Raudne eesriie. Anne Applebaum

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ valitsuste moodustamisel üle kogu Euroopa. Tšehhoslovakkia väike Stalin Klement Gottwald oli olnud Kominterni juht, nagu ka Jugoslaavia partisanide juht Josip Tito, kellest sai Jugoslaavia diktaator. Bulgaaria väike Stalin Georgi Dimitrov oli Kominterni eesotsas peaaegu kümme aastat. Nii Maurice Thorez, Prantsuse kommunistliku partei juht sõja ajal ja pärast seda, kui ka Palmiro Togliatti, kes oli samas osas Itaalias, olid samuti Moskva kommunistid. Mõlemad olid tihedasti seotud Kominterni asjadega ja oleks neil avanenud võimalus, võinuks neist saada Stalini marionetid Lääne-Euroopas. Oli kõigest üks või kaks erandit – Rumeenia kommunistlikku parteid juhtis pärast sõda kohalik kommunist Gheorghe Gheorghiu-Dej, aga temagi demonstreeris alati kui vähegi võimalik oma ustavust Stalinile.

      Kuigi nende nimed ja näod ilmusid toonastele loosungitele ja plakatitele kõige sagedamini, ümbritsesid enamikku väikesi Stalineid teised Moskva kommunistid, kes aitasid kindlustada nende vaateid ja kes ühtlasi võisid neil Moskva korraldusel silma peal hoida. Bieruti kaks tähtsaimat kaastöölist, Jakub Berman ja Hilary Minc – esimene vastutas ideoloogiatöö ja propaganda eest, teine majanduse eest – moodustasid koos temaga ühisrinde Varssavi ehk koduste kommunistide, näiteks Gomułka vastu. Ka Ungaris oli Rákosi Moskva kommunistide troika eesotsas. Selle teised liikmed olid József Révai ja Ernő Gerő, kes samuti vastutasid vastavalt ideoloogiatöö ja majanduse eest. Mihály Farkas, kes töötas aastail 1948–1953 kaitseministrina, oli veel üks tähtis Rákosi abiline. Kõik nad pöördusid lõpuks samuti nn Budapesti kommunistide vastu.

      Ulbrichti tähtsaim kaastööline Saksamaal Wilhelm Pieck oli töötanud pikka aega Kominterni juures ja aastail 1938–1943 oli ta koguni organisatsiooni peasekretär. Nõukogude okupatsiooni esimestest päevadest alates seati kõik need saksa kommunistid, kes saabusid Berliini esimestena kas otse Moskvast lennukitega või koos Punaarmee sõduritega, alati kõrgematele kohtadele kui need saksa kommunistid, kes olid leidnud pelgupaiga kas Prantsusmaal (kus Prantsuse võimud paljusid kimbutasid), Marokos (kus neid võib näha varitsemas filmis „Casablanca”), Rootsis (kus elas toona näiteks Brecht), Mehhikos (mis tol ajal suhtus kommunistidesse väga sõbralikult) või Ameerika Ühendriikides. Nõukogulaste juhid pidasid neid koguni usaldusväärsemateks kui neid saksa kommuniste, kes olid jäänud Saksamaale, et võidelda natside vastu. Isegi need sakslased, kes olid viibinud poliitvangidena Hitleri koonduslaagrites, ei saanud kunagi Nõukogude okupatsioonivõimude täieliku usalduse osaliseks. Näis, nagu oleks üksnes viibimine natslikul Saksamaal määrinud nõukogulaste silmis nende maine.

      Üle kogu Ida-Euroopa ei iseloomustanud Moskva kommuniste üksnes ühine ideoloogia, vaid ka ühine ustavus Kominterni kaugemale eesmärgile ehk ülemaailmsele revolutsioonile, millele pidi järgnema proletariaadi rahvusvaheline diktatuur. Ehkki Stalini väide, et „sotsialism on võimalik ka ühes riigis”, oli teinud lõpu Nõukogude Liidu ja Lääne-Euroopa riikide avalikule sõjale, ei takistanud see teda ja tema salatalitusi kavandamast vägivaldseid muutusi ning kasutamast Punaarmee asemel spioone ja riukaid. Õigupoolest kujunesid 1930. aastad – W. H. Audeni „labaselt ebaõiglane kümnend” – Nõukogude välispoliitikas erakordselt pettusterohkeks ajaks. Suurbritannias värbasid Nõukogude agendid oma teenistusse Guy Burgessi, Kim Philby, Donald Macleani, Anthony Blunti ja (arvatavasti) John Cairncrossi ehk kurikuulsa Cambridge’i viisiku. USA-s värvati Alger Hiss, Harry Dexter White ja Whittaker Chambers.

