Raudne eesriie. Anne Applebaum

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ natside vastu? Mispärast seisis kogu saksa töölisklass tee ääres nagu ta seisis ja ootas päästmist?

      Arutelu kestis neli tundi ja pidi järgmisel õhtul jätkuma. Õhtu edenedes nihkus aga tähelepanu varastatud jalgratastelt mujale. Ühel hetkel tõusis keegi naine püsti ja kuulutas, et „paljud meist on pidanud kogema asju, mis määravad meie reageeringu, kui saame kokku Nõukogude armee sõduritega”. Endiselt eufemisme kasutades rääkis ta „sellest hirmust ja sellest umbusust, millega me läheneme igaühele, kes kannab teatud mundrit”. Vaidluse protokolli lugedes saab kummaliselt selgeks, et kõik mõistsid otsekohe: tegelik arutlusteema pole vargused, vaid vägistamised.

      Üksteise järel toodi esile kõik nõukogulaste käitumist õigustavad asjaolud. Sakslased peavad õppima kasutama mõistust, et emotsioonidest jagu saada. Sakslased peavad klassivõitlusega edasi minema. Sakslased alustasid sõda. Sakslaste julmused õpetasid venelasi olema julmad. Siiski esitati mõningaid vastuväiteid – mõni naine võttis sõna, mõni tahtis teada, kuidas koheldakse vene naisi kodumaal –, kuni teisel õhtul tõusis püsti Vene ohvitser ja tegi vaidlusele lühikese lõpu. Ta kuulutas, et „keegi pole kannatanud nii palju nagu meie: 7 miljonit inimest on surnud, 25 miljonit kaotanud kodu. Missugune sõdur jõudis 1945. aastal Berliini? Oli ta turist? Kas ta kutsuti siia? Ei, see sõdur oli jätnud seljataha tuhandeid kilomeetreid laastatud Nõukogude maad … Võib-olla leidis ta siit oma röövitud pruudi, kes oli toodud orjatööle …”

      Pärast seda sekkumist oli avalik arutelu sisuliselt läbi: nendele väidetele polnud tõelisi vastuseid. Ohvitseri sõnad meenutasid kõikidele kohalolijatele mitte üksnes seda, et sakslased kannavad vastutust sõja eest ja Punaarmees sügavalt juurdunud kättemaksuiha eest, vaid ka seda, kui mõttetu on sellega seoses midagi öelda või teha.139

      Järgnes ametlik vaikus. Mälestused massivägistamistest, rüüstamistest ja vägivallast Saksamaal, Ungaris, Poolas või mujal aga ei kadunud. Need lihtsalt suurendasid veelgi „hirmu ja umbusku, millega me läheneme igaühele, kes kannab teatud mundrit”, nagu ütles naine Berliini vaidluskoosolekul, ja see hirm püsis veel kaua pärast seda, kui vägivald oli lõppenud.140 Aja jooksul sai selgeks, et see kummaliselt võimas emotsioonide kombinatsioon – hirm, häbi, viha, vaikimine – aitas rajada uut režiimi peale suruvat psühholoogilist vundamenti.

      Vägivald polnud pahameele ainus põhjus. Mõni aasta pärast sõja lõppu asus Nõukogude Liit kaasa aitama Ida-Euroopa kiirele industrialiseerimisele, esialgu aga tahtis Stalin saada sõjakahjude eest hüvitist. Tegelikkuses tähendas see kogu piirkonna tööstuse sisuliselt täielikku demonteerimist, millel mõnikord olid väga pikaajalised tagajärjed. Nii nagu massilised vägistamised, näis ka Saksamaa tehaste massiline rüüstamine tihtipeale olevat rohkem üks kättemaksu vorme kui midagi muud. Seadmed ja kaubad, mis tõenäoliselt ei leidnud NSV Liidus mingit kasutust, mingid torustikud ja katkised masinad veeti minema koos kunstiteoste, eramajade sisustuse ja isegi tohutu hulga arhiividokumentidega, mille hulgas oli nii vanu kui uusi (Liechtensteini suurvürstiriigi, Rothschildi perekonna, Hollandi vabamüürlaste arhiivid), mis aga pakkusid Nõukogude teadlastele üksnes piiratud huvi. Juhuslikult tänaval kinni võetud inimesed sunniti kokku pakkima tööstusseadmeid, mis vajanuks spetsialisti oskusi, mistõttu palju seadmeid kindlasti rikuti.

