Punane näljahäda. Anne Applebaum

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jätsid Hmelnõtskõi ja Mazepa oma jälje poolakate ja venelaste mällu, aga ka Euroopa ajalukku ja kirjandusse. „L’Ukraine a toujours aspiré à être libre,” kirjutas Voltaire pärast seda, kui uudis Mazepa mässust oli jõudnud Prantsusmaale – „Ukraina on alati püüelnud vabaduse poole.”22

      Koloniaalvõimu sajandeil omandasid Ukraina regioonid erineva iseloomu. Pikemalt Vene mõju all elanud idaukrainlaste keelekuju oli pisut lähedasem vene keelele ning nad kuulusid pigem Moskva kirikuvõimule allunud Vene õigeusu kirikusse, kus järgiti Bütsantsist pärit rituaale. Galiitsia, Volõõnia ning Podoolia inimesed elasid kaua Poola võimu all ja pärast Poola jagamist 18. sajandi lõpul Austria-Ungari keisririigis. Nemad kõnelesid nii-öelda poolapärasemat keelt ja olid enamasti rooma- või kreekakatoliiklased – viimati nimetatud järgivad küll idakiriku rituaale, kuid tunnistavad Rooma paavsti võimu.

      Ent kuna suurriikide piirid nihkusid palju kordi, elas mõlema uskkonna liikmeid – ja elab siiani – mõlemal pool joont, mis eristab kunagisi Vene ja Poola territooriume. 19. sajandil, kui itaallased, sakslased ja teised eurooplased hakkasid ennast identifitseerima moodsate riigirahvastena, oli ukrainluse üle arutlejate seas nii õigeusklikke kui ka katoliiklasi ning neid elas nii Ukraina ida- kui ka lääneosas. Grammatika- ja õigekirjaerinevustest hoolimata ühendas keel kogu selle piirkonna ukrainlasi. Ladina tähestikus kirjutavaist poolakaist eristas ukrainlasi kirillitsa (vahepeal üritasid Habsburgid küll kehtestada ladina kirja, aga see ei õnnestunud). Teisalt erines ukraina tähestik vene kirillitsast – näiteks oli selles lisatähti –, takistades sel moel kaht keelt ülearu lähenemast.

      Suure osa Ukraina varasemast ajaloost oli ukraina keel levinud maal. Sel ajal kui Ukraina oli Poola, Venemaa ja Austria-Ungari koloonia, muutusid Ukraina suuremad linnad Trotski kunagise tähelepaneku järgi koloniaalvõimu keskusteks, vene, poola või juudi kultuuri saarteks keset ukraina talupoegkonda. Nõnda olid maa ja linn lausa 20. sajandini keeleliselt eristatud: enamik linnaukrainlasi rääkis vene, poola või jidiši keelt, maainimesed aga ukraina keelt. Need juudid, kes ei rääkinud jidišit, eelistasid vene keelt – asjaajamis- ja ärikeelt. Talupojad nägid linnas jõukust ja kapitalismi ning võõrast, enamasti vene mõju. Linna-Ukraina omakorda pidas maarahvast mahajäänuks ja primitiivseks.

      Nende eraldusjoonte tõttu tekitas ukrainluse edendamine tüli Ukrainat valitsenud koloniaalvõimudega, aga ka juudi väikelinnade ehk štetlite elanikega, kes olid rajanud oma kodu Poola-Leedu riigi territooriumile juba keskajal. Hmelnõtskõi ülestõusu ajal toimus ka suur pogromm, milles tapeti tuhandeid, võib-olla kümneidki tuhandeid juute. 19. sajandi algul ei pidanud ukrainlased harilikult juute oma peamisteks vastasteks – tavaliselt valasid ukraina luuletajad ja haritlased oma viha välja venelastele ja poolakatele –, kuid Vene keisririigis laialt levinud juudivaen mõjutas paratamatult ka ukrainlaste ja juutide suhteid.

      Keele ja maarahva seos tähendab üksiti, et ukraina rahvuslikul liikumisel oli alati tugev talurahvalik varjund. Nagu mitmel pool mujalgi Euroopas asusid ukraina rahvuslikku ärkamist juhtinud haritlased taasavastama maarahva keelt ja kombeid. Rahvaluule- ja keeleuurijad talletasid ukraina talupoegade kunsti, luulet ja argikeelt. Ehkki ukraina keelt koolis ei õpetatud, kujunes sellest mässumeelsete, võimuvastaste ukraina kirjanike ja kunstnike väljendusvahend. Seda õpetati ka isamaalistes pühapäevakoolides. Ukraina keelt ei pruugitud kunagi ametlikus suhtluses, küll aga erakirjavahetuses ja luules. 1814. aastal pärisorja peres sündinud Tarass Ševtšenko avaldas 1840. aastal luulekogu „Kobsaar” – see sõna tähendab end rahvapillil kobsal saatvat ukraina rahvalaulikut –, mis oli esimene tõesti silmapaistev ukraina luule väljaanne. Ševtšenko luule ühendas ühelt poolt romantilise rahvusluse ja idealiseeritud maaelu ning teiselt poolt viha ühiskondliku ebaõigluse pärast, kujundades nõnda paljude edasiste vaidluste tooni. Ühes oma kõige kuulsamas luuletuses „Testament” („Zapovit”) palus ta ennast matta Dnepri kaldale.

