Raudne eesriie. Anne Applebaum

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ka tööliste küüditamine, nad pandi lihtsalt rongi ja öeldi, et pärast saabumist NSV Liitu sõlmitakse nendega uus tööleping.149 Tehaste (nagu ka Leipzigi loomaaia) omanikud nõudsid oma vara eest kompensatsiooni Berliinist, aga sellest polnud mingit kasu. Kuulajad saatsid ka kirju raadiojaama Deutsche Rundfunk – mis oli toona üks väheseid kõigile nähtavaid võimuesindajaid Saksamaal – ja esitasid üha ühe ja sama küsimuse: kuidas mõtleb Saksamaa administratsioon neile maksta venelaste poolt ära viidud kauba eest? Ja millal hakatakse venelaste heaks töötavatele inimestele palka maksma?150

      Kaduma läks ka eraomanike vara, mõnigi kord põhjendusega, et see kuulus natsile, olgu see siis ka tegelikult nii või mitte. Venelased võtsid ära raekodasid, puhkemaju, kortereid ja losse ning nende kiiluvees tegid sedasama saksa kommunistid, kellel oli oma uute kaadritöötajate jaoks vaja „partei peakortereid”, puhkemaju ja eluruume.151 Ühegi eraauto ega ka mööblitüki saatuses ei saanud olla kindel. Isegi marssal Žukov olevat oma isiklikust sõjasaagist sisustanud kenasti mitu Moskva korterit.

      Vahel võitlesid saksa töölised oma tehaste päästmise nimel vägagi ägedalt, otsides sageli abi kommunistlikult parteilt, kes nende lootust mööda võinuks venelaste tegevusse sekkuda. Saksimaa parteijuhid saatsid 1945. aastal partei kõrgematele võimudele kirja, protestides kohalikele tööstusettevõtetele tööstuslikku klaasi tootva ainsa kompanii demonteerimise vastu. „Kui see demonteeritakse,” öeldi kirjas, „mõjutab see paljusid teisi kompaniisid.” Kompanii pöördus kohalike Nõukogude sõjaväevõimude ja kohalike ning maakonna parteijuhtide poole, aga ei saavutanud midagi ja saatis nüüd viimaks Berliini kommunistlikule parteile kirja, lootes sealt sekkumist. Partei keskkomitee tööstusosakond sai 1945. ja 1946. aastal niisuguseid kirju kümnete kaupa. Enamasti polnud sellestki abi.152

      Aga kuigi hüvitisemaksete skaala oli siin kõige laiem, polnud reparatsiooni maksmine Saksamaa puhul ainulaadne. Natside omaaegsete liitlastena pidid ka Ungari, Rumeenia ja Soome maksma nafta, laevade, tööstuse sisseseade, toiduainete ja kütuse näol suurt sõjahüvitist.153 Ungari sundmakse suurust tuli korduvalt üle vaadata, sest Ungari galopeeriva inflatsiooni tõttu oli igasuguste asjade hinda raske arvestada. Tänapäevaste hinnangute kohaselt tuli maksta 300 miljonit dollarit (1938. aasta Ameerika dollarit) NSV Liidule, 70 miljonit Jugoslaaviale ja 30 miljonit Tšehhoslovakkiale. Teiste sõnadega moodustasid reparatsioonid aastail 1945–1946 umbes 17 protsenti Ungari sisemajanduse kogutoodangust ja veel 10 protsenti aastail 1946–1947. Pärast seda oli reparatsioonimaksete maht igal aastal umbes 7 protsenti sisemajanduse kogutoodangust kuni maksete lõppemiseni 1952. aastal.154

      Nõukogude okupatsioon tõi kaasa muidki kulutusi. Punaarmee toitmine ja majutamine oma kulul osutus ungarlastele rängaks koormaks, nii kurdeti 1945. aasta suvel, et nimetatud kulud moodustavad juba 10 protsenti valitsuse eelarvest ja on toonud kaasa „toiduladude täieliku tühjenemise”. Samuti pidid ungarlased pakkuma peavarju ja elatist liitlaste – Nõukogude, Ameerika, Briti ja Prantsuse – umbes 1600 eraisikust ametimehele ja need kulud polnud ka sugugi väikesed. Väljaminekute hulgas, mille kohta Briti ja Ameerika ametiisikud esitasid ungarlastest võõrustajatele täpsed arved, olid kulutused „autodele, hobustele, klubidele, puhkusele, villadele, golfile ja tennisele”. Patakas lillekaupmeeste arveid põhjustas 1946. aastal suure skandaali, kui kommunistliku partei ajaleht Szabad Nép (Vaba Rahvas) avaldas selle kulutuse üksikasjad: Briti ja Ameerika delegatsioonide liikmed olid saatnud tohutul hulgal lilli oma uutele ungarlannadest „pruutidele” ja ootasid, et Ungari valitsus maksab sellegi kinni.155

      Ükski samasugune skandaal Nõukogude delegatsiooni ei kummitanud, sest Nõukogude võimumehed mingeid arveid ei esitanud. Selle asemel kohtlesid nad kõike ettejuhtuvat sõjasaagina, konfiskeerides toiduaineid, riideid, kirikuaardeid ja muuseumieksponaate. Täiesti rutiinselt murti lahti asutuste seifid ja lukustatud laokastid ning viidi ära ka pakkide kaupa nüüd juba väärtusetut Ungari raha, pengősid. Ühel palju tähelepanu äratanud juhul demonteerisid Nõukogude ohvitserid ungarlaste protestidest hoolimata inglastele ja ameeriklastele kuuluva elektripirne tootva tehase ja saatsid selle seadmed NSV Liitu. Niisugusel „metsikute” sõjahüvitiste kogumise ajal demonteeriti veel umbes sada tehast.

