Raudne eesriie. Anne Applebaum

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ajast alates muutusid ka Nõukogude Liidu suhted muu maailmaga. Pärast Stalini avaldust hakkasid lääneriigid Moskvaga tihedamini suhtlema. Suurbritannia tunnustas NSV Liitu 1924. aastal. Üheksa aastat hiljem lõi Ameerika uus president Franklin Roosevelt samuti Nõukogude Liiduga diplomaatilised suhted. Vähemalt osaliselt veenis teda seda tegema Moskvas tegutsenud ägedalt nõukogudemeelne kirjasaatja Walter Duranty, kes sai kurikuulsaks sellega, et (teadlikult) ei andnud teada eelmise aasta suurest näljahädast Ukrainas. Duranty kinnitas Rooseveltile, et nagu ta kirjutas ka New York Timesis, „on sõna „bolševik” kaotanud suure osa oma varasemast salapärast ja sellega kaasnenud hirmust”.171 NSV Liit olevat saamas „normaalseks” riigiks ja näis jäävat rahulikult oma piiridesse.

      Nagu aga selgus, ei olnud internatsionaalse revolutsiooni mõttest loobutud. See oli kõigest edasi lükatud. Ja 1944. aastal valmistus Nõukogude Liit seda uuesti käivitama.

      3. PEATÜKK

      KOMMUNISTID

      Kes mustab Sind, see laimab meid ja me Parteid

      ja töölisklassi …

      Need, kes liig rumalpimedad, et seda mõista,

      on saagiks vaenlasele …

      Partei me tipus seisad Sina.

Walter Ulbrichti auks kirjutatud luuletus.172

      Kunagi ilutsesid nende nimed punastel loosungitel, nende pilte kanti rongkäikudes. Ükski riigiasutus ei olnud täielik ilma nende seinal rippuvate fotodeta. Ükski riigipüha ei saanud toimuda nendeta. Nende ees tunti aukartust ja hirmu. Isegi nende kõige lähedasemad sõbrad võtsid ettevaatlikuma tooni, kui mõni neist ruumi astus. Siiski ei leidunud nende hulgas meest – keda toona hüüti küll vahel väikeseks Staliniks, näiteks Walter Ulbricht Ida-Saksamaal, Bolesław Bierut Poolas, Mátyás Rákosi Ungaris –, keda nende kodumaal nüüd veel keegi imetleks. Isegi oma võimu haripunktis ei olnud kellelgi neist totaalset võimu. Nende isiku ümber tekitatud kultus oli kõigest hale vari sellest kultusest, mis oli loodud Stalini isiku ümber. Tema seltsimehed ülistasid Stalinit sageli kui „suurimat geeniust, Lenini surematu ürituse jätkajat”, mida ei öeldud kunagi Stalini järeleaimajate kohta Ida-Euroopas.173 Samas ei saa ükski ülevaade sõjajärgsest Ida-Euroopast olla täielik, kui ei käsitleta põgusalt ka mehi, kelle nimi ja nägu vaatas nende kodumaa tänavail kõikjalt vastu.

      Kolmest nimetatust oli Walter Ulbricht nooruses tõenäoliselt kõige vähemtõotav tegelane. Vaese rätsepa poeg Ulbricht lahkus juba varakult koolist ja temast sai kunsttisler. Ta astus noortööliste haridusseltsi, mis kujutas enesest sotsialismimeelset ühendust, kus ei kiidetud heaks joomist ja kaardimänge, küll aga propageeriti tõsiseid arutlusi ja pühapäevaseid väljasõite rohelusse. Matkarajal sidusid seltsi liikmed oma matkakepi külge punase taskurätiku ja laulsid edasi liikudes marksistlikke laule. Sellest noorpõlve kogemusest jäi tulevasele kommunistliku partei peasekretärile nähtavasti külge peaaegu fanaatiliselt puritaanlik seksuaalmoraal ja sügav austus paksude ning raskete raamatute vastu.174

      Nii nagu teisedki eakaaslased, mobiliseeriti ka Ulbricht 1915. aastal Saksa sõjaväkke. 1918. aastal ta aga deserteeris – ta põlgas sõjaväelasi – ja talle jättis sügava mulje lühikest aega kestnud tööliste ülestõus Leipzigis, mille tunnistajaks ta oli. Umbes samal ajal avastas Ulbricht marksismi. Nagu kirjutab üks tema biograafe, „oli siin näiliselt lihtne, veenev valem, mis võimaldas tal klassifitseerida ja lahti mõtestada kõike, mida ta oli kogenud, kuulnud ja näinud. Siin oligi „tõde” – tõde, mida valitsevad klassid rahvast rõhudes moonutasid ja varjasid”.175

      Ulbricht jäi niisugusele väga lihtsale ja väga selgele usule truuks kogu eluks. Kui 1930. aasta lõpul algasid Moskva näidisprotsessid, asus ta tuliselt Stalini „natsliku fašismi trotskistidest spioonide” tagakiusamist toetama. Teda ei häirinud kunagi tõsiasi, et väga palju tema sakslastest seltsimehi lõpetas Gulagis, ja on võimalik, et see polnud juhus. Ulbricht sai kümnete juhtivate kommunistide – kes olid parema haridusega ja suuremate kogemustega – arreteerimisest otsest kasu, sest nende kadumine sillutas tema enda tõusu võimule. 1938. aastal pärast eriti kurjakuulutavaid arreteerimisi sai temast Saksa kommunistliku partei esindaja Kominternis ja ta kolis Moskvasse.