      Vähemalt ühe asjaolu poolest oli nendel Inglise-Ameerika agentidel midagi ühist ka Ida-Euroopa Moskva kommunistidega: kõik nad olid agarasti valmis tegema koostööd NKVD-ga. Sama kehtis toona ka enamiku Ida-Euroopa kommunistide kohta. Siin ei kujutanud nad enesest mingit erandit. Ehkki nende sidemed Nõukogude salapolitseiga on nüüd tagantjärele määrinud Ameerika ja Euroopa kommunistlike parteide mainet, ei teinud see toonastele parteijuhtidele erilist muret. Üldisemalt rääkides arvasid maailmarevolutsiooni soovitavaks pidavad lääne inimesed samuti, et sedagi revolutsiooni võiks juhtida Nõukogude kommunistlik partei ja samuti võib kaasata ka Nõukogude salapolitsei. Koguni Ameerika kommunistlik partei sai raha NSV Liidult, kusjuures tihti saadi seda Kominterni vahendusel.190 Paljud vasakvaadetega intellektuaalid kohtusid tookord NKVD agentidega regulaarselt täiesti teadlikult, pidades seda enesestmõistetavaks.191 Vastupidiselt hilisemale ajale ei nähtud midagi häbiväärset nn Moskva kulla vastu võtmises või siis teenete osutamises kohalikele NKVD – ehk hiljem KGB – agentidele. Tõeliselt ideelistele näisid NSV Liidu, Kominterni, NSV Liidu spioonide ja nende endi kodumaa kommunistlike parteide eesmärgid täiesti ühesugused.

      Siiski ei ühendanud sõjajärgse Ida-Euroopa juhtideks saanud mehi ja naisi üksnes rahvusvahelise kommunistliku liikumise ideoloogia, vaid ka selle kummaline kultuur ja jäik struktuur. Ükskõik, missuguses riigis nad ka ei tegutsenud, kopeeris enamik Euroopa kommunistlikke parteisid 1940. aastatel bolševike rangelt hierarhial rajanevat struktuuri ja nomenklatuuri. Kõikide parteide eesotsas oli peasekretär ja juhtiv rühmitis, mis kandis poliitbüroo nime. Poliitbüroole allus omakorda keskkomitee ehk suurem partei aparatšikute rühm, kelle liikmed olid spetsialiseerunud mingile konkreetsele probleemile. Keskkomiteele allusid regionaalsed komiteed, mis juhtisid kohalike algorganisatsioonide tegevust. Kõik alluvad andsid oma tegudest ülespoole aru ja teoreetiliselt teadsid kõik tipptegelased, mis allpool toimub.

      NSV Liidus tunnetati niisuguseid hierarhiareegleid eriti teravalt. Neile, kes nautisid soosingut, said osaks suured soodustused. Poliitilised emigrandid – bolševike slängis poliitemigrandid – olid 1920. ja 1930. aastatel privilegeeritud seltskond:

      Elasime oma maailmas nagu riigi riigis alamad. Hotelle võisime kasutada tasuta, saime rikkalikku kuupalka ja tasuta riided. Käisime tehaste klubides ja koolides koosolekutel esinemas, millele lõpuks järgnes peolaud. Korraldati tasuta teatriõhtuid ja meelelahutusüritusi. Need poliitemigrandid, kes olid fašistide või kapitalistide vanglates haigestunud, saadeti eksklusiivsetesse haiglatesse ja sanatooriumidesse Musta mere ääres. Ja veel, poliitemigrantide erilise eelistatud seisundi tõttu kogunes materiaalsetel kaalutlustel nende ümber karjade kaupa vene tüdrukuid.192

      Kõrgeimasse kategooriasse kuuluvad välismaa kommunistid – Kominterni tippametnikud, rahvuslike kommunistlike parteid juhid – paigutati elama hotelli Ljuks Kremli lähistel. Nende lapsed käisid erikoolides. Nii hilisem Ida-Saksamaa kuulsaim spionaažijuht Markus Wolf kui ka hiljem kõige tuntumaks saanud kõrge ülejooksik Wolfgang Leonhard käisid Moskvas saksa kommunistide laste keskkoolis. Mõnevõrra madalama positsiooniga väliskommunistid töötasid võõrkeelsete ajalehtede toimetustes või rahvusvahelises revolutsioonivõitlejate abistamise organisatsioonis, mis abistas lääne vanglates viibivaid kommuniste. Mõned töötasid üle kogu riigi laiali puistatud vabrikutes või tehastes.

      Aga isegi kõrgeima taseme ja hetkel soosingus olevad privilegeeritud väliskommunistid olid täiesti sõltuvad oma Nõukogude võõrustajatest, iseäranis aga Stalini kapriisidest. Kominterni bulgaarlasest juhi Dimitrovi päevik näitab seda täielikku sõltuvust peaaegu koomiliselt mõjuvates kordustes. Rohkem kui kümne aasta jooksul jäädvustas Dimitrov pedantselt kõik kohtumised ja kõik jutuajamised Staliniga kuni selleni, kuidas ta helistas Stalinile ja generalissimus viskas toru hargile kohe, kui oli Dimitrovi hääle ära tundnud.193

      Nii nagu teisedki, andis Dimitrov enesele aru, et tema privilegeeritud seisund ei tarvitse olla püsiv, ning mõnega nii juhtuski. 1930. aastate lõpul, kui Stalini tähelepanu koondus puhastustööle Nõukogude kommunistliku partei ladviku hulgas, said kannatada ka nn internatsionaalsed kommunistid Moskvas. Kui NKVD paranoia tõusis haripunkti, sai NSV Liidus viibivatest välismaalastest otsene sihtmärk. Poola kommunistlik partei, mida Stalin niikuinii kunagi eriti ei usaldanud (tal oli eraldi NKVD agent, kes tegeles Moskvas spetsiaalselt poolakatega), laastati peaaegu täielikult. Poola partei keskkomitee kolmekümne seitsmest liikmest vähemalt kolmkümmend arreteeriti Moskvas ja enamik neist kas lasti maha või suri Gulagis. Partei ise likvideeriti põhjendusega, et see oli „spioonidest ja provokaatoritest СКАЧАТЬ