      Veelgi keerulisem lugu oli Ungaris sakslastele kuuluva varaga, mis Potsdami lepingu kohaselt tuli loovutada NSV Liidule. Ehkki koostati esialgne loetelu – esimesed kakskümmend suurt tehast ja kaevandust, siis veel viiskümmend ettevõtet –, polnud sugugi lihtne öelda, mis Ungaris kuulus Saksamaale ja mis mitte. Tegelikkuses konfiskeeriti ka Austria ja Tšehhi ettevõtteid nagu ka niisuguseid kompaniisid, kus mingi, aga kaugeltki mitte suurem osa kuulus Saksa aktsionäridele. Juutidele kuulunud varad, mille olid konfiskeerinud sakslased, konfiskeerisid nüüd ka venelased. Venelased väitsid, et neil on sellele varale moraalne õigus, sest „need ettevõtted olid osa Saksa sõjamasinast ja teenisid selle eesmärki hävitada Nõukogude Liit”.156 Alles 1946. aastal, kui inflatsioon väljus kontrolli alt ja riigi majanduse stabiilsus oli tõsises ohus, hakkasid Ungarile esitatavad hüvitisenõuded vähenema ja lakkasid viimaks täielikult.

      Siiski polnud teljeriigid ainsad, kes pidid okupatsiooni eest kõrget hinda maksma. Kuigi toona oli see teada üksnes vähestele, pandi ka Poola rahvusvahelisi kokkuleppeid eirates sõjahüvitist maksma. Nõukogude sõjaväe arhiivides leidub andmeid, et muuhulgas demonteeriti ja saadeti minema Poznańi lähedal olnud traktoritehase, Bydgoszczi metallitöötlemistehase sisseseade ja Toruńist pärit trükipress, kõik sellest Poola osast, mis enne sõda ei olnud Saksamaa valduses. Niisuguste konfiskeerimiste õigustus – et tegu oli „Saksa” varaga – oli äärmiselt kahtlase väärtusega, kui pidada silmas, et suur osa „Saksa” varast Poolas oli (nagu Ungariski) varem konfiskeeritud poolakatelt või juutidelt.157

      Tänu hiljutistele arhiivileidudele on nüüd samuti selge, et NSV Liit kavandas hoolikalt ka Ülem-Sileesias – mis oli osa sõjaeelsest Poolast – asuvate „Saksa” varade demonteerimist ja äraviimist (Alam-Sileesia, mis jääb eksitaval kombel põhja poole, oli olnud Saksa Reichi koosseisus). Veebruaris 1945 andis Stalin spetsiaalsele komisjonile ülesande teha sõja käigus „võidetud” varade inventuur, et need Nõukogude Liitu viia. Märtsikuuks oli komisjon juba teinud korralduse demonteerida ja saata ära terasetehase ja terastorude tehase seadmed, aga ka ennesõjaaegses Poolas Gliwices ja selle ümbruses leidunud sulatusahjud ja masinaehitustehased. Üksainus Ukraina terasetehas sai kolmkümmend kaks rongitäit – 1591 vagunit – sisseseadet.

      Järgnenud kuude jooksul võttis Punaarmee maha tehaseid nii kaugel Saksa piirist kui Rzeszówis Poola kagunurgas. Demonteeriti mitu elektrijaama ja peaaegu alati Poola võimude teadmata. Toonane tööstusministri asetäitja Henryk Różański meenutas hiljem, et venelased kasutasid Poola raudteed ja Poola ronge: „Läks lahti omamoodi mäng, mille käigus vagunitel olevaid sümboleid üle ja uuesti üle värviti – mäng, mis lõppes Poola ja Vene raudteelaste tõsise konfliktiga.” Kord sõitis Różan´ski Katowicesse, kus kohalikud rääkisid talle, et Punaarmee tahab ära viia tsinkoksiidi tootva tehase seadmed. Ette teatamata sõitis ta kohale ja leidis, et masinad ja sulatusahjud on juba demonteeritud ja ootavad lumes.

      Różan´ski esitas kohalikele Nõukogude võimudele protesti: tegu oli ikkagi Poola tehasega, mis asus enne sõda Poolale kuulunud territooriumil. Tehasel polnud kunagi olnud Saksa omanikke. See polnud kunagi olnud üheski sõjahüvitiste lepingus. Aga sellest ei tehtud väljagi. Poola võis küll olla olnud liitlane, aga nõukogulaste silmis oli see ikkagi vaenlane.158

      Punaarmee sissetung Ida-Euroopasse 1944. ja 1945. aastal polnud hoolikalt ette planeeritud ja ka miski sellest, СКАЧАТЬ