      Matke mind ja üles tõuske

      orjaikke vastu,

      priiust kuri vaenlasveri

      pühaveena kastku.23

      Поховайте та вставайте,

      Кайдани порвіте

      І вражою злою кров’ю

      Волю окропіте…24

      Üksiti põhjustas talurahva kaalukas roll selle, et ukraina rahvuslik ärkamine võrdus algusest peale rahvalähedase, hilisemas tähenduses vasakpoolse opositsiooniga, mis seisis vastu vene- ja poolakeelsetele kaupmeestele, mõisnikele ja aristokraatidele. Sestap hakkas see pärast 1861. aastat, kui keiser Aleksander II lõpetas kogu Venemaal pärisorjuse, kiiresti jõudu koguma. Kokkuvõttes tähendas talurahva vabastamine ukrainlaste vabadust ning hoopi nende vene ja poola isandaile. Aina jõulisemalt avalduv ukraina identiteedi surve tõi kaasa nõudmise suurema poliitilise ja majandusliku võrdsuse järele, ja sellest sai hästi aru ka valitsev klass.

      Kuna ukraina rahvuslik ärkamine ei olnud kuidagi seotud riiklike institutsioonidega, vormus see algusest saati rohketeks vabatahtlikeks ja heategevuslikeks organisatsioonideks, milles võib näha tänapäevase kodanikuühiskonna algeid. Mõne aasta jooksul pärast pärisorjuse lõppu innustasid niinimetatud ukrainofiilid noori ukrainlasi moodustama ühistuid ja haridusseltse, korraldama ajakirjade ja ajalehtede väljaandmist, asutama koole ja pühapäevakoole ning levitama talurahva seas kirjaoskust. Rahvuslikud püüdlused väljendusid üleskutsetes saada vaimult vabaks, edendada rahvaharidust ning päästa talupojad ühiskondlikust suletusest. Selles mõttes mõjutas ukraina rahvuslikku liikumist sünnist saadik samasugune Euroopas levinud liikumine ning nõnda kätkes see lääneliku sotsialismi, aga ka lääneliku liberalismi ja konservatismi tunnuseid.

      Tõusuaeg jäi põgusaks. Niipea kui ukraina rahvuslik liikumine oli üheskoos teiste rahvuslike liikumistega jõudu kogunud, hakkas Vene keskvõim nägema selles ohtu impeeriumi ühtsusele. Nagu grusiinid, tšetšeenid ja teised rahvusrühmad, kes taotlesid keisririigis autonoomiat, protestisid ukrainlased vene keele ülevõimu ja venepärase ajalootõlgenduse vastu, mille kohaselt polnud Ukraina muud kui Edela-Venemaa, kõigest üks rahvusliku identiteedita ääremaa. Samuti ähvardasid rahvuslased õhutada takka talupoegi, kelle majanduslik mõju niikuinii järjest kasvas. Jõukam, kirjaoskaja ning paremini organiseeritud ukraina talurahvas oleks võinud hakata nõudma suuremaid poliitilisi õigusi.

      Peamine sihtmärk oli ukraina keel. Vene keisririigi esimese suure haridusreformiga oli Aleksander I lubanud õppida uutes riigi asutatud koolides peale vene keele veel mõnes keeles, mille hulka siiski ei kuulunud ukraina keel – näiliselt seetõttu, et tegu polevat mitte keele, vaid pigem murdega.25 Tegelikult said Vene ametikandjad, nagu hiljem ka nende kommunistlikud järglased, väga hästi aru nii selle 1917. aastani kehtinud keelu poliitilisusest kui ka ohust, mida ukraina keel keskvõimule kujutas. Kiievi, Podoolia ja Volõõnia kindralkuberner teatas 1881. aastal, et ukraina keele kasutuselevõtt kooliõpikutes võib viia selle rakendamiseni ülikoolides ning lõpuks seadusloomes, kohtutes ja riigiametites, põhjustades nõnda „ühtsele Vene riigile rohkesti keerdküsimusi ja ohtlikke muudatusi”.26

      Ukraina keele kasutamise keeld piiras rahvusliku liikumise mõju. Samuti põhjustas see laialdast kirjaoskamatust. Paljud talupojad, keda õpetati keeles, millest nad vaevu aru said, ei omandanud kuigivõrd teadmisi. 20. sajandi algul kaebas üks Poltava õpetaja, et kui õpilasi sunnitakse õppima vene keeles, unustavad nad õpitu ruttu. Teised andsid teada, et ukraina lapsed manduvad venekeelses koolis, tüdinevad sellest ja lähevad hukka.27 Niisuguse diskrimineerimise tagajärjeks oli ka venestamine: kõik, kes Ukrainas elasid – juudid, sakslased СКАЧАТЬ