Название: Raudne eesriie
Автор: Anne Applebaum
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Зарубежная публицистика
isbn: 9789985328644
isbn:
Siiski olid Nõukogude Liit ja natslik Saksamaa kahekümne kahe kuu jooksul tõelised liitlased. NSV Liit müüs Saksamaale naftat ja teravilja, Saksamaa NSV Liidule aga relvi. Nõukogude Liit andis sakslaste käsutusse allveelaevade baasi Murmanskis. Hitleri-Stalini pakti tulemusena vahetati isegi vange. 1940. aastal toodi mitusada saksa kommunisti ära Gulagi laagritest, kus nad olid vangis, ja viidi piirile. Nende hulgas oli ka Margarete Buber-Neumann. Piiril, kirjutab Buber-Neumann, püüdis osa neid karastunud kommuniste vennastuda oma vanade vaenlastega: „SS- ja gestaapo mehed tõstsid hitlerlikuks tervituseks käe ja hakkasid laulma Deutschland, Deutschland über alles. Kõheldes järgnesid nende eeskujule ka meie mehed ning oli tõesti vähe neid, kes ei tõstnud kätt ja ei liitunud lauluga. Viimaste hulgas oli üks Ungari juut.”204 Enamik nendest lojaalsetest kommunistidest jõudsid lõpuks natside vanglatesse ja laagritesse. Buber-Neumann ise saadeti otse piirilt Ravensbrücki koonduslaagrisse, kus ta viibis kogu sõjaaja. Niiviisi sai temast kahekordne ohver, kes heideti nii nõukogulaste Gulagi kui ka natside laagrisse. Niisugused lood unustati Lääne-Euroopas kiiresti, sest sõna sõda tähendas seal sõda Saksamaa vastu. Küll aga jäi see Ida-Euroopas hästi meelde.
Paradoksaalsel kombel andis Hitleri sissetung Nõukogude Liitu juunis 1941 rahvusvahelisele kommunistlikule liikumisele uut elujõudu. Kuna Ida-Euroopa (ja ka Lääne-Euroopa) kommunistlikud parteid olid koos Staliniga nüüd Hitleri verivaenlased, oli neil nüüd jälle ühine üritus Nõukogude Liiduga. Ka NSV Liidus taastus usk väliskommunistidesse – nüüd olid nad võimalikud liitlased, viies kolonn natside okupeeritud Euroopas – ja Stalini taktika muutus, et sobituda uute oludega. Ja jälle sai rahvusvaheline kommunistlik liikumine juhtnöörid liituda sotsiaaldemokraatide, tsentristide ja seekord isegi kodanlastest kapitalistidega, et moodustada nn rahvarinne eesmärgiga Hitler puruks lüüa.
Koostati kavad, et saata ustavad kommunistid tagasi oma päritolumaale, ehkki mitte kõiki esialgseid ettevõtmisi ei saatnud edu. 1941. aasta lõpul aitas Punaarmee esimesel Moskva kommunistide rühmal jõuda natside okupeeritud Poola osasse, kus nad varustatuna raadiosaatja ja NKVD käest saadud kontaktidega asutasid jaanuaris 1942 uue Poola Töölispartei (Polska Partia Robotnicza ehk PPR).205 Väga kiiresti mindi aga tülli nii omavahel kui ka teiste vastupanuliikumistega ja tõenäoliselt tehti ka vähemalt korra koostööd Saksa salapolitseiga, et võidelda Poola vastupanuliikumise relvastatud tiiva Armia Krajowa vastu. Nii tapetigi üksteist kurikuulsaks saanud intsidendi käigus. Lõpuks kaotati ka raadioühendus Moskvaga.206 Raadioühenduseta ajal valiti omapäi uus juht, Władysław Gomułka, kes ei võitnud siis ega ka hiljem Moskva usaldust. Rahulolematu Moskva saatis kohale uue juhi. Too aga sai langevarjuga maandudes vigastada, läks paanikasse ja lasi end maha. Seega jäi Gomułka Poola töölispartei de facto sõjaaegseks juhiks vähemalt seni, kuni Bierut 1943. aasta lõpul Poolasse jõudis.
