Raudne eesriie. Anne Applebaum
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Raudne eesriie - Anne Applebaum страница 20

Название: Raudne eesriie

Автор: Anne Applebaum

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Зарубежная публицистика

Серия:

isbn: 9789985328644

isbn:

СКАЧАТЬ Bulgaaria kommunistliku partei juhtiv tegelane. Tema töö Sofias, nagu mujalgi, oli tagada, et kohalikud kommunistide juhid toetaks Stalini liini. Pole vähimatki kahtlust, et ta oli palgaline Nõukogude mõjuagent.180

      Tõelise saladuskatte varju on aga jäänud Bieruti tegevus Teise maailmasõja ajal. On teada, et ta viibis 1939. aastal Varssavis, et ta põgenes pärast sakslaste sissetungi NSV Liitu ja elas kuni 1941. aastani Kiievis. See oli ebaharilik koht, kus mõni Poola kommunist sel ajal elas: enamik neist eelistas äsja Nõukogude Liidu valdusse läinud Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevene alasid, kus neile anti tähtsad poliitika- või kultuurialased ametid, või siis elasid nad hoopis kusagil mujal NSV Liidus. Pärast 1941. aastat läheb asi segasemaks. Nõukogude kommunistliku partei rahvusvahelises osakonnas 1944. aastal koostatud Bieruti salajane elulugu tõdeb, et alates Hitleri kallaletungist NSV Liidule „informatsioon Bieruti kohta puudub”.181 Poola kommunist, kes kohtus temaga sõja ajal Varssavis, meenutab samuti, et „ma ei teadnud tema minevikust midagi. Ta lihtsalt ilmus välja”.182

      Bierut viibis nähtavasti Białystokis, kui Hitler alustas 1941. aasta juunis sissetungi Nõukogude Liitu, ja tõenäoliselt liikus ta sealt Minskisse. Seal aga jäljed kaovad. Minskis olid tal elukaaslane ja laps, esimese naise ja lapsed oli ta maha jätnud juba ammu, nagu seda juhtus paljude revolutsionääridega. Ta läks tööle natside linnavalitsusse, kus ta tegutses tõenäoliselt, ehkki mitte tingimata, Nõukogude agendina. Kuuldused, et Bierut tegi koostööd gestaapoga ja et ta koguni viibis osa sõjaajast Berliinis, on juba ammusest ajast ringi liikunud.183 Sama kehtib nende juttude kohta, et Bierut oli lihtsalt kogu oma karjääri algusest lõpuni Nõukogude salapolitsei NKVD palgal.184

      Mõlemad väited võivad olla tõsi: Bierut võis lihtsalt paar korda poolt vahetada. Teadaolevalt eelistas Stalin edutada neid, kellel oli mingi oluline iseloomupuudus või saladus, sest arvatavasti soovis ta saada ekstra vahendeid, et alluvaid kontrolli all hoida. Kuna Stalinil polnud üldiselt Poola kommunistidesse erilist usku, võiski ta eelistada niisugust võimalikku kollaboranti nagu Bierut tõsimeelsele parteilasele nagu Ulbricht. Igaüks võib kaotada usu kommunismi, šantaaž on aga igavene.

      Ükskõik mis põhjusel, aga Bierutil oli Nõukogude Liidu juhtidega ebatavaliselt hea kontakt, ka olid tema käsutuses kommunikatsiooniliinid, mis ei olnud ilmtingimata avatud teistele. Samuti jäi ta nõukogulaste seisukohalt vaadates alati orjalikult sõnakuulelikuks. Briti riigitegelane Anthony Eden oli tunnistajaks Stalini ja Bieruti kokkupõrkele ning nimetas Poola kommunisti orjalikuks. Władysław Gomułka – Bieruti kõige tähtsam rivaal parteis ja seega mitte täiesti usaldusväärne tunnistaja – kinnitab end olevat näinud, kuidas Stalin käratas oktoobris 1944 Bierutile, kes oli tulnud välja soovitusega, et üleüldine rünnak Poolas natsidega võitlevate põrandaaluste vastu ei ole võib-olla hea mõte: „Mis kuradi kommunist sa oled!”, või midagi samasugust. Mõned Poola kommunistid soovisid isegi teha koostööd mittekommunistidest Poola partisanidega, aga Stalinile ei meeldinud see mõte sugugi – ja nii ei meeldinud see ka Bierutile, kes ei vaielnud vastu Stalini nõudmisele likvideerida sõjaaegsed vastupanuliikujad ega ka nõuetele korraldada 1949. aastal parteisisene puhastus, likvideerida Poola ohvitseride korpus või suruda Poola kunstnikele ja arhitektidele peale sotsialistlik realism. Kokkuvõttes pole mingeid andmeid, nagu oleks Bierut ükskõik mis asjas Staliniga eri meelt olnud.