      Isegi pärast Hitleri-Stalini pakti allakirjutamist 1939. aastal jäi Ulbricht ustavaks Stalini toetajaks. See hetk põhjustas Saksamaa kommunistide hulgas ägeda kriisi, enamik nendest olid kirglikud ja tõelised natsismivastased. Ulbricht oli üks nendest vähestest, kes hetkegi ei kõhelnud. Isegi pärast seda, kui Stalin saatis Hitleri palvele vastu tulles tagasi Saksamaale Hitleri koonduslaagritesse mitusada saksa kommunisti, agiteeris Ulbricht jätkuvalt „primitiivse” antifašismi vastu, pidades silmas antifašismi, mis ei tunnistanud niisuguseid nüansse nagu pakt fašistidega. Võib-olla just siis võitiski ta Nõukogude diktaatori usalduse.

      Kindlasti ei toonud Ulbrichti võimule tema karisma. Natsist ohvitser, kes puutus temaga kokku Nõukogude laagris, meenutab, et kuigi „siin leidub kommuniste, kes oskavad väga hästi käituda ka ohvitseride seltskonnas … on Ulbrichti-sugused partei aparatšikud oma puiste „dialektiliste” monoloogidega lihtsalt talumatud”.176 Elfriede Brüning kohtus Ulbrichtiga enne sõda parteikoosolekutel, mis toimusid tema vanemate kaupluse tagaruumis. „Tal oli alati kiire ja ta ei vahetanud meiega kunagi ühtki isiklikku laadi sõna,” kirjutab Brüning oma mälestustes. „„Üksnes teda vaadates hakkab külm,” ütles ema.”177 Ulbricht ei osanud arendada seltskondlikku vestlust, hilisematel aastatel kippus ta pidama monolooge niisugustel teemadel nagu näiteks „õnnelik noorus” (need võisid olla pisut köitvamad kui tema pikkuse poolest kuulsad kõned, mis käsitlesid niisuguseid asju nagu „masina-traktorijaamade poliitosakondade ülesanded” või „ametiühingute liikmete ülesanded majanduse demokraatlikul ülesehitamisel”, mis ilmusid ka suurte köidetena trükist).178 Kuna oli ütlematagi teada, et Ulbricht oli NSV Liidu mees Saksamaal, püsis tema autoriteet kõigutamatult kuni Stalini surmani.

      Aastate jooksul tasus Ulbricht Nõukogude Liidu juhtidele tema vastu ilmutatud usalduse eest kuhjaga. Nõukogude okupatsiooni alguses ei sallinud ta mingeid jutte Punaarmee vägistamistest ja rüüstamistest. Ühe tema töökaaslase sõnul „hämmastas Ulbrichti töökoormus isegi tema vaenlasi. Me aina küsisime endalt, kuidas Ulbricht seda küll suudab? – kaksteist või neliteist, mõnikord kuusteist tundi päevas …” Pikapeale hakati aga aru saama, et „asi polegi nii muljetavaldav”, sest „ilmselt sai ta üldisi juhtnööre nõukogulastelt, tema oskused seisnesid nende juhtnööride rakendamises konkreetsetes valdkondades”.179 Elu lõpupoole hakkas ta isegi käitumises Stalinit järele aimama, tema sünnipäevi tähistati aga eriti pidulikult ja tseremoniaalselt ning tema auks kirjutati luuletusi. Kui imiteerimine on lipitsemise kõrgeim vorm, siis oli Ulbricht tõepoolest suurimaid lipitsejaid.

      Ulbrichtiga võrreldes oli Bolesław Bierut tunduvalt salapärasem kuju – koguni nii salapärane, et isegi tema sünnikoha üle vaieldakse. Tõenäoliselt on ta pärit Poola idaosast, mis oli kuni 1917. aastani Vene keisririigi koosseisus, ja nähtavasti käis ta venekeelses koolis. Nii nagu Stalini vanemadki, lootsid ka Bieruti isa-ema, et temast saab vaimulik. Aga pärast seda, kui ta oli osalenud streikides, mis puhkesid 1905. aastal üle kogu Vene keisririigi, heideti ta koolist välja ja pidi minema tööle. Mõne allika arvates võis ta liituda vabamüürlastega, aga teised jälle pole sellega nõus. Kõik on aga ühel meelel, et Bierut astus parteisse väga noorelt ja käis 1920. aastatel Kominterni internatsionaalses Lenini koolis СКАЧАТЬ