Nüüd, kui Nõukogude Liidul oli hädasti vaja välja õpetada uut kaadrit, sai Kominternist ühtäkki jälle tähtis institutsioon. Julgeoleku kaalutlustel viidi Kominterni peakorter kaugele Baškiiria pealinna Ufasse, kus oli pommirünnakuid kartmata võimalik välja õpetada uusi Kominterni agente. Rindest kaugel tagalas asus NSV Liit valmistama neid ette sõjajärgseks maailmaks. See polnud sugugi esimene kord, kui Komintern võttis ette niisuguse ülesande: poliitbüroo erikomisjon, kuhu kuulus ka Stalin, oli juhtinud Kominterni esimese väljaõppekeskuse asutamist Moskvas 1925. aastal. Esimestele osalistele esitati väga kõrgeid nõudmisi. Nad pidid oskama inglise, saksa või prantsuse keelt, pidid olema lugenud Marxi, Engelsi ja Plehhanovi kõige tähtsamaid teoseid ning läbima edukalt spetsiaalse testi ja väga põhjaliku taustakontrolli. „See on väga tähtis,” rõhutasid Kominterni ametiisikud tookord, „sest kogu selle ülikooli väärtus läheb kaduma, kui ei valita välja sobivaid tüüpe.”207
Algusest peale oli kursustel suur rõhk marksistlikul õpetusel – dialektilisel materialismil, poliitökonoomial, Venemaa kommunistliku partei ajalool –, ehkki püüti korraldada ka „praktilisi” õppusi, mis mõnikord andis koomilisi tulemusi. Üks katse tutvustada õppuritele elu Nõukogude tehastes („et nad õpiksid proletariaadi diktatuuri tundma seestpoolt”) lõppes äpardumisega, kui välja valitud metallurgiatehas ei suutnud leida väljaõppeta kursuslastele, kellest enamik ei osanud vene keelt, sobivaid töökohti. Seetõttu kujunesidki nad omamoodi naljanumbriks, kes tõmbasid tööliste tähelepanu tööst kõrvale.208 Mis veelgi halvem, peaaegu igal rahvuslikul kommunistlikul parteil olid oma seisukohad ja eriarvamused ning alati leidus keegi, kes tuli välja väitega, et kohalikud olud nende kodumaal ei võimalda Nõukogude eeskuju järgida. Kominterni sisedokumendid 1930. aastatest on täis süüdistusi ja vastusüüdistusi. Mõned kursuslased olid „varjanud oma mineviku teatud aspekte” ehk kodanlikku tausta, mis tegi nad „sobimatuks juhtima töölisliikumist”. Pettumusttoovalt vähesed osutusid eeskujulikeks revolutsionäärideks.209
1941. aastaks oli Komintern juba suuremate kogemustega organisatsioon ja pärast sakslaste kallaletungi hakati uusi kursuslasi värbama kindla skeemi kohaselt. Moskvas viibivad välisparteide juhid asusid otsekohe otsima peidukohtadest, põgenikelaagritest ja vanglatest, samuti ka Nõukogude laagritest ja vanglatest sobivaid seltsimehi. Need, kes olid arreteeritud või viibinud aastaid Gulagis, rehabiliteeriti sageli otsekohe, esitamata mingeid küsimusi, kui vaid inimene oli elus.
Saksa parteijuhid Ulbricht ja Pieck olid üle Nõukogude Liidu nii Gulagi kui ka mujale laiali pillatud vanade seltsimeeste otsimisel iseäranis agarad. Ülesleitute hulgas oli ka noor Wolfgang Leonhard, kes oli koos paljude teiste Moskvas elanud sakslastega küüditatud sõja alguses Kasahstani Karagandasse, kus nad virelesid poolnäljas. Ootamatult saabunud kirjaga kutsuti nad ilma igasuguse selgituseta juulis 1942 Ufasse. Sellest alates on peaaegu iga tahk Leonhardi kokkupuudetest sõjaaegse Kominterniga peidus tiheda saladuskatte all. Peahoone sissepääsu ees olid kõrged sambad, aga uksel polnud mingit silti, „miski ei viidanud sellele, et siin on hoone, kus on leidnud peavarju Kominterni peakorter”. Kui ta oli sisse astunud, pakuti talle kohe süüa – jäi mulje, et paljud siia saabunud seltsimehed olid mitu päeva söömata –, mille ta hundiisuga alla kugistas. Seejärel oli Leonhardil lühike jutuajamine kaadriosakonna ülemaga, kes teatas talle – ikka veel midagi lähemalt seletamata –, et tal tuleb sõita edasi: „Teatan ise teile sihtkoha.”
Järgmise paari päeva jooksul kohtus Leonhard paljude vanade sõpradega, kes nagu temagi olid enamasti saksa kommunistide lapsed ja kellega ta oli kohtunud Moskvas koolis käies või siis kommunistliku partei noorteorganisatsiooni komsomoli koosolekutel. Keegi neist ei tahtnud rääkida oma minevikust ja tulevikuplaanidest ega kasutanud isegi oma tõelist nime, mida Leonhard teadis. „Järk-järgult sain aru, et siin kehtivad erinevad standardid: oli selge, et see valdkond, millest ei räägitud, oli väga laialdane.” Mõne päeva pärast teatati talle järsku, et on aeg ära sõita. Ikka veel midagi seletamata pandi ta jõelaeva, sealt viidi edasi veoautoga ja lõpuks anti käsk autost maha tulla ja edasi minna. Viimaks jõudis Leonhard mingite СКАЧАТЬ
202
Banac, toim,
203
R. C. Raack, ‘Stalin’s Plans for World War Two Told by a High Comintern Source’,
204
Buber-Neumann,
205
Piotr Gontarczyk,
206
HIA, Mieczysław Rakowski Collection; samuti Gontarczyk,
207
Comintern Archive, British Library, 31/1/1/3-31.
208
Comintern Archive, British Library, 31/2/1/1-10.
209
Samas.