      Kolmanda väikese Stalini, Mátyás Rákosi karjäär algas eelmistega võrreldes teisiti. Ulbricht oli tööline, Bierut (arvatavasti) talupoeg, Rákosi aga juudi rahvusest väikekaupmehe poeg. Ta oli ka suhteliselt hea haridusega. Praegu Serbia koosseisu kuuluvas ungarikeelses maakonnas sündinud Rákosi oli tema eluloo andmetel kaheteistkümne lapsega perekonna neljas laps. Isa läks pankrotti, kui poiss oli kuueaastane, ja pärast seda pidi perekond sageli elukohta vahetama. Kuna teda koolis vaesuse pärast pilgati, hakkas noor Rákosi juba lapsepõlves tundma huvi radikaalse vasakpoolse liikumise vastu. Kui ta oli teismeline, keelas kooli juhataja tal pidada poliitilisi kõnesid. Samuti oli ta uhke oma „kohutava käitumise” pärast. Kõneldes kasutas ta nimme jämedat tooni, et inimesi solvata, iseäranis veel siis, kui nood olid tema meelest kõrgemast klassist.185

      Pärast lühiajalist sõjaväeteenistust ja paari aastat poliitvangina Venemaal leidis Rákosi 1918. aastal tee Ungari kommunistlikku parteisse. 1919. aastal sai temast üks lühiealise Ungari nõukogude vabariigi juhte. Mingil moel õnnestus tal nimetatud režiimi ajal olla punakaardi ülemjuhataja, tootmisasjade komissar ja kaubanduse komissari asetäitja. Kui Ungari nõukogude vabariik kokku varises, siirdus Rákosi Austria vangla kaudu Moskvasse, kus ta 1921. aastal kohtus põgusalt Leniniga. See sündmus andis aja jooksul aluse müüdile Rákosist kui Lenini „sõbrast ja kaastöötajast”.186

      Nagu Bierut ja Ulbricht, tegutses ka Rákosi 1920. aastatel aktiivselt Kominterni juures ja sõitis nii selle kui ka Nõukogude salapolitsei ülesandel Euroopas palju ringi. 1924. aastal – ilmutades tema puhul muidu haruldast huumorimeelt – pöördus ta Venezia kaupmeheks maskeerituna tagasi Budapesti. Seal aitas ta reorganiseerida pärast katastroofiga lõppenud lühikest võimuperioodi 1919. aastal keelatud kommunistlikku parteid. Ta arreteeriti 1925. aastal ja temast sai kuulsa ning laialt kajastatud kohtuprotsessi peategelane. Hoolimata Rákosi vabastamist nõudvast rahvusvahelisest kampaaniast tuli tal veeta järgmised viisteist aastat vanglas, kus ta õppis ära vene keele ja tutvustas teistele vangidele marksismi.

