidupuuduse tõttu vilja relva jõul konfiskeerima – see poliitika sai nimeks prodrazvjorstka. 1917. aasta märtsis oli ka ajutine valitsus nõudnud, et talurahvas müüks kogu saagi riigi määratud hinnaga riigile, erandiks ainult külvis ja oma perele kuluv vili.97 Bolševikud käisid sama rada. Mais 1918 võttis rahvakomissaride nõukogu kasutusele keisririigi poliitika ja kehtestas „toiduvarumise diktatuuri”. Toiduainete varumise rahvakomissariaat moodustas „toiduvarumisarmee”, mis tuli läkitada „toiduvarumise rindele”.98

      Ent militaarkeelest hoolimata tähendas sõjakommunism seda, et enamik rahvast jäi nälga. Selleks et üldse mingit toitu saada, kasutas enamik venelasi ja ukrainlasi aastail 1916–1918 musta turgu, mitte aga olematuid riigiettevõtteid.99 Boriss Pasternaki „Doktor Živagos” otsib arsti abikaasa revolutsioonijärgses Moskvas toitu ja kütet: „Ta hulkus ligi pool tundi ümbruskonna põikuulitsatel, kuhu vahel keerasid sisse linnalähedaste külade talumehed juurvilja ja kartuliga. Neile oli vaja peale sattuda. Kaubaga talupoegi peeti kinni.”100 Lõpuks leidis ta mehe, kes müüs tooreid kasehalge, ja andis nende eest vastu väikese peegliga riidekapi. Talumees plaanis selle naisele kinkida. Nad leppisid kokku ka kartuli asjus.101 Niisugune oli linna ja maa seos sõjakommunismi ajal.

      Linna ja maa vahetuskaubandus püsis majandussüsteemi osana veel palju aastaid. Isegi 1921. aastal, kui kodusõda oli vormiliselt lõppenud, koges üks Moskvat külastav Ameerika heategevusdelegatsioon vägagi samasuguseid majandussuhteid. Kunagisel tähtsal äritänaval Kuznetski Mostil müüsid vanad naised ja lapsed suletud, kinniste aknaluukidega poodide ees korvist puuvilju. Köögivilja ja liha võis leida üksnes turult. Õhtul avastasid ameeriklased, kust see kaup pärit oli. Teel rongivaguni poole, kus nad pidid ööbima, nägid nad suurt hulka mehi, naisi ja lapsi, kes nügisid ja tõukasid üksteist, et pääseda linnast väljuvale rongile. See, mis tundus ameeriklastele „äärmiselt kummaline videvikuaegne vaatepilt”, oli tegelikult Venemaa toidujagamise võrgustik, kus tuhanded üksikkauplejad käisid pidevalt maalt kaupa toomas.102

      Neil aastail tagasid ebaseaduslikud turud paljudele inimestele, iseäranis neile, kes ei olnud erilistes valitsuse nimekirjades, võimaluse toitu hankida. Ent bolševikud pelgalt ei keelustanud neid tänavaturge, vaid nad süüdistasid neid kriisi kestmises. Aasta aasta järel üllatasid kommunistliku riigi juhte nälg ja toidupuudus, mida oli esile kutsunud nende endi loodud konfiskeerimise ja ümberjagamise süsteem. Aga kuna riigi sekkumine pidi tooma inimestele rikkust, mitte vaesust, ja bolševikud ei süüdistanud üheski äparduses kunagi omaenda poliitikat, saati oma jäika ideoloogiat, siis võtsid nad sihikule väikekaubitsejad ja mustal turul kauplejad ehk spekulandid, kes teenisid elatist sellega, et vedasid kaupa taludest linna. 1919. aastal mõistis Lenin isiklikult nad ideoloogiliste vaenlastena hukka:

      Kõik jutud sel [erakaubanduse] teemal, kõik СКАЧАТЬ