      Erinevalt käekellade ja jalgrataste vargusest olid reparatsioonid väga hoolikalt, juba alates 1943. aastast ette kavandatud, kuigi Nõukogude võimumehed teadsid, missuguse tagasilöögi nad võivad põhjustada. Just siis, kui sõjas oli toimumas pööre, koostas Nõukogude maailma majanduse ja poliitika instituudi juht Jevgeni Varga (Ungari päritolu Nõukogude majandusteadlane, tuntud ka ungaripärase nimega Jëno Varga) dokumendi, milles ennustab massilisi reparatsioone ja ütleb, et need võivad kaasa tuua „töölisklassi võõrandumise” nii Saksamaal kui ka mujal, kui seda teha ebaõigesti. Varga meelest tuli makseid natuuras eelistada maksetele rahas, mis võinuks kaasa tõmmata ka pankureid ja kapitaliste. Samuti oli ta arvamusel, et kõik endised teljeriigid, mis võtavad vastu Nõukogude stiilis kommunismi, tuleks sõjahüvitiste maksmisest üldse vabastada.141 Lõpuks esitasid Varga ja Nõukogude välisminister Vjatšeslav Molotov reparatsioonide maksmise kombineeritud kava: konfiskeerida väljaspool Saksamaad asuvad sakslaste varad, korraldada radikaalne agraarreform Saksamaal ning demonteerida sealsed ettevõtted koos tööjõuga (inimesed võiks tuua NSV Liitu sunnitööle) ja alandada sakslaste elutase Nõukogude Liidu tasemele. See poliitika viidigi hiljem enam-vähem Varga nägemuse kohaselt Nõukogude okupatsioonitsoonis ellu.142

      Teised liitlasriigid olid nendest kavadest teadlikud. Stalin rääkis nendest esmalt Teherani konverentsil, Jalta konverentsil tegi aga Nõukogude delegatsioon isegi ettepaneku Saksamaa tükeldada – Reinimaast ja Baierist pidid saama eraldi riigid – ja demonteerida kolmveerand Saksamaa tööstusseadmetest, millest 80 protsenti saaks Nõukogude Liit. Laest võeti ka arv – 10 miljardit dollarit –, mis Stalini ütlust mööda olevat võlg NSV Liidu ees. Esitati mõned leebed vastuväited ja Churchill tuletas meelde, et pärast Esimest maailmasõda Saksamaale kehtestatud karmid meetmed ei toonud Euroopasse rahu. Roosevelt aga ei kippunud vaidlema. Tema rahandusminister Henry Morgenthau noorem pooldas samuti Saksamaa tükeldamist ja deindustrialiseerimist, nii et sellest saaks tema nägemust mööda puhtalt põllumajandusmaa.143 Probleemi ei lahendatud aga ka Potsdamis ja kuigi vaidlused reparatsioonide üle jätkusid kogu 1947. aasta jooksul ning ehkki NSV Liit esitas arve natside poolt Nõukogude Liidus tekitatud kahjude suuruse kohta – 128 miljardit dollarit, kui olla täpne –, ei kirjutatud selle kohta alla ühelegi lepingule.

      Lõppude lõpuks polnud sellel ka erilist tähtsust, sest ükski teine liitlasriik ei oleks suutnud mõjutada seda, mida Punaarmee tegi oma okupatsioonitsoonis Saksamaal või ka kusagil mujal. Märtsiks 1945 oli Nõukogude komisjon juba koostanud nimekirja Saksamaa varadest ja suvel asus umbes 70 000 Nõukogude „eksperti” jälgima nende äraviimist.144 Norman Naimarki hangitud Nõukogude välisministeeriumist pärit andmetel toimetati Saksamaa idaosast ajavahemikus sissetungist augusti alguseni välja 1 280 000 tonni „materjale” ja 3 600 000 tonni „sisseseadet”.145 Need arvud võivad olla võetud laest just nagu ka Stalini 128 miljardit, aga siiski on usaldusväärsetel andmetel teada, et 17 024 keskmisest ja suurest tehasest, mis NSV Liit oma tsoonis registreeris, demonteeriti ja viidi minema üle 4500. Veel viiskümmend või kuuskümmend suurkompaniid jäeti alles, aga läksid Nõukogude omandisse. Kolmandik kuni pool Ida-Saksamaa tööstuse tootmisvõimsusest haihtus ajavahemikus 1945–1947.146 Vägagi reaalses mõttes oli see Saksamaa jagamise algus. Ehkki teised liitlasriigid värbasid saksa teadlasi ja teisi eksperte, ei korraldatud Saksamaa läänepoolsetes tsoonides idaosaga võrreldavat seadmete äravedu. Nõukogulaste reparatsioonide tagajärjel hakkas Saksamaa kahe poole majandus kohe liikuma eri suundades.

      Aga isegi need arvud ei räägi meile kogu lugu. Tehased saab üles lugeda, aga pole mingit võimalust kokku arvata idatsoonist välja viidud raha, kulla ja isegi toiduainete hulka. Nõukogude tsooni sakslastest ametnikud püüdsid seda teha. Reparatsioonide osakonna toimikutes leidub kuuskümmend viis kaarti – igal kaardil kakskümmend kuni kolmkümmend sissekannet –, mis annavad osalise ülevaate toimunust. Kaartidel on kirjas kõike alates „68 vaadist värvist” kuni optikatehasest Zeiss Jena pärit geodeetiliste instrumentide ja läätsedeni. Nende ülestähenduste kohaselt konfiskeeris Punaarmee oktoobris 1945 koguni Leipzigi loomaaia loomade jaoks mõeldud toidu. Paar nädalat hiljem konfiskeeris Punaarmee ka loomad ja viis need ilmselt Venemaale.147

      Lisaks oma vara üleandmisele olid mõned kompaniid sunnitud kinni maksma ka transpordikulud. Teisi jälle sunniti müüma kaupa madalama hinna eest: Babelsbergi vaibavabriku nördinud СКАЧАТЬ