      1940. aastal, pärast seda kui sõlmiti Hitleri-Stalini pakt, andsid Ungari võimud mõningatele Ungari kommunistidele – sealhulgas ka Rákosile – loa sõita NSV Liitu. Teda võeti vastu kui kangelast ja Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva paraadi ajal seisis ta tribüünil koguni Stalini kõrval. Rákosist sai kiiresti Nõukogude propagandat Ungarisse edastava Raadio Kossuth üks juhte, samuti taastas ta tihedad suhted Kominterni juhtidega.187 Nõukogude Liidus täielikult kodunenud Rákosil läks isegi korda abielluda jakuudi rahvusest naisprokuröriga, kelle esimene mees oli olnud Punaarmee ohvitser.188

      Rákosi karjäär Ungari väikese Stalinina kulges nagu teistelgi temasugustel diktaatoritel. Rákosi mõistis varakult, et ainus viis edasi minna ja tipus püsida on orjalikult järgida Stalini juhtnööre. Kogu sõjajärgse aja ei teinud Ungari kommunistlik partei ühtki tähtsamat otsust nõukogulaste heakskiiduta, nagu meelsasti tunnistas ka Rákosi ise. Oma mälestustes kirjutab ta näiteks avameelselt, et Stalin palus tal jääda kõrvale läbirääkimistelt, kus 1945. aastal moodustati esimene sõjajärgne valitsus, seda põhjendusega, et Rákosi nimi on liiga tugevasti seotud 1919. aasta valitsusega – teiste sõnadega: ta oli „liiga” kommunist – ja samuti põhjusel, et ta oli juut ja seda asjaolu oleks võinud poliitilised vastased ära kasutada. Rákosi ei vaielnud vastu üheski punktis.189

      Kahtlemata olid kõik need kolm meest väga erinevad nii iseloomu kui ka tegutsemisviisi poolest. Lobisemishimuline ja jutukas Rákosi oli palju aastaid kodumaal hästi tuntud, ehkki mitte just armastatud avaliku elu tegelane. Bierut oli enamikule poolakatest, kaasa arvatud suur osa Poola kommuniste, täiesti tundmatu. Ulbricht oli Saksa kommunistlikus parteis tuntud, ehkki mitte kuigi populaarne, aga väljaspool parteid mitte eriti tuntud.

      Siiski, nagu selgub nende elulugudest, oli kolmel kõnealusel mehel teatud ühiseid jooni. Kõik nad tegid tihedat koostööd Kominterniga. Kõik nad elasid sõja üle kas põgenedes Moskvasse või Moskva abiga. Neid kõiki peeti niinimetatud Moskva kommunistideks, see tähendab Nõukogude Liidus välja õpetatud kommunistideks, vastupidiselt kodumaal karjääri teinud või sõja Lääne-Euroopas või Põhja-Ameerikas mööda saatnud kommunistidele. Nõukogulaste seisukohalt olid kaks viimati nimetatud rühma vähem usaldusväärsed: СКАЧАТЬ



<p>180</p>

Andrzej Garlicki, Bolesław Bierut (Varssavi, 1994), eriti lk 1–20; vt ka Andrzej Werblan, Stalinizm w Polsce (Varssavi, 2009), lk 122–131; Piotr Lipiński, Bolesław Niejasny (Varssavi, 2001).

<p>181</p>

Polska-ZSRR: Struktury Podległości: Dokumenty KC WKP (B) 19441949, lk 59–61.

<p>182</p>

Intervjuu Jerzy Morawskiga, Varssavi, 7. juunil 2007.

<p>183</p>

Lipiński, Bolesław Niejasny, lk 41.

<p>184</p>

Nii NSV Liidust põgenenud Alexander Orlov kui ka Poolast põgenenud Józef Światło kirjeldavad Bierutit kui NKVD agenti, vt Garlicki, Bolesław Bierut, lk 16–19, ja Lipiński, Bolesław Niejasny, lk 40. Bieruti peamine rivaal Władysław Gomułka rääkis Hruštšovile kuuldustest tema kui natside agendi kohta, aga Hruštšov ei teinud sellest väljagi.

<p>185</p>

Mátyás Rákosi, Visszaemlékezések 19401956, I kd (Budapest, 1997), lk 5–26.

<p>186</p>

Samas, lk 26–46.

<p>187</p>

Rákosit mainitakse sageli Georgi Dimitrovi päevikutes. Vt Ivo Banac, toim, The Diary of Georgi Dimitrov 19331949 (New Haven, 2003).

<p>188</p>

Samas, lk 46–83.

<p>189</p>

Samas, lk 137–138.